Ta palub meil olla Tema käed
Cheryl A. Esplin
Esimene nõuandja Algühingu üldjuhatuses
Tõeline kristlik teenimine on isetu ja keskendub teistele.
„Te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud.”1 Need selle imetlusväärse koori lauldud sõnad ütles Jeesus vaid mõni tund enne Tema suurt lepitusohvrit – ohvrit, mille kohta vanem Jeffrey R. Holland ütles, et see on „kõige üllam puhta armastuse ilming, mida on maailma ajaloos üles näidatud.”2
Jeesus mitte ainult ei õpetanud meid armastama, vaid elas ka ise oma õpetuste järgi. Kogu oma teenimisaja jooksul käis Jeesus „mööda maad ja tegi head”3 ja „palus, et kõik järgiksid Tema eeskuju”.4 Ta õpetas: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle!”5
President Thomas S. Monson, kes mõistab kutset armastada ja selle järgi elab, on öelnud: „Ma usun, et Päästja ütleb meile, et kui me ei teeni ennastsalgavalt teisi, pole meie elul erilist mõtet. Need, kes elavad ainult endale mõeldes, jäävad vaimselt kängu ja ‥ kaotavad oma elu, samal ajal kui need, kes teisi andunult teenivad, kasvavad ja puhkevad õide ning selle tulemusel päästavad oma elu.”6
Tõeline kristlik teenimine on isetu ja keskendub teistele. Üks naine, kes hoolitses oma invaliidist abikaasa eest, selgitas: „Ärge mõelge oma ülesannetest kui koormast, mõelge nendest kui võimalusest õppida, mis armastus tõeliselt on.”7
BYU pühalikul koosolekul kõneledes küsis õde Sondra D. Heaston: „Mis juhtuks, kui me võiksime näha üksteise südamesse? Kas me mõistaksime üksteist paremini? Tundes seda, mida teised tunnevad, nähes, mida teised näevad, ja kuuldes, mida teised kuulevad, kas me võtaksime aega, et teisi teenida, ja kohtleksime neid teistmoodi? Kas me oleksime nende suhtes kannatlikumad, lahkemad ja tolerantsemad?”
Õde Heaston jagas kogemust ajast, kui ta teenis Noorte Naiste laagris. Ta ütles:
„Üks meie ‥ pühaliku koosoleku kõnelejatest ‥ õpetas meile saamisest. Üks asi, mida ta ütles, ‥ oli: „Ole keegi, kes teisi abistab ja teenib – visake minema peeglid ja vaadake läbi akna.
Et seda demonstreerida, kutsus ta enda juurde ühe noore naise ja palus tol seista endaga vastamisi. Seejärel võttis ta välja peegli ja asetas selle enda ja noore naise vahele, nii et ta [kõneleja] vaatas samal ajal peeglisse, kui üritas noore naisega vestelda. Nagu arvata, ei olnud see efektiivne ega siiras vestlus. See oli vägev näitlik õppetund, mis illustreeris, kui raske on teistega suhelda ja teisi teenida, kui me oleme liiga mures iseenda pärast ning näeme ainult iseennast ja oma vajadusi. Seejärel pani ta peegli ära, võttis välja aknaraami ja pani selle enda ja noore naise näo vahele. ‥ Me nägime, kuidas see noor naine oli tema tähelepanu keskpunktiks, ja tõeline teenimine nõuab, et me keskenduksime teiste vajadustele ja tunnetele. Tihtipeale me oleme nii mures enda ja oma toimeka elu pärast – vaadates teenimisvõimalusi leides peeglisse –, et me ei näe selgelt läbi teenimisakende.”8
President Monson on meile tihti meenutanud, et „meid ümbritsevad inimesed, kes vajavad meie tähelepanu, kes vajavad, et me neid julgustaksime, toetaksime, trööstiksime ja oleksime nende vastu lahked, olgu nad pereliikmed, sõbrad, tuttavad või võõrad. Meie oleme Jumala käteks siin maa peal volitusega Tema lapsi teenida ja aidata. Ta loodab meist igaühe peale.”9
Eelmise aasta jaanuarinumbris kutsusid ajakirjad Friend ja Liahona lapsi kogu maailmas järgima president Monsoni nõuannet ja olema Issanda käteks. Lastel paluti teenida nii suurtel kui väikestel viisidel. Seejärel paluti neil joonistada oma käe kuju paberile, lõigata see välja, kirjutada sellele, kuidas nad teenisid, ja saata ajakirjadele. Paljud teie seas, kes täna kuulavad, võivad olla mõned tuhandetest lastest, kes armastavalt teenisid ja sellest kirjutasid.10
Kui õpilased õpivad noores eas, kuidas teisi armastada ja teenida, kinnistub neis teenimismuster kogu ülejäänud eluks. Tihti õpetavad lapsed meile, et armastuse näitamine ja teenimine ei pea olema suured ja suurejoonelised selleks, et olla tähendusrikkad ja olulised.
