Varjupaik tormi eest
Vanem Patrick Kearon
Seitsmekümnest
See hetk ei määratle pagulasi, kuid see, kuidas me reageerime, aitab määratleda meid.
„Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu;
ma olin alasti, ja te riietasite mind. ‥
‥ Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”1
Praegu on maailmas hinnanguliselt 60 miljonit pagulast, mis tähendab, et üks igast 122 inimesest ‥ on olnud sunnitud oma kogust põgenema2, pooled neist on lapsed.3 Šokeeriv on mõelda, kui paljusid inimesi see puudutab ja mida iga üksiku inimese elus tähendab. Mind on määratud praegu Euroopasse, kuhu viimase aasta jooksul on Lähis-Ida ja Aafrika sõjast laastatud osadest saabunud üks ja veerand miljonit pagulast.4 Me näeme paljusid neist tulemas vaid nende riietega, mis neil on seljas ja mis ühte pisikesse kotti mahuvad. Suur osa neist on haritud ning kõik nad on pidanud kodu, kooli ja töö maha jätma.
Esimese Presidentkonna juhatusel teeb Kirik koostööd 75 organisatsiooniga 17 Euroopa riigis. Need organisatsioonid ulatuvad suurtest rahvusvahelistest asutustest väikeste kogukondlike algatusteni, riigiorganitest usuliste ja ilmlike heategevusühinguteni. Meil on õnnestunud astuda partnerlusse nendega, kes on töötanud pagulastega kõikjal maailmas palju aastaid, ja neilt õppida.
Kiriku liikmetena, rahvana, ei pea me kaugele ajalukku vaatama, et meenutada aegu, mil olime ise pagulased ning meid kodudest ja taludest vägivaldselt üha uuesti välja aeti. Kõneledes möödunud nädalavahetusel pagulastest, palus õde Linda Burton Kiriku naistel mõtiskleda: „Mis siis, kui nende lugu oleks minu lugu?”5 Nende lugu on olnud meie lugu mitte väga palju aastaid tagasi.
Nii valitsuste kui ka ühiskonna tasandil vaieldakse pingeliselt, kes on pagulane ja mida tuleks teha, et pagulasi aidata. Minu sõnad pole mingil määral mõeldud selleks, et tulistes vestlustes kaasa lüüa või immigratsiooni poliitikat kommenteerida, vaid selleks, et koondada tähelepanu inimestele, kelle sõda on kodust ja kodumaalt välja ajanud, ilma et nad oleksid ise sõdade algusega kuidagi seotud.
Päästja teab, mis tunne on olla pagulane – Ta ise oli pagulane. Väikese lapsena põgenes Jeesus koos oma perega Egiptusesse, et pageda Heroodese mõrvamõõga eest. Ja eri aegadel teenimistöö jooksul avastas Jeesus, et Teda ähvardatakse ja Tema elu on ohus, ning alistus lõpuks kurjade meeste plaanidele, kes pidasid salanõu Teda surmata. Seetõttu võib olla meie jaoks veelgi tähelepanuväärsem, et Ta õpetas korduvalt meid üksteist armastama – armastama nii, nagu armastab Tema, armastama oma ligimest nagu iseennast. Tõepoolest, „puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses”6 ning „tähele panna vaeseid ja abivajajaid ning leevendada nende olukorda, et nad ei kannataks”7.
Minu jaoks on olnud inspireeriv näha, mida Kiriku liikmed kogu maailmas on heldelt annetanud, et neid nii palju kaotanud inimesi ja peresid aidata. Olen näinud eriti Euroopas, kuidas paljudele Kiriku liikmetele on saanud osaks rõõmus ärkamine ja hingekosutus, kui nad on vastanud sügavale, kaasasündinud soovile ulatada sõbrakäsi ja teenida neid, kes seda nende ümber äärmiselt vajavad. Kirik on pakkunud peavarju ja arstiabi. Vaiad ja misjonid on pannud kokku tuhandeid hügieenikomplekte. Teised vaiad on varustanud toidu, vee, riiete, veekindlate üleriiete, jalgrataste, raamatute, seljakottide, prillide ja palju muuga.
Šotimaast Sitsiiliani on inimesed kõikmõeldavates rollides kaasa löönud. Arstid ja õed on teeninud vabatahtlikena kohas, kuhu pagulased saabuvad – läbimärjad, külmetanud ja veeületamisest sageli traumeeritud. Kui algab pagulaste ümberasustamine, aitavad kohalikud liikmed õppida neil võõrustava riigi keelt, samal ajal kui teised ülendavad nii laste kui ka vanemate meelt mänguasjade, kunstitarvete, muusika ja mänguga. Mõned võtavad annetatud lõnga, kudumisvardaid ja heegelnõelu ning õpetavad neid oskusi kohalikele vanadele ja noortele pagulastele.
Kogenud Kiriku liikmed, kes on veetnud aastaid teenides ja juhtides, kinnitavad tõsiasja, et nende inimeste aitamine, kes kohest abi vajavad, on andnud neile teenimisel seni rikkalikemaid ja rahuldust toovamaid kogemusi.
Tegelikku olukorda tuleb näha, et seda uskuda. Talvel kohtusin ma pagulaste transiitlaagris paljude teiste seas ühe Süüriast pärit raseda naisega, kes vajas meeleheitlikult kinnitust, et ta ei pea last ilmale tooma oma majutuskoha, tohutult suure halli külmadel põrandatel. Süürias oli ta olnud ülikooliõppejõud. Ja Kreekas rääkisin ma perega, kes oli ikka veel märg, lõdisev ja väikese kummipaagiga Türgist saabumisest kohkunud. Kui vaatasin neile silma ja kuulsin nende lugu – nii terrorist, mille eest nad olid põgenenud, kui ka ohtlikust rännakust varjupaiga nimel –, muutis see mind igaveseks.
