Ole alandlik
Vanem Steven E. Snow
Seitsmekümnest
Alandlikkus võimaldab meil olla paremad lapsevanemad, pojad ja tütred, abikaasad, naabrid ja sõbrad.
Oleme Kirikus õnnistatud kirikulauludega, mis aitavad meil laulude kaudu Jumalat ülistada. Meie kirikukoosolekutel kutsuvad „kirikulaulud ‥ kohale Issanda Vaimu, loovad aupakliku õhkkonna, ühendavad meid liikmetena ja annavad võimaluse kiita Issandat. Nii mõnigi väga hea jutlus on peetud kirikulaulude najal.”1
Vaid mõni kuu pärast Kiriku loomist sai prohvet Joseph Smith oma naise Emma jaoks ilmutuse. Issanda juhatusel tuli Emmal teha valik pühadest kirikulauludest, nagu talle antakse, mis oleksid meeldivad Issandale, et need oleksid Tema kirikus.2
Emma Smith pani kokku kirikulaulude valimiku, mis ilmus esimest korda 1836. aastal Kirtlandis välja antud lauluraamatus.3 Tolles õhukeses raamatus oli kõigest 90 laulu. Paljud neist olid teiste protestantlike usulahkude laulud. 26-le neist oli viisi teinud William W. Phelps, kes hiljem koostas ja aitas välja anda uue lauluraamatu. Trükitud olid üksnes laulusõnad, noodid puudusid. See väike tagasihoidlik lauluraamat oli Kiriku algusaegade liikmeteke suureks õnnistuseks.
Viimane ingliskeelse lauluraamatu väljaanne pärineb aastast 1985. Paljud laulud, mis Emma nii palju aastaid tagasi välja valis, on siiani meie lauluraamatus, näiteks „Mu lunastaja elab, tean” ja „On usk meile kalju”.4
Üheks uueks lauluks 1985. aasta lauluraamatus oli laul „Ole alandlik”.5 Selle rahuliku kirikulaulu kirjutas Grietje Terburg Rowley, kes suri möödunud aastal. Ta liitus Kirikuga 1950. aastal Hawaiil, kus ta oli kooliõpetaja. Õde Rowley teenis muusika üldkomitees ja aitas kirikulaule paljude keelte jaoks kohandada. Tema laulu „Ole alandlik” tekst põhineb kahel pühakirjasalmil: Õpetus ja Lepingud 112:10 ja Eteri 12:27. Eteri raamatust loeme: „Ja kui inimesed tulevad minu juurde, ma näitan neile nende nõrkust. Ma annan inimestele nõrkust, et nad oleksid alandlikud; ‥ sest kui nad alandavad end minu ees ja neil on minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks.”
Nagu kõik kirikulaulud, õpetab ka „Ole alandlik” lihtsaid ja ehedaid tõdesid. See õpetab meile, et kui me end alandame, saavad meie palved vastuse, me naudime meelerahu, teenime oma kutsetes tõhusamalt; ja kui me jääme ustavaks, pöördume lõpuks oma Taevase Isa juurde tagasi.
Päästja õpetas oma järgijatele, et nad peavad taevariiki sisenemiseks ennast alandama väikese lapse sarnaseks.6 Me peame oma lapsi kasvatades aitama neil täiskasvanuks saades alandlikuks jääda. Me ei tee seda nende vaimu murdes, neid ebasõbralikult koheldes ega liiga karmilt karistades. Kui arendame nende enesekindlust ja eneseaustust, peame neile õpetama ennastsalgavust, lahkust, kuulekust, uhkuse puudumist, viisakust ja malbust. Me peame õpetama neid oma õdede-vendade ja sõprade edu üle rõõmustama. President Howard W. Hunter on õpetanud, et „meie peamiseks mureks peaks olema see, et teised oleksid edukad”.7 Kui see pole nii, võib nende kinnisideeks kujuneda enda upitamine ja teiste võitmine, kadedus ja kibestumine oma eakaaslaste võitude korral. Olen tänulik oma ema eest, kes mind poisipõlves enesekeskseks muutumas nähes ütles: „Poeg, veidi alandlikkust kulub praegu marjaks ära!”
Kuid alandlikkust pole vaja õpetada mitte üksnes lastele. Me kõik peame püüdma muutuda alandlikumaks. Alandlikkus on hädavajalik, et saada evangeeliumi õnnistusi. Alandlikkus annab meile murtud südame, kui teeme pattu või eksime, ja teeb meie jaoks võimalikuks meeleparanduse. Alandlikkus võimaldab meil olla paremad lapsevanemad, pojad ja tütred, abikaasad, naabrid ja sõbrad.
Kasutu uhkus aga vastupidiselt võib katkestada peresuhted, lõhkuda abielu ja hävitada sõpruse. Eriti tähtis on alandlikkust meeles pidada, kui näeme, et meie kodus tekivad tülid. Mõelge kogu südamevalule, mida võite vältida, kui alandate end, öeldes „Palun vabandust!”, „See oli minust hoolimatu!”, „Mida sa teha tahaksid?”, „Ma ei mõelnud seda nii” või „Ma olen su üle väga uhke”. Kui kasutame neid fraase alandlikult, on meie kodudes vähem tülisid ja rohkem rahu.
