Pidage Teda alati meeles!
Ma tunnistan ja palvetan alandlikult, et me peaksime Teda alati meeles – igal ajal, igas asjas ja igas kohas, kus me ka ei oleks.
Kallid vennad ja õed! Kui ma Aasias teenisin, küsiti mõnikord: „Vanem Gong, kui palju inimesi elab Kiriku Aasia piirkonnas?”
Vastasin: „Pool maailma elanikkonnast – 3,6 miljardit inimest.”
Keegi küsis: „Kas nende kõigi nimesid on raske meeles pidada?”
Meelespidamine ja unustamine kuuluvad igapäevaelu juurde. Näiteks kord otsustas mu naine pärast seda, kui oli oma uut mobiiltelefoni kõikjalt otsinud, helistada teiselt telefonilt oma numbrile. Telefonihelinat kuuldes mõtles mu naine: „Kes mulle küll helistab? Ma ei ole seda numbrit kellelegi andnud!”
Meelespidamine ja unustamine kuuluvad ka meie igavikulise teekonna juurde. Aeg, valikud ja mälu aitavad meil õppida, areneda ja usus kasvada.
Tuttavas kirikulaulus on sõnad:
Igal nädalal sakramenti võttes teeme lepingu Teda alati meeles pidada. Kasutades mõnda enam kui neljasajast pühakirjaviitest fraasi meeles pidama kohta, räägin ma kuuest viisist, kuidas me saame Teda alati meeles pidada.
Esiteks, me võime Teda alati meeles pidada, kui usume Tema lepingutesse, lubadustesse ja kaitsesse.
Issand peab meeles oma igavikulisi lepinguid – Aadama aegadest kuni Aadama järeltulijateni, kes „võta[vad] vastu tõe ja vaata[vad] üles, siis vaatab Siion alla ning kõik taevad rappuvad rõõmust ja maa väriseb rõõmustamise pärast”.
Issand peab meeles oma lubadusi, kaasa arvatud lubadusi koguda laialihajutatud Iisrael kokku Mormoni Raamatu kaudu, mis on teine testament Jeesusest Kristusest, ning lubadusi igale liikmele ja misjonärile, kes peavad meeles hingede väärtust.
Issand peab meeles rahvaid ja inimesi ning annab neile kindlust. Nendel kiiretel ärevatel päevadel „ühed usaldavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Jehoova, oma Jumala nime”, kes juhatab tulevikku, nagu Ta on juhatanud ka minevikku. Me peame „viimseil päevil” meeles, „et mitte Jumala töö, vaid inimeste töö on see, mis läheb nurja”.
Teiseks, me võime Teda alati meeles pidada, kui tunnetame tänulikult kõikjal oma elus Tema kätt.
Issanda käsi on meie elus sageli kõige paremini nähtav tagantjärele. Nagu on öelnud kristlasest filosoof Søren Kierkegaard: „Elu tuleb mõista, heites pilgu tahapoole. Kuid … seda tuleb elada, heites pilgu ettepoole.”
Mu kallis ema tähistas hiljuti 90 aasta juubelit. Ta tunnistas tänulikult Jumala õnnistuste kohta oma elu igas tähtsamas pöördepunktis. Pereajalugu, peretraditsioonid ja peresuhted aitavad meil tulevikuplaane tehes ja lootes hellalt meeles pidada minevikku. Preesterluse volituse liin ja patriarhaalsed õnnistused tunnistavad Jumala kätt läbi paljude põlvkondade.
Kas te olete kunagi mõelnud endast kui oma isiklikust elavast meelespidamise raamatust, milles peegeldub see, mida ja kuidas te olete otsustanud meeles pidada?
Näiteks kui ma olin noorem, tahtsin väga koolis korvpalli mängida. Ma muudkui treenisin ja treenisin. Ühel päeval osutas treener meie 193-sentimeetrisele, kogu osariigis tuntud keskmängijale, ja 188-sentimeetrisele ründetähele ning ütles mulle: „Ma võin su meeskonda võtta, kuid tõenäoliselt ei pääse sa kunagi mängu ajal väljakule.” Mäletan, kui lahkelt ta mind seejärel innustas: „Äkki proovid hoopis jalgpalli? Sa oleksid seal hea mängija.” Mu pere hõiskas, kui ma lõin esimese värava.
