Sisekelo Q.

15, Lõuna-Aafrika

Palvetan pidevalt oma pere edu ja heaolu eest. Kuid mõned asjad pole veel läinud nii, nagu ma lootsin. Hakkasin mõtlema, kas Jumal kuuleb mu palveid. Kui mu ebakindlus süvenes, hakkasin harvemini palvetama. Ma mõtlesin: „Miks ma peaksin palvetama, kui ma midagi ei tunne?”

Kuid siis ühel päeval mõistsin, et kahtlen Jumalas. Ta on alati olnud mu Taevane Isa, minu suurim tugi ja jõud. Ma hakkasin nutma. Kui sel päeval koju jõudsin, põlvitasin, et palvetada, sest tundsin end vaimselt ja emotsionaalselt eksinuna.

Pärast palvetamist tundsin tröösti, soojust ja armastust. Ma teadsin, et Ta on minuga. Ma tean, et Taevane Isa näeb meie katsumusi ja kuuleb meie hüüdeid. Sellest päevast peale mõistsin, et Tal on minu perega suured plaanid – plaanid, mis nõuavad Tema ajastust ja minu kannatlikkust.