Lihtsalt oma elu elamine võib olla ja sageli ongi alandlikuks muutev kogemus. Õnnetus ja haigus, lähedase surm, suhteprobleemid ja isegi rahalise olukorra muutumine võib panna meid põlvitama. Tulgu need rasked kogemused mitte meie endi süül või halbade valikute ja kehvade otsuste pärast, kõik need katsumused muudavad alandlikuks. Kui otsustame olla häälestatud vaimselt ning jääda alandlikuks ja õpihimuliseks, muutuvad meie palved veelgi tõsisemaks ning usk ja tunnistus kasvavad, kui me sureliku elu katsumustest võitu saame. Me kõik soovime saada ülendatud, kuid enne, kui see võib teoks saada, peame jääma kindlaks sellele, millele viidatakse kui „alandlikkuse orule”.8
Palju aastaid tagasi sai meie 15-aastane poeg Eric tõsise peatrauma. Kui nägime teda üle nädala koomas, murdis see meie südamed. Arstid ütlesid meile, et nad ei ole kindlad, mis edasi saab. Loomulikult me rõõmustasime, kui ta hakkas teadvusele tulema. Arvasime, nüüd läheb kõik hästi, kuid me eksisime.
Kui ta ärkas, ei suutnud ta kõndida, rääkida ega ise süüa. Kõige hullem oli see, et tal ei olnud lühimälu. Ta mäletas peaaegu kõike õnnetusele eelnevat, kuid tal ei olnud võimet mäletada sündmusi pärast õnnetust, isegi asju, mis olid juhtunud mõni minut varem.
Mõnda aega olime mures, et meie poeg jääb mälu poolest 15-aastaseks. Enne õnnetust oli meie poeg olnud väga lahtise peaga. Ta oli sportlik, populaarne ja tal läks koolis väga hästi. Varem tundus tema tulevik helge, kuid nüüd olime mures, et tal ei pruugi üldse erilist tulevikku olla, vähemalt mitte sellist, mida ta mäletaks. Nüüd nägi ta vaeva, et uuesti selgeks õppida põhioskused. See oli tema jaoks väga alandlikuks muutev aeg. See oli ka tema vanematele väga alandlikuks muutev aeg.
Tõesti, me mõtlesime, kuidas võis selline asi juhtuda. Me olime alati püüdnud teha õigeid asju. Evangeeliumi järgi elamine oli olnud meie pere jaoks esmatähtis. Me ei saanud aru, kuidas võis meiega midagi nii valusat juhtuda. Meid suruti põlvili, kui peagi selgus, et taastusravi kestab kuid, isegi aastaid. Veelgi raskem oli vähehaaval tõdeda, et ta ei saa enam kunagi endiseks.
Tol ajal valati palju pisaraid ja meie palved muutusid veelgi südamlikumaks ja siiramaks. Alandlikkuse silmade läbi hakkasime tasapisi nägema väikeseid imesid, mida meie poeg tol raskel ajal koges. Ta hakkas vähehaaval edusamme tegema. Tema suhtumine ja hoiak olid väga positiivsed.
Täna on meie poeg Eric abielus suurepärase kaaslasega ja neil on viis imeilusat last. Ta on kirglik õpetaja ning oma kogukonna ja samuti Kiriku toetaja. Kõige tähtsam on aga see, et ta elab jätkuvalt sama alandlikkuse vaimuga, mille ta kaua aega tagasi sai.
Kuid mis oleks, kui me oleksime alandlikud juba enne seda, kui kõnnime läbi „alandlikkuse oru”? Alma õpetas:
„Õnnistatud on need, kes alandavad end ise, ilma et neid sunnitaks olema alandlikud.”
„Jah, palju rohkem õnnistatud kui need, keda sunnitakse olema alandlikud nende äärmise vaesuse pärast.”9
Ma olen tänulik prohvetite eest, kes on meile õpetanud selle tähtsa omaduse väärtust. Spencer W. Kimball, kes oli Kiriku 12. president, on öelnud: „Kuidas inimene alandlikuks muutub? Minu jaoks peab talle kogu aeg meelde tuletatama tema sõltuvust. Sõltuvust kellest? Issandast. Kuidas seda meelde tuletada? Siira, pideva, Jumalat kummardava, tänuliku palve kaudu.”10
See ei peaks tulema üllatusena, et president Kimballi lemmik-kirikulaul oli „Sind vajan, Issand, ma”.11 Vanem Dallin H. Oaks on toonud välja, et see oli tema algusaastatel Kaheteistkümne Kvoorumis kirikulaul, mida Kiriku üldjuhid templis toimunud koosolekutel kõige sagedamini alguslauluks laulsid. Ta ütles: „Kujutage ette vaimset mõju, kui väike rühm Issanda teenijaid laulab seda laulu enne palvetamist Tema juhatuse saamiseks oma suurte kohustuste täitmisel.”12
Ma tunnistan alandlikkuse tähtsusest meie elus. Olen tänulik inimestele, nagu õde Grietje Rowley, kes on kirjutanud inspireerivaid sõnu ja muusikat, mis aitavad meil õppida Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetust, mille hulka kuulub ka alandlikkus. Ma olen tänulik, et meil on kirikulaulude pärand, mis aitab meil laulu kaudu Jumalat kummardada, ja ma olen tänulik alandlikkuse eest. Ma palvetan, et me kõik püüdleksime oma elus alandlikkuse poole, nii et me võiksime saada paremateks vanemateks, poegadeks ja tütardeks ning Päästja järgijateks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.