„Janeelyn lõpetab kerimise”, Sõbrake, märts 2024, lk 36–37.
Janeelyn lõpetab kerimise
Ta soovis väga järgmist videot näha. Ja järgmist. Ja järgmist.
Lugu leidis aset Malaisias.
Janeelyn liigutas oma pöialt mööda telefoniekraani. Videod välgatasid ekraanil. Ta peatus ühel, et seda vaadata, ning seejärel keris uuesti. Seejärel peatus veel ühel. See sisaldas palju halba keelekasutust, kuid oli naljakas, seega ta jätkas vaatamist. Ja seejärel kerimist.
„Janeelyn! Kas tahad tulla joonistama?” Tema noorem õde Jojo lehvitas paberit.
Janeelyn vaatas teda. „Mitte praegu.”
„Olgu.” Jojo tegi pahura näo ja pani paberi käest.
Kerimine. Kerimine. Kerimine. Videod armsatest loomadest. Videod kuulsatest isikutest. Videod tantsivatest lastest. Ja paar videot, mille kohta Janeelyn teadis, et nende vaatamine pole hea. Või rohkem kui paar. Janeelyn hakkas tundma, et peaks nende vaatamise lõpetama.
Aga inimesed postitavad ka palju häid asju,” mõtles ta. Ta oli paarist videost isegi õppinud uusi joonistamisnippe.
„Janeelyn,” kutsus ema.
„Hmm?” Janeelyn ei vaadanud sel korral isegi ema poole.
„Õhtusöögiks on mereandidega praetud riis,” ütles ema. „Kas sa aitad mul seda valmistada?”
Mereandidega praetud riis meeldis Janeelynile väga. Aga ta ei tahtnud praegu üles tõusta.
„Kas ma võin hoopis laua katta?” küsis ta. „Ma võin ka pärast nõudega aidata.”
„Olgu,” ütles ema. „Aga sa pead laua katma kohe, kui ma sind palun. Ja seejärel on aeg telefon ära panna. Kokku lepitud?”
„Kokku lepitud,” ütles Janeelyn.
Janeelyn jätkas videote vaatamist. Ta tundis taas, et ei peaks neid vaatama. Aga ta väga soovis järgmist videot näha. Ja järgmist. Ja järgmist. Kerimine. Kerimine. Nii raske oli lõpetada!
Lõpuks pani Janeelyn telefoni käest. Või ehk vaataks ühe viimase video …
Ei,” ütles Janeelyn endale kindlameelselt. Püha Vaim oli talle andnud õhutuse ja ta soovis seda järgida. Ta käsi oli ikka telefoni lähedal. See oli nii ahvatlev. Janeelyn pigistas silmad kinni.
Kallis Taevane Isa,” palvetas ta vaikselt. „Püüan väga kuulata Püha Vaimu, kuid vajan abi. Ma tahan lõpetada nende videote vaatamise, kuid pole kindel, kuidas. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.”
Just siis kutsus ema teda lauda katma. Janeelyn hüppas püsti ja naeratas. See oli üks viis, kuidas telefonist eemale saada.
Janeelyn pani taldrikud lauale. „Ema, ma nägin telefonis halbu asju,” pahvatas ta.
Ema tõstis pilgu toidu valmistamiselt. „Milliseid asju?”
„No lihtsalt halvad sõnad ja halvad videod.” Janeelyn kehitas õlgu. „Aga need kõik pole halvad.”
„Mida sa tegid, kui halbu asju nägid?” küsis ema.
Janeelyn oli hetke vait. Ta asetas igale kohale tassi.
„Ma jätkasin vaatamist,” ütles ta. „Ma ei tea, miks. Aga Püha Vaim ütles, et lõpetaksin, seega palvetasin abi saamiseks.”
Ema asetas vaagna aurava mereandidega praetud riisiga lauale. „Mõnikord on väga raske lõpetada midagi, isegi kui teame, et see on halb,” ütles ta. „Ja kui see juhtub, siis parim, mida saame teha, on palvetada.”
Janeelyn naeratas laialt. „Seega tegin õigesti.”
„Jah, tegid.” Ema ulatas Janeelynile laulale panekuks lusikad. „Ja mitte kõik internetis olev ei ole halb. See aitab meil sõpradega suhelda ja mõtteid jagada. Kuid võib olla raske kõikidest halbadest asjadest hoiduda. Kui sa edaspidi vaatad videoid, siis vaatame neid ainult koos. Siis saame isaga sind aidata, kui näed midagi halba.”
Janeelyn noogutas. Järgmisel korral vaatas ta videoid ema ja isaga. Kuid senikaua tegi ta palju lõbusaid tegevusi, mida sai ilma telefonita teha.
„Kas ütled kõigile, et on õhtusöögi aeg?” küsis ema.
„Jah! Ja pärast õhtusööki joonistan Jojoga.”
Illustreerinud Mitch Miller