Ta paneb sind oma õlgadele ja kannab sind koju
Just nagu Hea Karjane leiab oma kadunud lambad, leiab Ta teid, kui te vaid tõstate oma südame maailma Päästja poole.
Üks minu kummitav lapsepõlvemälestus algab kauguses ulguvate õhutõrjesireenidega, mis mind unest äratavad. Ei lähe kaua aega, kui kõlab teine heli: propellerite vurin, mis tasapisi valjeneb, kuni õhk sellest vibreerib. Emalt hea väljaõppe saanud lastena haarame igaüks koti ja jookseme mäest üles pommivarjendisse. Läbi kottpimeda öö kiirustades näeme taevast kukkuvaid rohelisi ja valgeid rakette, mis märgistavad pommitajate sihtpunkte. Imelik, kuid kõik kutsuvad neid rakette jõulupuudeks.
Ma olen neljane ja näen enda ees sõdivat maailma.
Dresden
Mitte kaugel kohast, kus elas minu pere, asub Dresdeni linn. Need, kes seal elasid, nägid tuhandekordselt seda, mida mina nägin. Massiivsed tulekahjud, mida põhjustasid tuhanded tonnid lõhkeainet, pühkisid läbi Dresdeni, hävitades rohkem kui 90 protsenti linnast, ja jätsid maha vaid varemed ja tuha.
Väga lühikese aja jooksul oli linn, mida kord kutsuti juveelilaekaks, täielikult hävinud. Saksa kirjanik Erich Kästner on kirjutanud selle hävitustöö kohta: „Tema ilu ehitamine võttis tuhat aastat, ühe ööga hävitati see täielikult.” Lapsepõlves ei suutnud ma ette kujutada, kuidas selle sõja hävitustööd – sõja, millele minu enda rahvas oli aluse pannud – saaks kunagi parandatud. Meid ümbritsev maailm tundus täiesti lootusetu ja ilma tulevikuta.
Eelmisel aastal oli mul võimalus Dresdenisse naasta. Seitsekümmend aastat pärast sõda on see linn taas „juveelilaegas”. Varemed on ära koristatud, linn on taastatud ja isegi ilusamaks ehitatud.
Oma külaskäigu ajal nägin kaunist luteri kirikut Frauenkirchet, Jumalaema kirikut. Algupäraselt ehitati see 1700datel aastatel ja see oli üks Dresdeni säravatest juveelidest, kuid sõda tegi selle maatasa. Selliseks jäigi see paljudeks aastateks, kuni lõpuks otsustati Frauenkirche taastada.
Hävitatud kiriku kivid olid hoiustatud ja kataloogitud ning kus vähegi võimalik, kasutati taastamistöödes neid. Täna võite näha neid tulest mustunud kive nagu arme kiriku välisseinal. Need „armid” ei ole meeldetuletus ainult selle ehitise sõjaajaloost, vaid on ka lootuse monument – imeline sümbol inimese võimest tuhast uut elu luua.
Kui ma mõtisklesin Dresdeni ajaloo ja selle täielikult hävitatud linna taastajate leidlikkuse ja otsusekindluse üle, tundsin ma sulnist Püha Vaimu mõju. Mõtlesin, et kui inimene võib võtta varemed, kivihunniku ja purunenud linna ning ehitada üles imetlusväärse ehitise, mis tõuseb taevaste poole, siis kuivõrd rohkem võib meie Kõikvõimas Isa taastada oma lapsi, kes on langenud, probleemides või tee kaotanud?
Pole tähtsust, kui täielikult varemetes meie elu paistab olevat. Pole tähtsust, kui helepunased on meie patud, kui sügav meie kibestumine, kui üksildane, mahajäetud või murtud on meie süda. Isegi neid, kel pole lootust, kes elavad meeleheites, kes on kuritarvitanud usaldust, hüljanud ausameelsuse või pöördunud ära Jumalast, saab taas jalule aidata. Välja arvatud mõned harvad hukatuse pojad, ei ole ühtegi nii katkist elu, mida ei saaks taastada.
Evangeeliumi rõõmus uudis on see: tänu meie Taevase Isa igavesele õnneplaanile ja Jeesuse Kristuse lõputu ohverduse kaudu ei saa me üksnes oma langenud olukorrast lunastatud ja taastatud puhtusesse, me võime tõusta isegi kõrgemale surelikust kujutlusvõimest ja saada igavese elu pärijaks ning Jumala kirjeldamatust hiilgusest osa saajaks.