Hoolt ja abi pakub tohutu hulk päästetöötajaid, kellest paljud on vabatahtlikud. Nägin tegutsemas Kiriku liiget, kes töötas kuude kaupa läbi öö, et kanda hoolt Türgist Kreekasse saabunute kõige pakilisemate vajaduste eest. Lisaks loendamatutele muudele jõupingutustele andis see naine esmaabi neile, kes kõige kriitilisemalt arstiabi vajasid. Ta veendus, et üksinda reisinud naiste ja laste eest kantaks hoolt, ta hoidis käte vahel neid, kes olid teel armsatest inimestest ilma jäänud, ja andis endast parima, et rahuldada piiratud vahenditega piiramatut vajadust. Tema, nagu paljud teisedki, oli sõna otseses mõttes teeniv ingel, kelle teod ei lähe meelest neil, kelle eest ta hoolitses, ega ka Issandal, kelle ülesannet ta täitis.
Kõik, kes on andnud endast ümbritsevate kannatuste leevendamiseks, on paljuski Alma rahva sarnased: „Ja nõnda, heal järjel, ei saatnud nad ära kedagi, kes oli alasti või kes oli näljas või kes oli janus või kes oli haige või kes polnud saanud kosutust; [nad olid] helded kõigi, nii vanade kui ka noorte, nii orjade kui ka vabade, nii meeste kui ka naiste vastu olenemata sellest, kas nad kuulusid kirikusse või ei kuulunud kirikusse, tegemata vahet inimeste vahel, kui keegi abi vajas.”8
Me peame olema ettevaatlikud, et uudised pagulaste täbarast olukorrast ei muutuks mingilgi moel argiseks, kui esialgne šokk kaob ning sõda muudkui jätkub ja pered üha saabuvad. Kogu maailmas vajavad ikka veel meeleheitlikult abi miljonid pagulased, kelle lood enam uudisekünnist ei ületa.
Kui te küsite: „Mida saan mina teha?”, siis pidagem esmalt meeles, et me ei peaks teenima oma pere ja muude kohustuste arvelt9, ega peaks ka ootama, et meie juhid meile projekte korraldaksid. Kuid me saame noorte, meeste, naiste ja peredena võtta osa sellest suurest pingutusest anda humanitaarabi.
Vastuseks Esimese Presidentkonna üleskutsele pagulaste kristlikul teenimisel kogu maailmas kaasa lüüa10, on Abiühingu, Noorte Naiste ja Algühingu üldjuhatused teinud algust abiprojektiga „Ma olin võõras”. Õde Burton tutvustas seda Kiriku naistele möödunud nädalavahetusel naiste üldistungil. Palju kasulikke ideid, allikmaterjale ja soovitusi teenimise kohta leiab aadressilt IWasAStranger.lds.org.
Alustage põlvili palvetades. Seejärel mõelge, kas saate teha midagi oma kodu lähedal, oma kogukonnas, kust leiate inimesi, kellel on vaja abi uute oludega harjumisel. Lõppsihiks on aidata neil leida töö ja hakata taas iseendaga toime tulema.
Meil on lõputult võimalusi abikäsi ulatada ja sõber olla. Te saate aidata ümberasustatud pagulastel õppida võõrustajamaa keelt, täiustada tööoskust või harjutada töövestlusi. Te võite pakkuda end perele või üksikemale võõra kultuuri omaks võtmisel juhendajaks kasvõi millegi nii lihtsaga nagu poes või koolis käimine. Osal kogudustel ja vaiadel on juba olemas usaldusväärsed partnerorganisatsioonid. Ja vastavalt oma olukorrale saate te anda Kiriku erakorralistes humanitaarabipüüdlustes oma panuse.
Lisaks saab igaüks meist olla paremini teadlik maailmas toimuvatest sündmustest, mille tõttu need pered kodust minema aetakse. Me peame astuma vastu sallimatusele ning toetama kultuuride- ja traditsioonidevahelist lugupidamist ja vastastikust mõistmist. Pagulasperedega tutvumine ja nende lugude kuulmine oma kõrvaga, mitte ekraani või ajalehe vahendusel, muudab teid. Tekivad tõelised sõprussuhted, mis suurendavad kaastunnet ja aitavad kaasa edukale integreerumisele.
Issand on andnud meile juhatust, et Siioni vaiad peavad olema „kaitseks” ja „varjupaigaks tormi ‥ eest”.11 Me oleme leidnud varjupaiga. Tulgem välja oma turvalistest paikadest ja jagagem nendega oma küllust, lootust helgemale tulevikule, usku Jumalasse ja oma ligimesse ning armastust, mis näeb kultuurilistest ja ideoloogilistest erinevustest kaugemal seda hiilgavat tõde, et me oleme kõik meie Taevase Isa lapsed.
„Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.”12
Pagulus võib olla pagulaste elus otsustav hetk, kuid see pole see, mille järgi neid määratleda. Nagu lugematute tuhandete puhul enne neid, on see ka nende elus vaid üks periood – loodetavasti lühike. Osadest neist saavad Nobeli preemia laureaadid, riigiametnikud, arstid, teadlased, muusikud, kunstnikud, usujuhid, või annavad nad oma panuse muudes valdkondades. Tõepoolest, paljud neist olid kõike seda, enne kui nad kõik kaotasid. See hetk neid ei määratle, kuid see, kuidas me reageerime, aitab määratleda meid.
„Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”13 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Lisateabe saamiseks vt IWasAStranger.lds.org ja mormonchannel.org/blog/post/40-ways-to-help-refugees-in-your-community.