Parimad juhid on parimad järgijad
Tuleb aegu, kui eesolev rada on pime, kuid jätkake Päästja järgimist. Tema tunneb teed, tegelikult Tema on tee.
Kui ma olin 12-aastane, viis mu isa mind mägedesse jahile. Me ärkasime kell kolm öösel, saduldasime oma hobused ja asusime üle metsase mäenõlva teele. Kuigi mulle meeldis koos isaga jahil käia, tundsin end tookord natuke ärevana. Ma polnud kunagi varem nendes mägedes käinud ega näinud teerada – ega ka midagi muud. Ainus asi, mida ma nägin, oli väike taskulamp, mida mu isa kandis, mis valgustas õrnalt meie ees seisvaid mände. Mis siis, kui mu hobune komistab ja kukub – kas tema üldse näeb, kuhu me läheme? Kuid üks mõte lohutas mind: „Isa teab, kuhu ta läheb. Kui ma teda järgin, siis läheb kõik hästi.”
Ja kõik läkski hästi. Lõpuks tuli päike välja ja me veetsime koos toreda päeva. Koduteele asudes osutas mu isa ühele kaldus mäetipule, mis teiste hulgast silma paistis. „See on Windy Ridge,” sõnas ta. „Seal on kõige parem jahimaa.” Ma teadsin kohe, et tahan ühel päeval tagasi tulla ja Windy Ridge’i otsa ronida.
Järgmiste aastate jooksul kuulsin isa tihti Windy Ridge’ist kõnelemas, kuid me ei naasnud sinna – kuni ühel päeval 20 aastat hiljem helistasin ma oma isale ja ütlesin: „Lähme Windy’le.” Taas kord saduldasime hobused ja hakkasime mäenõlvast üles ronima. Selleks ajaks olin ma juba kolmekümnendates eluaastates kogenud ratsutaja, kuid oma üllatuseks tundsin sama ärevust kui 12-aastase poisina. Kuid minu isa teadis teed ja ma järgisin teda.
Lõpuks jõudsime Windy tippu. Vaade oli virgutav ja mul oli ülevoolav tunne, et soovin sinna tagasi minna – seekord mitte enda pärast, vaid oma naise ja laste pärast. Ma tahtsin, et nemad võiksid kogeda sama, mida mina olin kogenud.
Aastate jooksul oli mul palju võimalusi oma poegi ja teisi noori mehi mägede tippu juhatada, just nagu minu isa oli mind juhatanud. Need kogemused on õhutanud mind mõtisklema, mida tähendab juhtida – ja mida tähendab järgida.
Jeesus Kristus, parim Juht ja parim Järgija
Kui ma teilt küsiksin „Kes on parim juht, kes on eales elanud?”, siis mida te vastaksite? Vastus on muidugi Jeesus Kristus. Ta seadis täiusliku eeskuju igast kujuteldavast juhiomadusest.
Kuid kui ma küsiksin teilt „Kes on parim järgija, kes on eales elanud?”, kas poleks vastuseks taas Jeesus Kristus? Ta on parim juht, kuna Ta on parim järgija – Tema järgib oma Isa täiuslikult kõikides asjades.
Maailm õpetab, et juhid peavad olema vägevad; Issand õpetab, et nad peavad olema alandlikud. Maailma juhid saavad võimu ja mõjujõudu oma annete, oskuste ja rikkuse kaudu. Kristlikud juhid saavad võimu ja mõjujõudu „üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel”.
Jumala silmis on parimad juhid alati olnud parimad järgijad.
Lubage mul jagada kahte kogemust oma hiljutistest lävimistest Kiriku noorte meestega, mis on mulle õpetanud juhtimise ja järgimise kohta.
Me oleme kõik juhid
Hiljuti osalesin koos naisega sakramendikoosolekul väljaspool meie kodukogudust. Vahetult enne koosoleku algust tuli üks noor mees minu juurde ja küsis, kas ma aitaksin sakramenti jagada. Vastasin, et teeksin seda rõõmuga.
Ma võtsin istet diakonite juures ja küsisin enda kõrval istujalt, kellele mina pean sakramenti jagama. Ta rääkis mulle, et pean alustama sakramendisaali tagaosa keskpaigast, ning et tema on samas osas teisel pool ning koos liigume me saali esiotsa poole.
Ma ütlesin, et pole seda ammu teinud.
Tema vastas, et sellest pole midagi. „Küll kõik läheb hästi. Ma tundsin samuti ärevust, kui alustasin.”
Hiljem pidas kvoorumi noorim diakon, kes oli ametisse pühitsetud vaid mõni nädal varem, sakramendikoosolekul kõne. Pärast koosolekut kogunesid teised diakonid tema ümber, et öelda, kui uhked nad oma kvoorumikaaslase üle on.
Kui ma tol päeval nendega vestlesin, sain teada, et iga nädal võtavad selle koguduse kõigi Aaroni preesterluse kvoorumite liikmed ühendust teiste noorte meestega ja kutsuvad neid oma kvoorumisse.
Need noored mehed olid kõik head juhid. Ja neid toetasid mitmed imelised Melkisedeki preesterluse hoidjad, lapsevanemad ja teised, kes neid kohustustes juhendasid. Sellised hoolivad täiskasvanud näevad noori mehi mitte ainult sellistena, nagu nad on, vaid sellistena, milliseks nad võivad saada. Kui nad räägivad noortest meestest või noorte meestega, siis ei keskendu nad nende puudustele. Selle asemel rõhutavad nad nende suuri juhivõimeid, mida poisid välja näitavad.
