Kõigis asjades on vastandlikkus
Vastandlikkus võimaldab meil kasvada selles suunas, milliseks me Taevase Isa tahtel saama peaksime.
Jeesuse Kristuse evangeeliumis on kesksel kohal Isa päästmisplaan Tema laste igaveseks arenguks. See plaan, mida selgitatakse nüüdisaja ilmutuses, aitab meil mõista paljut, millega surelikkuses silmitsi seisame. Minu sõnum keskendub vastandlikkuse tähtsale osale selles plaanis.
I
Jumala laste eesmärk surelikus elus on saada vajalikud kogemused, „et areneda täiuslikkuse poole ning saavutada lõpuks oma jumalik eesmärk igavese elu pärijatena”. Nagu President Thomas S. Monson meile täna nii vägevalt õpetas, me areneme, kui meid pannakse proovile, et saaksime näidata, et peame kinni Jumala käskudest (vt Aabr 3:25). Selleks, et meid proovile panna, peab meil olema vabadus valida erinevate võimaluste vahel. Vastandlikkus on vajalik, et anda meile valikuvõimalusi, mille puhul oma valikuvabadust rakendada.
Ka ülejäänud plaan on oluline. Kui teeme valesid valikuid – mida me paratamatult teeme –, oleme patust määrdunud ja peame saama puhtaks, et edasi igavese saatuse poole liikuda. Isa plaan annab võimaluse seda teha, võimaluse rahuldada õigluse igavesed nõuded: Päästja tasub vajaliku hinna, et meid pattudest lunastada. See Päästja on Issand Jeesus Kristus, Jumala, Igavese Isa Ainusündinud Poeg, kelle lepitusohver – kelle kannatused – tasuvad meie pattude eest, kui me neist meelt parandame.
Ühe parima selgituse selle kohta, et vastandlikkus on planeeritud, leiab Mormoni Raamatust, Lehhi õpetustest tema pojale Jaakobile.
„On paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus. Kui ei oleks nõnda, ‥ siis ei saaks olla ei õigemeelsust ega pahelisust, ei pühadust ega viletsust, ei head ega halba.” (2Ne 2:11; vt ka salm 15)
Lehhi jätkas, et selle tulemusena „Issand Jumal andis inimesele vabaduse ise tegutseda. Mispärast, inimene ei saanud ise tegutseda ilma, et teda ahvatleks üks või teine”. (salm 16) Samamoodi kuulutab Issand nüüdisaja ilmutuses: „Peab olema, et kurat ahvatleb inimlapsi, või neil ei saaks olla tegutsemisvabadust.” (ÕL 29:39)
Vastandlikkus osutus vajalikuks Eedeni aias. Kui Aadam ja Eeva poleks teinud valikut, mis tõi kaasa surelikkuse, oleksid nad Lehhi õpetuse järgi „jäänud süütuse seisundisse ‥ tegemata head, sest nad ei tundnud pattu” (2Ne 2:23).
Valikuvabadusel ja vastandlikkusel oli algusest peale keskne koht Isa plaanis ja Saatana vastuhakus sellele. Nagu Issand ilmutas Moosesele, püüdis Saatan taevanõukogus „hävitada inimese valikuvabadust” (Ms 4:3). Selline hävitamine kuulus Saatana pakkumise juurde. Ta tuli Isa ette ja ütles: „Vaata, siin ma olen, saada mind, mina olen siis su poeg ja ma lunastan kogu inimkonna, nii et ükski hing ei lähe kaduma, ja ma tõesti teen seda, mispärast anna mulle oma au.” (Ms 4:1)
Seega tegi Saatan ettepaneku Isa plaani täitmiseks viisil, millega ei täituks Isa eesmärk ja Isa auhiilgus läheks Saatanale.
Saatana ettepanek oleks kindlustanud täiusliku võrdsuse: sellega oleks „lunastatud kogu inimkond”, nii et mitte ükski hing ei läheks kaduma. Kellelgi poleks valikuvabadust ega -võimalust ja vastandlikkus poleks vajalik. Poleks mingit proovilepanemist, ebaõnnestumist ega edu. Poleks mingit arengut, et jõuda eesmärgini, mida Isa oma lastele soovis. Pühakirjades seisab, et Saatana vastuseisu tagajärjeks oli „sõda ‥ taevas” (Ilm 12:7), kus kaks kolmandikku Jumala lastest pälvisid õiguse surelikule elule, kuna valisid Isa plaani ega toetanud Saatana vastuhakku.