Üks Algühingu õpetaja jutustas järgmisest näitest: „Täna,” ütles ta, „valmistas meie viie- ja kuueaastaste klass armastuse kaelakeesid. Iga laps joonistas pildid paberiribale: ühe iseendast, teise Jeesusest ja mõned pereliikmetest ja kallitest inimestest. Me liimisime ribad rõngasteks, mis koos moodustasid keti, millest me valmistasime armastuse kaelakeesid. Joonistades rääkisid lapsed oma peredest.
Heather rääkis: „Ma ei arva, et mu õde armastab mind. Me kakleme alatasa. Ma isegi vihkan ennast. Mu elu on halb.” Ja ta pani pea käte vahele.
Ma mõtlesin tema pere olukorrale ja tundsin, et võib-olla on tema elu tõepoolest raske. Kuid kui Heather oli seda öelnud, sõnas Anna laua teisest otsast: „Heather, ma panen sinu oma kaelakees enda ja Jeesuse vahele, sest Tema armastab sind ja mina armastan sind.”
Kui Anna seda ütles, roomas Heather laua alt Anna juurde ja lõi oma käed tema ümber.
Tunni lõpus, kui vanaema talle järele tuli, ütles Heather: „Tead mis, vanaema? Jeesus armastab mind.””
Kui me abistame isegi väikest viisi armastades ja teenides, muutuvad ja pehmenevad südamed ja teised tunnevad Issanda armastust.
Kuid mõnikord võib olla raske kõikide vajaduste eest hoolitseda, kuna inimesi meie ümber, kes vajavad abi ja kergendust oma koormatest, on loendamatu hulk.
Õed, mõned teist, kes mind kuulavad, võivad tunda, et kogu teie energia kulub oma pereliikmete vajaduste rahuldamisele. Pidage meeles, et nendes rutiinsetes ja igapäevastes tegevustes olete te „oma Jumala teenistuses”.11
Teised teist võivad tunda tühjust, mida võiks täita, kui otsiksite oma naabruskonnas või kogukonnas võimalusi kellegi koormat kergendada.
Kõik meist võivad kaasata oma igapäevaellu mõningast teenimist. Me elame vaenulikus maailmas. Me teenime teisi, kui me ei kritiseeri, kui me keeldume tagarääkimisest, kui me ei mõista kohut, kui naeratame, kui täname ja kui oleme kannatlikud ja lahked.
Teistmoodi teenimised nõuavad aega, sihipärast planeerimist ja lisaenergiat. Kuid need väärivad meie igat jõupingutust. Ehk võiksime alustuseks esitada endale järgmised küsimused:
-
Keda oma mõjupiirkonnas võiksin ma täna aidata?
-
Kui palju on mul aega ja vahendeid?
-
Mil viisil võin ma kasutada oma andeid ja oskusi teiste abistamiseks?
-
Mida võiksime teha koos perega?
President Dieter F. Uchtdorf õpetas:
„Te peate tegema, ‥ mida Kristuse jüngrid on teinud igal evangeeliumi ajajärgul. Pidage koos nõu, kasutage kõiki saadaolevaid ressursse, otsige Püha Vaimu juhatust ja paluge Issandalt kinnitust ning seejärel käärige käised üles ja hakake tööle.
Ma annan teile lubaduse,” ütles ta. „Kui järgite seda nõuannet, saate juhatust, et teada, kes, kus, millal ja millist kristlikku hoolekannet vajab.”12
Alati kui ma mõtisklen, milline on maailm, siis kui Päästja taas kord tuleb, mõtlen ma Tema külaskäigule nefilaste juurde, kui Ta küsis:
„Kas teie seas on haigeid? Tooge nad siia! Kas on teist keegi jalutu või pime või lonkur või vigane või pidalitõbine või kes on kuivanud või kes on kurt või kes on mingil muul moel vaevatud? Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa; mu süda on täis halastust.
‥ [Päästja] tegi nad terveks, igaühe.”13
Praeguseks palub Ta meil olla Tema käed.
Ma olen mõistnud, et see on armastus Jumala ja ligimese vastu, mis elule mõtte annab. Järgigem meie Päästja eeskuju ja Tema manitsust teistele armastavalt käsi ulatada.
Ma tunnistan president Henry B. Eyringi lubaduse tõesusest, „et kui [me] kasutame [oma] andeid teiste teenimiseks, siis tunneme Issanda armastust selle inimese vastu. Samuti tunneme Tema armastust meie vastu.”14 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Märkus: 2. aprillil 2016, vabastati õde Esplin Algühingu üldjuhatuse esimese nõuandja kutsest.