„Usutilgad”, Sõbrake, märts 2024, lk 30–31.
Usutilgad
Jacobil oli probleem: ta oli alati nii unine.
Lugu leidis aset Brasiilias.
„Jacob, kas sa tead vastust?” küsis proua Lelis.
Jacob avas oma silmad ja tõstis pea laualt. Kõik tema klassikaaslased vaatasid teda. Ka tema õpetaja silmitses teda. Ta tundis, kuidas ta punastas. Ta oli jälle tunnis magama jäänud!
„Mul on kahju, proua Lelis,” ütles ta. „Kas te kordaksite uuesti küsimust?”
„Ikka. Aga palun lõpeta tunnis magamine.”
Ta vajus sügavamale oma tooli. „Jah, proua!”
Jacob oli tulnud oma uude kooli vaid mõned nädalad tagasi. Talle meeldis õppida ja tema klassikaaslased olid toredad. Kuid oli üks probleem: ta oli alati nii unine. Tema uus kool oli kaugel, seega pidi ta väga vara ärkama, et õigeks ajaks kohale jõuda.
Esialgu oli lihtne tunnis keskenduda. Aga seejärel muutus see raskemaks ja raskemaks. Mõnikord oli Jacob nii väsinud, et jäi magama.
Järgmisel päeval kutsus kooli direktor Jacobi ja tema vanemad kohtumisele. Ta naeratas ja tervitas neid oma kabinetis.
„Mul on hea meel, et olete siin,” ütles ta. „Jacob on suurepärane õpilane. Aga tema õpetaja ütleb, et ta ei ole tundidest huvitatud. Mõnikord ta ei keskendu ja ta tundub olevat väga väsinud. Kas temaga on kõik hästi?”
Ta ema noogutas. „Jacob pingutas väga, et siia kooli tulla, aga see on meie kodust kaugel. Ta peab iga päev väga vara ärkama. Seega ta on hommikustes tundides unine.”
„Ah ja kas see on kõik?” küsis direktor. „Te peaksite proovima kohvitilku. Pange igal hommikul Jacobi joogi sisse paar tilka väga tugevat kohvi. See hoiab ta ärkvel.”
Jacob kortsutas kulmu. „Aga proua, meie pere ei joo kohvi.”
Direktor tundus olevat segaduses. „Sul on raske õppida, kui jääd kogu aeg magama. Peaksid vähemalt seda kaaluma.”
Kui nad direktori kabinetist lahkusid, siis Jacob oli segaduses. Ta soovis koolis paremini hakkama saada, kuid ta tahtis ka käske pidada.
Sel õhtul luges tema pere pühakirjadest Tarkuse Sõnast.
Kui oli Jacobi kord, siis ta luges: „Ja kõik pühad, kes peavad meeles kinni pidada neist ütlustest ‥, leiavad tarkust ning suuri teadmiste aardeid ‥ ‥ ja nad jooksevad ega väsi, ning käivad ega nõrke.”*
Siis tekkis tal mõte.
Ta tõusis toolilt püsti. „Kohvitilkade asemel kasutan usutilkasid!”
„Mida sa silmas pead?” küsis isa.
Jacob naeratas. „Igal hommikul enne hommikusööki teeme palve ja palume Taevasel Isal õnnistada mind, et ma ei oleks unine. Meie palved on nagu usutilgad.”
Ema ja isa naeratasid samuti. „See tundub olevat suurepärane mõte!” ütles isa.
Järgmisel hommikul pere põlvitas ja tegi palve, et Jacobil oleks energiat püsida ärkvel. Järgneval päeval toimisid nad samuti. Ja ka järgneval päeval. Igal õhtul proovis Jacob minna vara voodisse. Ja igal hommikul oli Jacobi perel usku, et Taevane Isa aitab teda.
Aja jooksul nende usutilgad toimisid. Jacob suutis terve päeva keskenduda. Jumal oli nende palvetele vastanud. Jacob teadis, et Jumal on uhke, et ta järgis Tarkuse Sõna.
„Valmis tunniks, Jacob?” küsis proua Lelis ühel hommikul, kui klassiruumi sisse kõndis.
Jacob noogutas, suur naeratus näol. Ta oli võtnud hommikul enne kooli usutilkasid. Ta oli kõigeks valmis.
Illustreerinud Raquel Martin