Saatana eesmärgiks oli saada endale Isa au ja vägi (vt Js 14:121; Ms 4:1, 3). „Mispärast,” ütles Isa, „kuna Saatan hakkas minule vastu, ‥ lasin ma ta ‥ alla heita” (Ms 4:3) koos kõikide vaimudega, kes olid kasutanud oma valikuvabadust ja otsustanud teda järgida (vt Jd 1:6; Ilm 12:8–9; ÕL 29:36–37). Surelikkuses ilma kehata jäänud allaheidetud vaimudena kiusavad Saatan ja tema järgijad Jumala lapsi ning püüavad neid petta ja vangistada (vt Ms 4:4). Nõnda siis see vanakuri, kes oli Isa plaani vastu ja püüdis seda hävitada, aitas tegelikult sellele kaasa, sest just vastandlikkus võimaldab valida ja võimalus teha õigeid valikuid viib kasvuni, mis ongi Isa plaani eesmärk.
II
Tähtsal kombel pole kiusatus patustada ainus vastandlikkus surelikkuses. Isa Lehhi õpetas, et kui langemine poleks aset leidnud, oleksid Aadam ja Eeva „jäänud süütuse seisundisse, tundmata rõõmu, sest nad ei tundnud viletsust” (2Ne 2:23). Kui surelikkuses poleks vastandlikkust, siis „kõik asjad peavad olema paratamatult tervikuks ühendatud”, mille puhul poleks ei õnne ega viletsust (salm 11). Lehhi jätkas, et seega pärast seda, kui Jumal oli loonud kõik asjad, „et viia täide oma igavesed eesmärgid inimese suhtes, siis ‥ oli paratamatu, et oleks olemas vastandlikkus; nimelt keelatud vili vastandina elupuule; üks magus ja teine kibe” (salm 15). Tema õpetus päästmisplaani selle osa kohta lõpeb sõnadega:
„Ent vaata, kõik asjad on tehtud tema tarkuse järgi, kes teab kõiki asju.
Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.” (salmid 24–25)
Vastandlikkus, mis ilmneb rasketes olukordades, millega me surelikkuses kokku puutume, kuulub samuti selle plaani juurde, mis meie kasvule surelikkuses kaasa aitab.
III
Igaüks meist kogeb erinevat vastandlikkust, mis meid proovile paneb. Mõni selline proovilepanek on kiusatus patustada. Mõni on surelik probleem, mis pole kuidagi seotud inimese enda patuga. Mõni on väga suur. Mõni on väiksem. Mõni on pidev, mõni pelgalt juhuslik. Keegi meist ei jää ilma. Vastandlikkus võimaldab meil kasvada selles suunas, milliseks me Taevase Isa tahtel saama peaksime.
Kui Joseph Smith oli Mormoni Raamatu tõlkimisega lõpule jõudnud, oli tal veel vaja leida kirjastaja. See polnud kerge. Pikavõitu käsikirja keerukus ning tuhandete koopiate trükkimise ja köitmise maksumus oli hirmutav. Kõigepealt pöördus Joseph Palmyra trükkali, E. B. Grandini poole, kes keeldus. Seejärel palus ta teist trükkalit Palmyras, kes talle samuti ära ütles. Ta sõitis 40 km kaugusele Rochesteri ja pöördus tuntuima kirjastaja poole New Yorgi lääneosas, kuid ka tema ütles ära. Üks teine kirjastaja Rochesteris oli nõus, kuid tingimuste tõttu polnud see valikuvõimalus vastuvõetav.
Nädalad möödusid ja Joseph oli vastuseisust jumaliku korralduse täitmisel tõenäoliselt hämmingus. Issand ei teinud seda kergeks, kuid tegi selle võimalikuks. Joseph tegi viienda katse ja pöördus teist korda Palmyra kirjastaja Grandini jutule ning seekord läks õnneks.
Aastaid hiljem veetis Joseph mitu vaevalist kuud Liberty vanglas. Kui ta leevendust palus, ütles Issand talle, et „kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks” (ÕL 122:7).
Me oleme kõik tuttavad muude surelike vastandlikkustega, nagu haigused, puuded ja surm, mida ei põhjusta meie enda patud. President Thomas S. Monson on selgitanud:
„Osa teist võib olla ajuti kannatustes häälekalt imestanud, miks laseb Taevane Isa teil teie ees olevaid katsumusi läbi teha. ‥
Kuid meie surelik elu ei pidanudki olema kerge ega pidevalt meeltmööda. Meie Taevane Isa ‥ teab, et rasked väljakutsed, südantlõhestavad mured ja keerulised valikud on need, mille kaudu me õpime, kasvame ja puhastume. Igaühel meist on süngeid päevi, mil meile armsad inimesed surevad, vaevarikkaid aegu, kui meil pole tervist, hüljatustundeid, mil need, keda armastame, näivad olevat meid maha jätnud. Need ja teised katsumused panevad tõeliselt proovile, kas suudame vastu pidada.”