Tähendamissõna kadunud lambast
Päästja teenimistöö ajal ei kiitnud tolleaegsed usujuhid heaks, et Jeesus veetis aega inimestega, keda nemad olid patustajateks tembeldanud.
Ehk tundus neile, et Ta talus või isegi õigustas patust käitumist. Ehk uskusid nad, et parim viis aidata patustajal meelt parandada on nad hukka mõista, neid naeruvääristada ja häbistada.
Kui Päästja pani tähele, mida variserid ja kirjatundjad mõtlesid, jutustas Ta neile loo:
„Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadel.”
Sajandite jooksul on seda tähendamissõna tõlgendatud kui kutset tegutseda, tuua tagasi kadunud lambad ja võtta ühendust nendega, kes on kadunud. Kuigi see tõlgendus on igati sobilik, pole ma kindel, kas selles tähendamissõnas pole ehk veel enamat.
Kas on võimalik, et Jeesuse eesmärk polnud õpetada ennekõike Hea Karjase tööst?
Kas on võimalik, et Ta tunnistas Jumala armastusest Tema sõnakuulmatute laste vastu?
Kas on võimalik, et Päästja sõnum oli, et Jumal on täielikult teadlik neist, kes on kadunud – ja et Ta leiab nad, et Ta sirutab neile abikäe ning päästab nad?
Kui see on nii, siis mida peab lammas tegema, et seda jumalikku abi saada?
Kas lammas peab teadma, kuidas kasutada keerulist sekstanti, et oma koordinaate arvutada? Kas ta peab oskama kasutada GPS-i, et oma positsiooni määrata? Kas tal peavad olema teadmised, kuidas luua rakendus, mis abi kutsub? Kas lambal on vaja sponsorite heakskiitu, enne kui Hea Karjane appi tuleb?
Ei. Kindlasti mitte! Lammas on jumalikku päästmist väärt lihtsalt sellepärast, et Hea Karjane teda armastab.
Minu jaoks on tähendamissõna kadunud lambast üks kõige lootustandvam lugu kogu pühakirjades.
Meie Päästja, Hea Karjane, tunneb ja armastab meid. Ta tunneb ja armastab teid.
Ta teab, kui olete kadunud, ja Ta teab, kus te olete. Ta teab teie leina. Teie vaikseid anumisi. Teie hirme. Teie pisaraid.
Pole tähtis, kuidas te tee kaotasite – oli see siis teie enda halbade valikute pärast või teist sõltumatutel põhjustel.
Loeb see, et olete Tema laps. Ja Ta armastab teid. Ta armastab oma lapsi.
Kuna Ta teid armastab, leiab Ta teid. Ta võtab teid rõõmuga oma õlgadele. Ja kui Ta teid koju viib, ütleb Ta kõigile: „Rõõmutsege ühes minuga, sest ma leidsin oma lamba, kes oli kadunud.”
Mida me peame tegema?
Te mõtlete ehk, milles on konks? Kindlasti pean ma tegema enamat kui lihtsalt päästmist ootama.
Kuigi meie armastav Isa soovib, et kõik Tema lapsed Tema juurde tagasi pöörduksid, ei sunni ta kedagi taevasse minema. Jumal ei päästa meid vastu meie tahtmist.
Mida me peame tegema?
Tema kutse on lihtne:
„Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi.”
Just nii me näitame Talle, et soovime saada päästetud.
See nõuab väheke usku. Kuid ärge heitke meelt. Kui teil ei ole praegu kübekestki usku, siis tehke algust lootusega.
Kui te ei või öelda, et teate, et Jumal on olemas, siis võite loota, et Ta on. Võite soovida uskuda. Sellest on alustuseks küllalt.
Seejärel tegutsege selle soovi ajel ja sirutage ennast Taevase Isa poole. Jumal sirutab oma armastuse teie poole ja Tema päästmistöö ja muutumine saab alata.
Ajapikku tunnete oma elus ära Tema käe. Tunnete Tema armastust. Ja soov käia Tema valguses ja järgida Tema teed kasvab iga ususammuga, mille astute.
Me kutsume neid ususamme kuulekuseks.
See ei ole tänapäeval populaarne sõna. Kuid Jeesuse Kristuse evangeeliumis on kuulekus hinnatud mõiste, kuna me teame, et „Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele”.