Noored mehed, sellisena näeb teid Issand. Ma kutsun teid iseennast sellisena nägema. Teie elus tuleb aegu, kui teid kutsutakse juhtima. Ja on aegu, kui teilt oodatakse järgimist. Kuid minu sõnum teile täna on, et vaatamata teie kutsele olete te alati juhid ja samuti järgijad. Juhatamine on jüngriks olemise ehk järgimise väljendus – see on aidata teistel Kristuse juurde tulla, mis ongi, mida tõelised jüngrid teevad. Kui te püüate olla Kristuse järgija, siis võite aidata teistel Teda järgida ja võite olla juht.
Teie võime juhtida ei tule mitte seltskondlikust iseloomust, motiveerimisoskustest või isegi avalikult esinemise andest. See tuleb teie pühendumisest Jeesuse Kristuse järgimisele. See tuleb teie soovist saada, nagu Aabraham ütles, „suuremaks õigemeelsuse järgijaks”. Kui te suudate seda teha – isegi kui te pole selles täiuslikud, kuid püüate seda teha –, siis te olete juhid.
Preesterluse teenistus on juhtimine
Üks teine kord olin ma Uus-Meremaal, kus külastasin kolme teismelist kasvatava üksikema kodu. Vanem poeg oli 18 ning oli just eelnenud pühapäeval saanud Melkisedeki preesterluse. Ma küsisin, kas tal oli juba olnud võimalust seda preesterlust rakendada. Ta vastas: „Ma pole kindel, mida see tähendab.”
Ma ütlesin talle, et tal on nüüd volitus anda preesterluse õnnistusi trööstiks ja tervendamiseks. Vaatasin tema ema, kellel polnud juba mitmeid aastaid Melkisedeki preesterluse hoidjat kõrval olnud. „Ma arvan, et oleks imeline,” ütlesin ma, „kui sa oma emale õnnistuse annaksid.”
Ta vastas: „Ma ei tea, kuidas seda teha.”
Selgitasin, et ta paneks oma käed ema pea peale, lausuks ema nime, ütleks, et annab talle õnnistuse Melkisedeki preesterluse volitusega, ja seejärel ütleks, mida Vaim tema meelde ja südamesse paneb, ning lõpetaks sõnadega „Jeesuse Kristuse nimel”.
Järgmisel päeval sain ma temalt e-kirja. Seal oli kirjas: „Täna õhtul andsin ma oma emale õnnistuse! ‥ Ma olin väga ärevil ja tundsin end ebakindlana ning palvetasin kindlustamaks, et Vaim oleks minuga, sest ilma selleta ei saaks ma õnnistust anda. Kui ma alustasin, unustasin ma täielikult enese ja oma nõrkused. ‥ Ma [ei oodanud] seda määratut vaimset ja emotsionaalset väge, mida ma tundsin. ‥ Pärastpoole valdas mind armastuse vaim nii tugevalt, et ma ei suutnud oma emotsioone taltsutada ja kallistasin ema ning nutsin nagu väikelaps. ‥ Isegi nüüd sellest kirjutades [tunnen ma] Vaimu [nii tugevasti], et ei soovi enam kunagi patustada. ‥ Ma armastan seda evangeeliumi.”
Kas pole innustav näha, kuidas pealtnäha tavaline noor mees võib korda saata suuri asju preesterluse teenimise kaudu, isegi kui ta tunneb ennast ebakindlalt? Hiljuti sain teada, et see noor vanem sai misjonikutse ja läheb järgmisel kuul misjonäride koolituskeskusesse. Ma usun, et ta toob palju hingi Kristuse juurde, kuna on õppinud, kuidas järgida Kristust oma preesterluse teenistuses – alustades enda kodust, kus tema eeskujul on suur mõju ta 14-aastasele vennale.
Vennad, kas me seda mõistame või mitte, inimesed võtavad meist eeskuju – pereliikmed, sõbrad, isegi võõrad. Preesterluse hoidjatena ei piisa sellest, et me lihtsalt tuleme Kristuse juurde; meie kohustus nüüd on „kutsuda kõiki tulema Kristuse juurde”. Me ei saa rahulduda sellega, et saame vaimseid õnnistusi vaid iseendale; me peame juhatama inimesi, keda armastame, samade õnnistuste juurde – ja Jeesuse Kristuse jüngritena peame kõiki armastama. Päästja üleskutse Peetrusele on üleskutseks ka meile: „Kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi.”
Järgige Galilea meest
Tuleb aegu, kui eesolev rada on pime, kuid jätkake Päästja järgimist. Tema tunneb teed, tegelikult Tema on tee. Mida siiramalt te Kristuse juurde tulete, seda sügavamalt soovite aidata teistel kogeda seda, mida teie olete kogenud. Üks teine sõna selle tunde kohta on ligimesearmastus, „mida [Isa] on andnud kõigile, kes on tema Poja Jeesuse Kristuse tõelised järgijad”. Siis avastate, et Kristust järgides juhite ka teisi Tema juurde, ehk president Thomas S. Monsoni sõnu kasutades: „Järgides seda Galilea meest – nimelt Issandat Jeesust Kristust – tuntakse meie isiklikku mõju jäädavalt, kus iganes me oleme, millised iganes meie kutsed.”
Ma jagan tunnistust, et see on Kristuse tõeline Kirik. Meid juhib Jumala prohvet president Monson – hea juht, kes on samuti tõeline Päästja järgija. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.