„Kartulikrõpsu õhutus”, Sõbrake, jaan 2024, lk 14–15.
Kartulikrõpsu õhutus
Mayal oli tugev tunne, et ta peaks kontrollima koostisosi.
Lugu leidis aset Ameerika Ühendriikides.
Maya viilutas maasikaid ja lisas need puuviljasalati kaussi. Puuviljad olid tema lemmiktoiduained. Talle meeldisid kõik erksad värvid. Ta ei pidanud kunagi nende söömise pärast muretsema.
Mayal oli palju toiduallergiaid. Ta pidi olema hoolikas, sest vale toidu söömine võis ta väga haigeks teha. Väiksena jõi ta kogemata lehmapiima ning tal tekkisid hingamisraskused. Ta pidi haiglasse minema. Ta ei tahtnud, et see uuesti juhtuks.
Mõnikord oli raske süüa sõpradest ja perest erinevaid toite. Aga ta teadis, et ohutus on tähtis.
Maya viis puuviljasalati köögilauale. „Salat on valmis.”
Isa tõstis pilgu potilt, mida ta segas. „Suurepärane! Külalised tulevad varsti.”
Maya kuulis koputust ja jooksis ust avama. Johnsonite pere ja misjonärid naeratasid verandalt vastu. Johnsonid olid perekonna sõbrad. Mayal oli hea meel neid jälle näha. Ta tegi ukse pärani, et kõik saaksid sisse tulla.
Õhtusööki oodates näitas üks misjonäridest Mayale mustkunstitrikki. Maya ei suutnud ära mõistatada, kuidas sai misjonär mündi oma kõrvast välja tõmmata.
Peagi oli aeg süüa. Vend Johnson tegi palve. Nad rivistusid kõik taldrikutele toitu tõstma.
Kui oli Maya kord, siis tõstis ta suure kulbi puuviljasalatit. Ta jättis vahele toidu, mille kohta ta teadis, et seal on sees piim.
Seejärel haaras ta suure koti kartulikrõpse ja valas natuke oma taldrikule. Need nägid välja nagu krõpsud, mida ta oli varem söönud. Ta pani ühe suhu.
Aga kui ta hakkas neid närima, siis tundis ta midagi tugevalt. Hääl tema meeles ütles talle, et ta kontrolliks koostisosi.
Maya jättis närimise. Ta vaatas kotil olevat koostisosade nimekirja. Krõpsudes oli piima.
Maya haaras salvrätiku ja sülitas kartulikrõpsu välja nii kiiresti, kui sai. Ta silmad täitusid pisaratega. Ta ei olnud seda alla neelanud. Aga kas temaga juhtub ikka midagi halba?
„Ema! Isa!” Maya kiirustas oma vanemate juurde. „Ma panin piima sisaldava kartulikrõpsu suhu!”
„Kõik on hästi,” ütles ema. „Lähme võtame rohtu.” Maya neelas ema antud tableti alla ja hingas sügavalt. Isa hoidis Mayat, kuni nad ootasid, et ravim hakkaks mõjuma.
Paari minuti pärast ütles ema: „Kuidas sa ennast tunned?”
Maya tundis ikka hirmu. Aga temaga kehaga ei tundunud miski viltu olevat. „Ma arvan, et kõik on hästi. Aga kas võiksin saada õnnistuse?”
„Loomulikult,” ütles isa. „Palume, et misjonärid aitaksid.”
Maya istus toolile ja isa ning misjonärid asetasid oma käed ta pea peale. Nad õnnistasid teda ohutusega. Maya tundis end rahulikuna. Kõik tema halvad tunded olid läinud.
„Kuidas sa teadsid koostisosi kotilt kontrollida?” küsis ema.
„Ma tundsin Püha Vaimu hoiatust.”
Isa kallistas teda kõvasti. „Mul on nii hea meel, et sa kuulasid.”
Maya noogutas. Ta teadis, et Taevane Isa armastab teda ja hoolib temast.
Illustreerinud Chrisanne Serafin