Ja surma ei ole enam
Kõigile, kes on leinanud mõne lähedase surma üle, on ülestõusmine suureks rõõmuallikaks.
Nädal tagasi olid ülestõusmispühad ja meie mõtted keskendusid taas Issanda Jeesuse Kristuse lepitavale ohverdusele ja ülestõusmisele. Olen möödunud aasta jooksul mõelnud tavalisest rohkem ülestõusmisele ja selle üle juurelnud.
Ligikaudu aasta tagasi suri meie tütar Alisa. Ta oli pea kaheksa aastat võidelnud vähiga, elades üle mitmeid operatsioone, paljusid raskeid raviprotseduure, elevust tekitavaid imesid ja sügavaid pettumusi. Me nägime, kuidas sureliku elu lõpu lähenedes tema füüsiline seisund halvenes. Oli piinarikas näha, mis juhtus meie kalli tütrega – särasilmse väikese beebiga, kes oli suureks kasvanud, et olla andekas ja suurepärane naine, abikaasa ja ema. Ma arvasin, et see murrab mu südame.
Eelmiste ülestõusmispühade ajal, veidi rohkem kui kuu aega enne oma surma, kirjutas Alisa: „Ülestõusmispühad on meeldetuletus kõigest, mida ma soovin. Et ühel päeval mind tervendatakse ja ma olen terve. Ühel päeval ei ole minu sees enam metalli ega plastikut. Ühel päeval on mu süda vaba hirmust ja meel ärevusest. Ma ei palveta, et see juhtuks peagi, kuid mul on hea meel, et ma tõesti usun imekaunisse ellu pärast surma.”
Ülestõusnud Jeesus Kristus kinnitab neid samu asju, mida Alisa saada lootis, ja sisendab meisse kõigisse põhjuse „lootuse kohta, mis [meis] on”. President Gordon B. Hinckley viitas ülestõusmisele kui „suurimale sündmusele inimkonna ajaloos”.
Ülestõusmine sai teoks Jeesuse Kristuse lepituse kaudu ja on suure päästmisplaani tähtis osa. Me oleme taevaste vanemate vaimulapsed. Siia maa peale tulles ühineb meie vaim kehaga. Me kogeme kõiki sureliku elu juurde kuuluvaid rõõme ja muresid. Kui inimene sureb, siis ta vaim eraldub kehast. Ülestõusmine teeb võimalikuks inimese vaimu ja keha taasühinemise, ainult et seekord on keha surematu ja täiuslik – ei mingit valu, haigust ega muid muresid.
Pärast ülestõusmist ei lahku vaim enam kunagi kehast, kuna Päästja ülestõusmisega saavutati täielik võit surma üle. Selleks, et meie igavene saatus teoks saaks, vajame surematut hinge – kogu igavikuks ühinenud vaimu ja keha. Kui vaim ja keha on lahutamatult ühendatud, saame tunda rõõmu täiust. Ilma ülestõusmiseta ei saa me kunagi tunda rõõmu täiust, vaid oleme igavesti õnnetud. Isegi ustavad, õigemeelsed inimesed suhtuvad oma keha ja vaimu eraldumisse kui vangistusse. Meid vabastatakse sellest vangistusest ülestõusmise kaudu, mis on lunastus surma ahelatest. Ilma mõlemata, meie vaimu ja kehata, ei saa olla päästet.
Igaühel meist on füüsilisi, hingelisi ja emotsionaalseid nõrkusi. Need mured, millest mõned tunduvad praegu ületamatud, lahenevad lõpuks. Ükski nendest muredest ei paina meid enam pärast ülestõusmist. Alisa otsis välja, kui suur on ellujäämisprotsent sama vähivormi põdevate inimeste seas, ja need arvud ei olnud julgustavad. Ta kirjutas: „Kuid ravi on olemas, nii et ma ei karda. Jeesus on minu ja sinu vähi juba ravinud. ‥ Mul läheb paremaks. Olen rõõmus, et ma seda tean.”
Me võime asendada sõna vähk ükskõik millise teise füüsilise, hingelise ja emotsionaalse vaevusega, millega kokku puutume. Ülestõusmise kaudu on ka need juba ravitud. Ülestõusmise ime, ülim ravim, ületab tänapäeva meditsiini väe. Kuid see ei ületa Jumala väge. Me teame, et see saab teoks, kuna Päästja on üles tõusnud ja toob ülestõusmise ka kõigile meile.