Me võime pidada meeles neid, kes annavad meile võimaluse ja siis teise võimaluse, olles ausad, lahked, kannatlikud ja julgustavad. Ja meist võib saada keegi, keda teised meeles peavad, kui kõige rohkem abi vajavad. Teiste abi ja Vaimu juhatava mõju tänulik meelespidamine on see, kuidas me peame meeles Teda. See on viis, kuidas loeme kokku oma paljud õnnistused ja näeme, mida Jumal on andnud.
Kolmandaks, me võime Teda alati meeles pidada, kui usaldame Issanda kinnitust meile: „See, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles.”
Kui me oma pattudest täielikult meelt parandame, selle juurde käiva pattude ülestunnistamise ja hülgamisega, küsime koos Enosega, kui meie süü on ära pühitud: „Issand, kuidas on see sündinud?” ja kuuleme vastust: „Sinu usu pärast Kristusesse” ja Tema kutset „Tuleta mulle meelde!”
Kui oleme juba meelt parandanud ja preesterluse juhid tunnistavad meid vääriliseks, ei pea me üha uuesti ja uuesti neid mineviku patte üles tunnistama. Olla vääriline ei tähenda, et tuleb olla täiuslik. Taevase Isa õnneplaan kutsub meid oma eluteel alandlikult rahul olema, et saada ühel päeval täiuslikuks Kristuses, mitte olema kogu aeg mures, pettunud ja õnnetud, sest oleme praegu ebatäiuslikud. Pidage meeles, et Ta teab kõiki neid asju, mida me soovime, et keegi teine meie kohta ei teaks – ja Ta armastab meid endiselt.
Mõnikord paneb elu proovile meie usalduse Kristuse armu, õiglusesse ja kohtumõistmisesse ning Tema vabastavasse kutsesse lasta Tema lepitusel meid tervendada, kui me teistele ja iseendale andestame.
Noor naine püüdis võõral maal ajakirjanikuna tööd saada, kuid ametnik, kes töid määras, oli armutu. Ta ütles naisele: „Ma garanteerin oma allkirjaga, et teist ei saa ajakirjanikku, vaid te hakkate kraave kaevama.” Sellest naisest sai ainuke naine, kes koos meestega kraave kaevas.
Aastaid hiljem sai naisest ametnik. Ühel päeval tuli tema juurde mees, kes vajas tööle asumiseks tema allkirja.
Naine küsis: „Kas te mäletate mind?” Mees ei mäletanud.
Seepeale ütles naine: „Teie ei mäleta mind, aga mina mäletan teid. Te andsite oma allkirja, et minust ei saaks kunagi ajakirjanikku. Te saatsite mind oma allkirjaga ainsa naisena koos meestega kraave kaevama.”
Naine ütles mulle: „Ma tunnen, et peaksin seda meest paremini kohtlema, kui tema mind kohtles – kuid mul ei ole selleks jõudu.” Mõnikord ei ole meis jõudu, kuid me võime seda leida, kui peame meeles meie Päästja Jeesuse Kristuse lepitust.
Kui usaldust on reedetud, unistused purustatud, süda üha uuesti ja uuesti murtud, kui tahame õiglust ja vajame armu, kui meie käed tõmbuvad rusikasse ja pisarad voolavad, kui peame teadma, millest kinni hoida ja millel minna lasta, võime alati meeles pidada Teda. Elu ei ole nii julm, kui mõnikord paistab. Tema piiritu kaastunne aitab meil leida oma tee, tõe ja elu.
Kui me peame meeles Tema sõnu ja eeskuju, siis ei solva me teisi ega solvu ise.
Mu sõbra isa töötas mehaanikuna. Isegi kui ta oli oma käsi hoolikalt pesnud, paistis välja, et ta on aus töömees. Ühel päeval ütles keegi templis mu sõbra isale, et ta peaks enne seal teenimist käed puhtaks tegema. Solvumise asemel hakkas see mees enne templisse minemist eriti seebises vees käsitsi oma pere nõusid küürima. Ta on eeskujuks neist, „kes tohi[vad] minna Jehoova mäele ja kes tohi[vad] seista ta pühas paigas” kõige süütumate käte ja puhtama südamega.
