Jumala armastus
Meie Isa ja meie Lunastaja on õnnistanud meid käskudega, ning kui me kuuletume nende käskudele, tunneme nende täiuslikku armastust täielikumalt ja sügavamalt.
Meie Taevane Isa armastab meid sügavalt ja täiuslikult.1 Ta on loonud oma armastusest plaani: lunastus- ja õnneplaani, et avada meile kõik võimalused ja rõõmud, mida oleme nõus vastu võtma, kuni kõige selleni välja ja kaasa arvatud kõik see, mis Tal endal on ja kes Ta ise on.2 Selleks et seda täide viia, oli Ta nõus pakkuma meie Lunastajaks koguni oma Armastatud Poega, Jeesust Kristust. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”3 Ta armastab meid isale omase puhta armastusega, mis hõlmab küll kõiki, kuid mida tunneb igaüks isiklikult.
Seesama täiuslik armastus on Jeesuse Kristuse ja Isa vahel. Kui Isa esimest korda oma suurt õnneplaani kirjeldas, kutsus Ta kedagi meie Päästjaks, et meid lunastada, millel on Ta plaanis oluline osa. Jeesus pakkus end vabatahtlikult välja: „Siin ma olen, saada mind!”4 Päästja „ei tee midagi muidu, kui et see on maailmale kasuks; sest ta armastab maailma kuni selleni välja, et ta annab omaenda elu, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde. Mispärast, ta ei käsi mitte ühtegi, et nad ei võtaks osa tema päästest.”5
See jumalik armastus peaks andma meile külluslikult tröösti ja kindlust, kui me Kristuse nimel Isa poole palvetame. Keegi meist pole neile võõras. Me ei peaks kõhklema Jumala poole hüüda ka siis, kui tunneme end väärituna. Me võime olla kindlad Jeesuse Kristuse halastusele ja teenetele, et meid kuuldakse.6 Ja kui me jääme Jumala armastusse, juhindume üha vähem teiste heakskiidust.
Jumala armastus ei vabanda välja pattu, vaid pakub lunastust
Kuna Jumala armastus on kõikehõlmav, on see osa sõnul „tingimusteta”, ja sellest mõttest lähtuvalt võivad nad oma peas järeldada, et ka Jumala õnnistused on „tingimusteta” ning et päästmine on „tingimusteta”. Kuid see ei ole nii. Mõni on harjunud ütlema: „Päästja armastab mind just sellisena, nagu ma olen”, ja see on loomulikult tõsi. Kuid Ta ei saa kedagi meist sellisena, nagu me oleme, oma kuningriiki võtta, „sest miski, mis pole puhas, ei saa seal elada ehk elada tema juures”7. Me peame kõigepealt oma patud lahendama.
Professor Hugh Nibley on kunagi märkinud, et Jumala kuningriik ei pea vastu, kui see kasvõi pisimale patule järele annab: „Vähimgi rikutuse varjund tähendab seda, et see teine maailm pole ei rikkumatu ega igavene. Pisimgi ehitus-, korraldus-, koodi- või iseloomuviga osutub pikemas igavikuperspektiivis paratamatult saatuslikuks.”8 Jumala käsud on „ranged”9, kuna Ta kuningriik ja selle kodanikud jäävad püsima vaid juhul, kui nad hülgavad järjepidevalt halba ja valivad eranditult head.10
Vanem Jeffrey R. Holland on täheldanud: „Jeesus mõistis selgelt, mida paljud meie nüüdisaegses kultuuriruumis näivad unustavat: käsk patu eest andeks anda (mida Ta lõpmatuseni teha võis) on hoopis midagi muud kui hoiatus patule läbi sõrmede vaatamise eest (mida Ta iial ei teinud).”11
Oma praegustele puudustele vaatamata on meil siiski lootust „nime[le] ja seisus[ele]”12, kohale Tema Kirikus ja selestilises maailmas. Teinud selgeks, et Ta ei saa pattu välja vabandada ega selle suhtes silma kinni pigistada, kinnitab Issand meile:
„Ometi sellele, kes parandab meelt ja täidab Issanda käske, andestatakse.”13
„Jah, ja nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu.”14
Meeleparandus ja jumalik arm lahendavad dilemma:
„Pidage meeles ka sõnu, mida Amulek rääkis Seesromile Ammoniiha linnas; sest ta ütles temale, et Issand tuleb kindlasti oma rahvast lunastama, aga et ta ei tule neid lunastama nende pattudes, vaid lunastab neid nende pattudest.
Ja temale on Isa andnud väe lunastada neid nende pattudest meeleparanduse pärast; seepärast on ta saatnud oma inglid kuulutama sõnumit meeleparanduse tingimustest, mis toob neile Lunastaja väe nende hingede päästmiseks.”15
Meeleparanduse tingimusel saab Issand osutada halastust õiglust röövimata ja „Jumal ei lakka olemast Jumal”16.
