Läikiv lilla kivi

Lucy Stevenson Ewell

(Põhineb tõestisündinud lool.)

Kui ta räägib tõtt, siis kas ta saab ta peale pahaseks?

Lugu leidis aset Hollandis.

Marie avas juveelilaeka, et vaadata oma ilusaid kivisid. Ta hoidis neid ükshaaval enda käes. Punane, seejärel roheline ja seejärel läbipaistev valge.

Vanaema koputas magamistoa uksele. „Minekuks valmis?”

„Jah!” Marie asetas hoolikalt oma kivid tagasi karpi.

Vanaema plaanis Marie viia raamatukokku. Aga mitte ainult raamatuid vaatama. Seal oli eriline kivide näitus. Marie oli elevil.

Kui buss raamatukokku jõudis, siis kõndisid Marie ja vanaema sisse. Nad nägid laudade viisi ilusaid kive. Mõned olid läikivad ja siledad. Teised huvitavate kujudega.

„Vaata seda!” osutas vanaema suurele kristallile. Selle pinda katsid väikesed sinised piigid.

Ühel laual oli palju väikesi ümmargusi kivisid. Marie vaatas kõiki värve. Kõige lõpus oli lilla kivi, väike ja läikiv ning sile.

„Mul ei ole veel lillat kivi,” mõtles Marie. See sobituks suurepäraselt tema kollektsiooni.

Marie vaatas ümberringi. Vanaema oli teise laua juures. Mitte keegi ei olnud läheduses. Ja keegi ei tunneks sellest väiksest kivist puudust, ega?

Marie võttis kivi ja pani oma tasku.

Lilla kivi turvaliselt juveelilaekas, läks Marie õhtul voodisse.

„Valmis õhtujutuks?” Isa istus voodile ja avas Sõbrakese ajakirja.

Marie puges tekkide sisse ja kuulas. Lugu oli poisist, kes pärast vale valiku tegemist meelt parandas.

Kui isa luges, siis tundis Marie, nagu tema kõht keeraks sõlme. Ta keeras küljele ja pööras padja ümber. Aga ta ei tundnud end hästi. Ning ta ei suutnud lillale kivile mõtlemist lõpetada.

Isa lõpetas loo. „Kas sinuga on kõik korras?”

Marie ei teadnud, mida teha. Kui ta ütleks isale, siis ta võiks saada pahaseks.

Aga ehk teaks ta, kuidas aidata.

Aeglaselt ronis Marie voodist välja ning võttis lilla kivi karbist välja. „Ma võtsin selle täna raamatukogust.” Marie silmad täitusid pisaratega. „Ma palun väga vabandust.”

Isa kallistas teda. „Alati on hea, kui räägid mulle tõtt. Ma olen sinu üle uhke, et sul oli julgust olla aus.”

Marie kõht ei teinud enam nii palju valu. Isa ei olnud pahane.

„Ja tänu Jeesusele võime meelt parandada. Just nagu selles loos,” ütles ta. „Viime kivi tagasi raamatukokku, eks?”

Marie pigistas silmad kinni. „Ei! Nad saavad pahaseks.”

Isa pani käe ta õlale. „Nad võivad ehk olla natuke pahased. Aga ma arvan, et neil on hea meel, et sa selle tagasi annad. Ja ma arvan, et siis sa tunned ennast palju paremini.”

Marie hingas sügavalt sisse ja noogutas. „Olgu.”

Marie võttis välja paberilehe ja hakkas kirja kirjutama. „Palun vabandust, et ma selle võtsin,” kirjutas ta. „Ma soovin, et ei oleks seda teinud. Ma tahan seda heastada.”

Ta pani kirja ümbrikusse. Seejärel pani ta väikese lilla kivi ka sinna sisse.

„Me viime selle homme tagasi,” ütles Isa. „Kuidas sa end nüüd tunned?”

„Paremini,” ütles Marie. „On vaid üks asi, mida pean veel tegema.”

Marie põlvitas voodi kõrvale ja palvetas. „Ma palun vabandust, et võtsin kivi,” ütles ta. „Ma ei varasta enam kunagi. Aitäh, et aitasid mul olla vapper ja aus.”

Tagasi voodisse roninud, tundis Marie rahu. Homme heastab ta tehtu. Ja Ta teadis, et Taevane Isa ja Jeesus aitavad teda. Tänu nendele saab kõik korda.

Illustreerinud Katie Rewse