Meie püüdlused paremini hingamispäeva pühitseda on üks näide vastandlikkusest, mis pole nii stressirohke. Issand on andnud meile käsu hingamispäeva austada. Osa meie valikuid võib seda käsku rikkuda, kuid teised valikud hingamispäeva pidamisel kujutavad lihtsalt küsimust, kas me teeme seda, mis on pelgalt hea, mis on parem või parim.
Kiusatuse kui vastandlikkuse kirjelduseks tuuakse Mormoni Raamatus välja kolm meetodit, mida kurat viimsel ajal kasutab. Esiteks, ta „raevutseb inimlaste südameis ja ärgitab neid vihale selle vastu, mis on hea” (2Ne 28:20). Teiseks, ta „rahustab ja suigutab [liikmeid] lihalikku turvatundesse”, öeldes: „Siionit saadab edu, kõik on hästi.” (salm 21) Kolmandaks, ta ütleb meile, et „põrgut ei ole; ja ‥ ma ei ole mingi kurat, sest teda ei ole olemas” (salm 22) ning seetõttu pole ei õiget ega valet. Selle vastandlikkuse tõttu on meid hoiatatud, et me poleks „Siionis ükskõiksed!” (salm 24).
Tundub, et tänapäeval saab Kirikule jumaliku missiooni täitmisel ja meile isiklikus elus osaks üha suurem vastandlikkus. Kuna Kirik tugevneb ja meie usk ja kuulekus liikmetena kasvavad, siis ehk tugevdab Saatan oma vastuseisu just seetõttu, et vastandlikkus kõigis asjades jätkuks.
Osa sellisest vastandlikkusest pärineb koguni Kiriku liikmetelt. Mõned, kes oma arutluskäigu või tarkusega prohvetite juhatuse vastu tõrguvad, sildistavad end valituks osutunud erakondadelt laenatud nimetusega „truu vastasrind”. Ükskõik kui sobilik see demokraatia puhul ka pole, ei ole sellistel vaadetel mingit õiguspädevust Jumala riigi valitsuses, kus küsimused on au sees, kuid vastuseis mitte (vt Mt 26:24).
Veel ühe näitena pärineb Kiriku algusaegadest palju sellist, mida Joseph Smith igas olukorras tegi või ei teinud, millel osade vastuseis põhineb. Ma ütlen kõigile, rakendage usku ja usaldage Päästja õpetust, et „nende viljast te tunnete nad” (Mt 7:16). Kirik teeb suuri jõupingutusi, et meie ülestähendused oleksid läbipaistvad, kuid pärast kõike, mida me suudame avaldada, jäävad meie liikmetele vahel elementaarsed küsimused, mida uurimise teel ei lahenda. See on Kiriku ajaloo versioon sellest, et „kõigis asjades on vastandlikkus”. Mõni asi on õpitav vaid usu kaudu (vt ÕL 88:118). Kõige enam peaksime me lootma oma usule Pühalt Vaimult saadud tunnistusse.
Jumal rikub harva mõne oma lapse valikuvabadust, sekkudes kellegi tegemistesse, et teistele kergendust tuua. Kuid ta kergendab meie kannatusekoormaid ja annab meile jõudu neid kanda, nagu Ta tegi Alma rahva puhul Heelami maal (vt Mo 24:13–15). Ta ei hoia ära kõiki looduskatastroofe, kuid Ta vastab meie palvetele, et vähendada nende mõju või neid eemale pöörata, nagu Ta tegi erakordselt vägeva keeristormi puhul, mis ähvardas segada vahele Fidži templi pühitsemisele; ning Ta vähendab nende mõju, nagu Ta tegi terroristide pommirünnakuga Brüsselis, mis nõudis palju inimelusid, kuid meie nelja misjonäri vaid vigastas.
Kogu surelikus vastandlikkuses on meil Jumala kinnitus, et Ta „pühitseb [meie] kannatused [meie] kasuks” (2Ne 2:2). Lisaks on meid õpetatud mõistma oma surelikke kogemusi ja Tema käske Tema suure päästmisplaani kontekstis, mis teeb meile teatavaks elu eesmärgi ja annab kinnituse Päästjast, kelle nimel ma tunnistan nende asjade õigsusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.