Päästja ülestõusmine kinnitab, et Ta on Jumala Poeg ja et see, mida Ta õpetas, on tõeline. „Ta on üles tõusnud, nõnda nagu ta ütles.” Tema jumalikkuse kohta ei saa olla kindlamat tõendit kui Tema hauast esiletulemine surematus kehas.
Me teame tunnistusi ülestõusmise kohta Uue Testamendi aegadel. Lisaks meestele ja naistele, kellest me evangeeliumidest loeme, kinnitatakse Uues Testamendis meile, et tegelikult nägid ülestõusnud Issandat sajad inimesed. Ja Mormoni Raamat räägib veel sadadest teistest: „Ja sündis, et rahvahulk läks ja nad pistsid oma käed tema külje sisse, ‥ kuni nad kõik olid ‥ oma silmaga näinud ja oma kätega katsunud ning teadsid kindlalt ja andsid tunnistust, et see on tema, kelle tulemisest olid prohvetid kirjutanud.”
Neile muistsetele tunnistajatele lisanduvad viimsete aegade tunnistajad. Tegelikult nägi Joseph Smith selle ajajärgu esimeses nägemuses ülestõusnud Päästjat koos Isaga. Elavad prohvetid ja apostlid on tunnistanud ülestõusnud, elava Kristuse tõelisusest. Seepärast võime meiegi öelda: „Nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber.” Ja igaüks meist võib olla osa sellest tunnistajate pilvest, kes Püha Vaimu kaudu teavad, et see, mida me ülestõusmispühade ajal tähistame, on tegelikult juhtunud – ülestõusmine on tõelisus.
Päästja ülestõusmise tõelisus asendab meie südamevalu lootusega, sest koos sellega tuleb kindlustunne, et kõik teised evangeeliumi lubadused on sama tõelised – lubadused, mis pole vähem imeväärsed kui ülestõusmine. Me teame, et Tal on vägi meid kõiki pattudest puhastada. Me teame, et Ta on võtnud enda peale kõik meie jõuetused, valud ja ülekohtu, mida oleme kannatanud. Me teame, et Ta on „tõus[nud] ‥ surnuist, tervekstegemine tiibades”. Me teame, et Ta võib meid terveks teha, olenemata sellest, mis on meis murdunud. Me teame, et Ta „pühib ära kõik pisarad [meie] silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam.” Me teame, et me võime saada „täiuslikuks ‥ Jeesuse kaudu, kes viis selle täiusliku lepituse täide”, kui meil on vaid usku ja me Teda järgime.
Inspireeriva oratooriumi „Messias” lõpuosas on Händel imekaunilt viisistanud apostel Pauluse sõnad, mis rõõmustavad ülestõusmise üle.
„Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume,
äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. ‥ pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietuma surematusega.
‥ Siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse!”
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” ‥
Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!”
Ma olen tänulik õnnistuste eest, mis saavad meile osaks Issanda Jeesuse Kristuse lepituse ja ülestõusmise kaudu. Kõigile, kes on matnud lapse, nutnud abikaasa kirstu kohal või leinanud ema, isa või mõne lähedase surma üle, on ülestõusmine suureks rõõmuallikaks. Milline vägev kogemus on kord nende taasnägemine – mitte üksnes vaimudena, vaid ülestõusnud kehadega.
Ma igatsen näha jälle oma ema, et tunda tema õrna puudutust ja vaadata tema armastavatesse silmadesse. Ma sooviksin näha oma isa naeratust, kuulda tema naeru ning näha teda ülestõusnud, täiusliku olendina. Ma kujutan oma ususilmadega Alisat, kes on kättesaamatu kõigi maiste hädade jaoks või mistahes surma astla jaoks – ülestõusnud, täiuslikuks muudetud võidukas ja täielikku rõõmu tundev Alisa.
Ta kirjutas mõned aastad tagasi ülestõusmispühade ajal: „Elu Tema nime kaudu. Nii palju lootust. Alati. Kõiges. Ma armastan, et ülestõusmispühad mulle seda meelde tuletavad.”
Ma tunnistan ülestõusmise tõelisusest. Jeesus Kristus elab ja Tema kaudu me elame kõik taas. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.