Kui me kasvame usus, peame me kasvama ka ustavuses. Varem tsiteerisin ma saksa kirjanikku, kes leinas Dresdeni hävimist. Ta kirjutas samuti fraasi „Es gibt nichts Gutes, ausser: Man tut es”. Kui te selestilist keelt ei valda, siis tõlkes tähendab see „Pole olemas head, kui teie seda ei tee”.
Me teiega võime väga kõneosavalt rääkida vaimsetest asjadest. Võime avaldada muljet inimestele usuteemade intellektuaalse tõlgendusega. Võime juubeldada usu üle ja unistada taevasest autasust. Kuid kui usk ei muuda meie eluviisi – kui tõekspidamised ei mõjuta igapäevaelu –, on meie usk asjata ja kui mitte surnud, siis kindlasti suremisohus.
Usu elujõud on kuulekus. Kuulekuse kaudu kogume oma hinge valgust.
Kuid mõnikord me ei mõista minu arvates kuulekust. Näeme kuulekust kui omaette eesmärki, mitte kui vahendit eesmärgi saavutamiseks. Või taome metafoorse kuulekusehaamriga vastu käskude raudalasit, püüdes vermida oma kallimaid pideva kuumutamise ja korduva tagumisega pühamaks, taevalikumaks aineseks.
Kahtlemata on aegu, kui on vaja kedagi rangelt meeleparandusele kutsuda. Kindlasti on inimesi, kelleni võib jõuda ainult sel viisil.
Kuid ehk on olemas teine metafoor, mis selgitab, miks me kuuletume Jumala käskudele. Ehk ei ole kuulekus niivõrd meie hinge väänamine, painutamine ja tagumine millekski, mis me ei ole. See on hoopis protsess, mille jooksul me avastame, mis sorti inimesed me tegelikult oleme.
Meid on loonud Kõigevägevam Jumal. Tema on meie Taevane Isa. Me oleme sõna otseses mõttes Tema vaimulapsed. Me oleme tehtud kõige hinnalisemast ja peenemast taevasest materjalist ning seega kanname endas jumalikkuse ainest.
Siin maa peal aga koormatakse meie mõtteid ja tegusid kõigega, mis on rikutud, ebapüha ja ebapuhas. Maailma tolm ja mustus määrivad meie hinge ja teevad seega raskeks oma sünniõiguse ja eesmärgi mäletamise ja äratundmise.
Kuid see kõik ei või muuta seda, kes me tõeliselt oleme. Meie olemuse fundamentaalne jumalikkus jääb alles. Ja kohe, kui me otsustame suunata südame meie armsa Päästja poole ja astuda jüngrirajale, juhtub midagi imelist. Meie süda täitub Jumala armastusega, tõevalgus täidab meie meele, me hakkame kaotama soovi patustada ega soovi enam kõndida pimeduses.
Hakkame mõistma, et kuulekus ei ole karistus, vaid vabaks tegev tee meie jumaliku saatuse juurde. Ja tasapisi hakkavad selle maailma rikutus, tolm ja piirangud meie küljest pudenema. Lõpuks ilmub nähtavale hindamatu, igavene jumaliku isiku hing ja headuse kiirgusest saab meie olemus.
Te olete päästmist väärt
Mu kallid vennad ja õed, mu kallid sõbrad! Ma tunnistan, et Jumal näeb meid sellisena, nagu me tõeliselt oleme – ja Ta leiab, et me oleme päästmist väärt.
Te võite tunda, et teie elu on varemetes. Te olete ehk patustanud. Te võite tunda hirmu, viha, leina, piina või kahtlust. Kuid just nagu Hea Karjane leiab oma kadunud lambad, leiab Ta ka teid, kui te vaid tõstate oma südame maailma Päästja poole.
Ta päästab teid.
Ta tõstab teid oma õlgadele.
Ta kannab teid koju.
Kui surelikud käed võivad muuta kivihunniku ja varemed kauniks jumalakojaks, siis võime olla kindlad ja usaldada, et meie armastav Taevane Isa suudab meid jalule aidata. Tema plaan on teha meist midagi palju enamat, kui me oleme – palju enamat, kui suudame iialgi ette kujutada. Iga ususammuga jüngrirajal kasvame igavese hiilguse ja lõputu õnne olevusteks, kelleks meid saama loodi.
See on minu tunnistus, minu õnnistus ja minu alandlik palve meie Õpetaja nimel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.