Pornograafiarattast välja
Tundsin üksildust ja abitust. Kuid mu piiskop tuletas mulle meelde, kuidas leida lootust ja abi.
Ma puutusin esimest korda pornograafiaga kokku 13-aastasena. Silmasin seda juhuslikult sotsiaalmeedias ja ei teadnud, mis see on ega mõistnud seda. Tahtmatust kokkupuutest sai uudishimu, kuni hakkasin seda sihilikult otsima.
Tookord näisid mu juhid käsitlevat pornograafiat kui midagi, mis tekitab raskusi vaid poistele. Mul tekkis selle tagajärjel suur häbitunne. Arvasin, et ei saa iial kellelegi oma heitlusest rääkida. Ma teadsin küll Jeesuse Kristuse lepitusest, kuid kuna ma arvasin, et teistel tüdrukutel sellega raskusi pole, tundus mulle, et mu olukord jääb Päästja käeulatusest välja. Tundsin end erandina.
Piiskopi kantselei
Neil aastatel tundsin ma sageli sellistes kohtades nagu seminaris või pühalikel koosolekutel Vaimu juuresolekul õhutust piiskopi jutule minna. Mind hoidis pikka aega seda tegemast mõte, et pean aktiivsest perest pärit hea lapsena oma mainet hoidma. Arvasin, et ta näeb minu tegelikku mina, ja ma ei uskunud, et see isik väärib armastust. Arvasin, et saan selsamal hetkel karistada.
Kui olin lõpuks kohtumise kokku leppinud, oli see väga erinev sellest, mida ma olin oodanud. Selle asemel et karistust jagada, ütles piiskop mulle: „Sa oled endiselt Jumala tütar. Sind armastatakse endiselt ja sa oled endiselt sama väärtuslik.”
Ma mäletan, kuidas ma tundsin vastupandamatut armastust. Tundsin esimest korda elus nii tugevalt Päästja lepituse väge. Mõistan tagasi vaadates, miks olid piiskopi lausutud sõnad nii tähtsad.
Jumala tütar
Pornograafiaga heideldes satutakse häbitsüklisse. Minul puudus kontakt mu tegeliku minaga ja ma püüdsin pornograafia abil nende negatiivsete tunnetega toime tulla. See pani mind tundma häbi ja ma eraldusin teistest ning tsükkel kordus.
Püüdsin nii kaua omaenda tahtejõu abil „lihtsalt lõpetada”. Kuid ma ei suutnud seda üksinda. Piiskop meenutas mulle, kes ma tegelikult olen – et ma olen Jumala armastatud tütar. Kui ma temaga kokku sain ja see tõde mulle meelde tuli, hakkasin tegema tõelisi edusamme.
Tõde Jumalast ja Päästjast
Algul kartsin ma palvetada. Taevane Isa oli minu jaoks õiglane ja vihane Jumal. Üha jätkuva meeleparandusprotsessi läbitegemine on aidanud mul mõista Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse loomust. Teadmine, et ühekordne meeleparandus ei muuda mind selle raskuse suhtes immuunseks, on võimaldanud mul jätkuvalt Nende jumalikule abile toetuda. Taevane Isa oli mu katsumustest juba teadlik ja mõistis neid. Ma pidin vaid Tema poole pöörduma.
Ma sain teada, et nii Taevane Isa kui ka Jeesus Kristus on halastavad ja arusaajad. Kui sa pöördud Nende poole, käivad Nad su kõrval ja hoiavad sul igal sammul käest.
Saatana taktikatega võitlemine
Jumala loomuse mõistmine aitas mul mõista ka Saatanat ja ta vahendeid ning kuidas need täielikult Jumalale vastanduvad. Üks Saatana vägevamaid vahendeid on häbi, mis ei ole sama mis süütunne või „kurvastus Jumala meele järgi” (2Kr 7:10). Süütunne paneb mõistma, et sa oled teinud vea. Kuid häbi ühendab patustades kujunenud negatiivse enesehinnangu su identiteediga, nagu sa oleksidki see, mida sa tunned.
Saatan tahtis lasta mul uskuda, et ma suudan selle väljakutse ise seljatada. See vale ei lasknud mul rääkida mu pornograafiaheitlusest oma piiskopiga. Mulle tundus, et ma ei saa minna ta jutule enne, kui saan öelda, et see on miski, millega olin heidelnud minevikus. Saatan kasutab su isiklikke nõrkusi, et tekitada tunnet, et sa pole vääriline Päästjalt tervendavat väge paluma.
Ma sain teada, et Saatan töötab meie kallal, kui oleme omaette, mistõttu on parim kaitse suhtlemine. Mõnikord tuleb selleks lihtsalt teiste poole pöörduda ja veeta mõtestatult aega heade sõpradega. Taevase Isa, iseenda ja teistega (eriti nendega, kes näevad sind sellisena, nagu näeb Taevane Isa) ühenduses olemine on parim viis mäletada, kes sa tegelikult oled: sa oled hinnaline Jumala-laps.
Kõrgem eesmärk
Mingil hetkel hakkasin tundma õhutust aidata ka teisi noori naisi, kes heitlevad pornograafiaga. Tundsin, et mul on kõrgem eesmärk. Otsustasin hoolida rohkem Taevase Isa kui ümberolijate võimalikust arvamusest ja hakkasin oma kogemustest avalikult rääkima.
Kui jätkuv meeleparandus toob sulle vaieldamatut rõõmu, tahad sa seda teistega jagada! Nüüd jätkan selle rõõmu jagamist põhimisjonärina.
Minu sõnum
Sa ei ole kunagi üksinda ja lootus pole kuhugi kadunud.
See heitlus on miski, mida saab Päästja, usaldusväärsete armsate inimeste ja juhtide ning õigete vahendite abil seljatada. Ära jää üksinda ja pöördu kellegi poole, kes näeb sind Jumala silmadega. Küsi neilt, mida nad sinus näevad!
Ükskõik millega sa ka ei võitleks, ulatub Päästja oma lepitusega alati sinuni. Taevane Isa armastab sind täielikult ja see väärib pidevat meeleparandust.