Kui tunneme ebasõbralikke tundeid või vimma, kui oleme kibestunud või kui meil on põhjust teistelt andeks paluda, siis nüüd on aeg seda teha.
Neljandaks, Ta kutsub meid meeles pidama, et Ta ootab meid alati koju.
Me õpime küsimise ja uurimise kaudu. Kuid palun ärge lõpetage uurimist enne, kui olete jõudnud sinna, „kust alustasite ja tunnete, justkui oleksite selles kohas esimest korda”, nagu on öelnud T. S. Eliot. Kui olete valmis, siis palun avage oma süda taas esimest korda Mormoni Raamatule. Palun palvetage taas esimest korda tõsise kavatsusega.
Usaldage seda ammust või ähmast mälestust. Laske sel suurendada oma usku. Ei ole olemas kohta, kust koos Jumalaga puuduks tagasitee.
Muistsed ja ka tänapäeva prohvetid paluvad, et me ei laseks ei teiste ega enda inimlikel puudustel ega nõrkustel olla põhjuseks, miks me Tema taastatud evangeeliumi tõdedest, lepingutest ja lunastavast väest ilma jääme. See on eriti tähtis Kirikus, kus me kõik oma ebatäiusliku osalemise kaudu areneme. Prohvet Joseph on öelnud: „Ma ei ole iial väitnud, et ma olen täiuslik; kuid ei ole ühtki eksimist ilmutustes, mida ma olen õpetanud.”
Viiendaks, me saame Teda hingamispäeval sakramendi kaudu meeles pidada. Sureliku teenimise lõpus ja pärast ülestõusmist alanud teenimise alguses – mõlemal korral võttis meie Päästja leiva ja veini ning palus, et me Tema keha ja verd meeles peaksime, „sest nii tihti, kui te seda teete, sel tunnil te mäletate, et mina olin koos teiega.”
Sakramenditalitusel me tunnistame Jumalale, Isale, et oleme nõus võtma enda peale Tema Poja nime ja Teda alati meeles pidama ja kinni pidama Tema käskudest, mis Ta on andnud meile, et Tema Vaim oleks alati meiega.
Nagu õpetas Amulek, peame Teda meeles, kui me palvetame oma põldude, karjade ja majade eest ja kui me peame meeles abivajajaid, alastiolijaid, haigeid ja vaevatuid.
Ja lõpuks kuuendaks, meie Päästja kutsub meid Teda alati meeles pidama, nagu Tema meid alati meeles peab.
Meie ülestõusnud Päästja kutsus Uues Maailmas neid, kes olid kohal, tulema ükshaaval Tema juurde, et pista oma käed Tema külje sisse ja katsuda naelte jälgi Tema kätel ja jalgadel.
Pühakirjades on ülestõusmist kirjeldades öeldud, et „iga jäse ja liiges taastatakse ‥ nende õigel ja täiuslikul kujul” ja „juuksekarvgi ei jää kaduma”. Kuna see on nii, siis palun mõelge, kuidas on meie Päästja täiuslikul, ülestõusnud kehal endiselt haav Tema küljel ja naelajäljed Tema kätel ja jalgadel.
Ajaloo jooksul on surelikke inimesi ristil hukatud. Kuid üksnes meie Päästja Jeesus Kristus embab meid, kandes ikka veel oma puhta armastuse märke. Üksnes Temas täitub prohvetlik kuulutus üles ristile tõstmisest, et Ta saaks tõmmata kõiki meid, hüüdes meie nime, enda juurde.
Päästja kuulutab:
„Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte!
Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.”
Ta tunnistab: „Mina olen see, kes tõsteti üles. Mina olen Jeesus, kes löödi risti. Mina olen Jumala Poeg.”
Ma tunnistan ja palvetan alandlikult, et me peaksime Teda alati meeles – igal ajal, igas asjas ja igas kohas, kus me ka ei oleks. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.