Noorte hääled
Söömishäire versus tegelik mina
Ma võitlesin pikka aega söömishäire anoreksiaga (ladina keeles anorexia nervosa), mida iseloomustab üha vähem söömine ja kaalutõusu pärast muretsemine. Sellel on mentaalne mõju – söömine tekitab süütunnet ega mõisteta, mida keha vajab. Mingit abi polnud ka sellest, et nägin internetis ja koolis pidevalt ebareaalseid eeskujusid ning võrdlesin end oma pere ja mind ümbritsenud inimestega.
Söömishäire oli miski, mida ma kahtlemata varjasin. Kuid ema märkas, et mu söömisharjumused muutusid. Ta istus mu kõrvale ja ootas, kuni ma olin valmis talle kõik ära rääkima. Me valasime palju pisaraid, kuid ma arvan, et Vaim aitas tal teada, et ma vajasin abi. Me panime koos paika plaani ja hakkasime tasahilju sellega tööd tegema.
Ma otsustasin samal ajal ka patriarhaalse õnnistuse saada. Soovisin teada, milline oleks mu elu, kui poleks seda pimedust, mida ma läbi elasin. Läksin patriarhi juurde, küsides Jumalalt: „Kes ma olen?” „Kas sa armastad mind?” „Miks ma siin olen?” Patriarh vastas neile küsimustele kohe esimese asjana. Mu õnnistus aitab mul teada saada, kes ma tegelikult olen ning mis on Jumal minu jaoks tallele pannud. Ma tunnen seda lugedes, kuidas Päästja mind armastab, ja mulle meenub, kes võib minust koos Temaga saada.
Kuid ka patriarhaalse õnnistuse, pere, Taevase Isa ja mu Päästja toel kulus mul kaua, et oma keha suhtes tekkinud tunnetega toime tulla. Mõnikord on mul ikka veel raske aktsepteerida end sellisena, kes ma olen ja kuidas ma välja näen. Kuid tänu süngetele aegadele olen hakanud väärtustama oma tõelise mina märkamisega kaasnevat arengut ja valgust. Ma olen Taevase Isa tütar. Olen Jeesuse Kristuse jünger. Nad suhtuvad minusse armastavalt ja julgustavalt ning see on olulisem kui kellegi teise arvamus.
Annalise B., 17-aastane, Georgia, Ameerika Ühendriigid
Talle meeldib haiglas praktikal käia ning Jumala ja Tema loodu auks kunsti ja muusikat luua.