Nagu teate, on maailm Kristuse-vastane või „kõike muud kui Kristus”. Nüüdisajal kordub Mormoni Raamatu ajalugu, kui sarmikad tegelaskujud püüavad ülekohtuselt teisi oma võimule allutada, ülistavad seksuaalvabadust ja soosivad varanduse kuhjamist elu eesmärgina. Nende maailmavaade „mõistab õigeks vähese patustamise”17 või isegi palju pattu, kuid keegi ei suuda pakkuda lunastust. See tuleb vaid Talle vere kaudu. Parim, mida „kõike muud kui Kristust” või „kõike muud kui meeleparandust“ propageeriv rahvamass saab pakkuda, on alusetu väide, et pattu pole olemas, või et kui see ongi olemas, siis pole sel lõpuks mingeid tagajärgi. Ma ei näe, et see argument oleks kuigi kaalukas viimase kohtumõistmise ajal.18
Me ei pea püüdma võimatut ja üritama oma patte mõistuspärastada. Ja teisest küljest ei pea me püüdma ka võimatut ja patu tagajärgi ainuüksi oma teenetega kustutama. Meie usk ei propageeri ei mõistuspärastamist ega ka täiuslikkust, vaid lunastust – lunastust Jeesuse Kristuse kaudu. Kui oma patte kahetseme, siis on meie patud tänu Ta lepitusele Tema risti külge naelutatud ning „tema vermete läbi on meile tervis tulnud”.19
Prohvetite ülevoolavas armastuses peegeldub Jumala armastus
Mulle on juba ammu muljet avaldanud Jumala prohvetite ülevoolav armastus, kui nad patu eest hoiatavad, ja olen seda ka tunda saanud. Neid ei motiveeri soov hukka mõista. Nende tõeline soov peegeldab Jumala armastust. See ongi tegelikult Jumala armastus. Nad armastavad neid, kelle juurde nad on saadetud, olgu nad kes ja millised tahes. Issanda-sarnaselt ei taha ka Tema teenijad, et keegi patu ja viletsate valikute vaeva kannataks.20
Alma saadeti kuulutama meeleparandus- ja lunastussõnumit vaenulikule rahvale, kes oli valmis Kristusesse uskujaid ja nende seas ka Almat ennast taga kiusama, piinama ning isegi tapma. Kuid ometi ta armastas neid ja igatses, et nad saaksid päästetud. Kuulutanud Ammoniiha rahvale Kristuse lepitust, palus Alma: „Ja nüüd, mu vennad, ma soovin oma südame põhjast, jah, koguni nii suure ängistusega, et mul hakkab valus, et te võtaksite kuulda minu sõnu ja heidaksite kõrvale oma patud, ‥ et teid tõstetaks üles viimsel päeval ja te pääseksite [Jumala] rahusse.”21
President Russell M. Nelsoni sõnul „kuulutame me Ta tõde justnimelt sellepärast, et hoolime sügavalt kõigist Jumala lastest”22.
Jumal armastab teid. Kas te armastate Teda?
Isa ja Poja armastust antakse vabalt, kuid sellega kaasnevad ka lootused ja ootused. Tsiteerides taas president Nelsonit: „Jumala seadused on motiveeritud täielikult Tema lõputust armastusest meie vastu ja Tema soovist, et meist saaksid kõik, kelleks me võime saada.”23
Kuna nad teid armastavad, ei taha nad jätta teid „sellisena, nagu te olete”. Kuna nad teid armastavad, tahavad nad, et te kogeksite rõõmu ja edu. Kuna nad teid armastavad, tahavad nad, et te parandaksite meelt, kuna see viib õnneni. Kuid valik on teie – nad austavad teie valikuvabadust. Te peate otsustama neid armastada, neid teenida, nende käske pidada. Siis saavad nad teid külluslikumalt nii armastada kui ka õnnistada.
Nad ootavad meilt peamiselt seda, et ka meie armastaksime. „Kes ei armasta, ei ole Jumalat ära tundnud; sest Jumal on armastus.”24 Johannes kirjutas: „Armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis peame ka meie üksteist armastama.”25
Algühingu endine üldjuhataja Joy D. Jones on meenutanud, kuidas teda ja tema abikaasat kutsuti noore abielupaarina külastama ja teenima ühte perekonda, kes polnud aastaid kirikus käinud. Nende esimese külaskäigu ajal sai kohe selgeks, et nad pole oodatud. Kui ka sellele järgnenud katsed nurjusid ning vend ja õde Jones olid palju siiralt palvetanud ja mõtisklenud, said nad küsimusele, miks nad teenivad, vastuse sellest Õpetuse ja Lepingute salmist: „Sa pead armastama Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma väest, meelest ja jõust, ja Jeesuse Kristuse nimel pead sa teda teenima.”26 Õde Jones ütles:
„Me mõistsime, et olime siiralt püüdnud seda perekonda teenida ja teenida meie piiskoppi, kuid pidime küsima endalt, kas me tõepoolest teenisime armastusest Issanda vastu. ‥
Hakkasime oma külaskäike selle armsa pere juurde ootama, kuna armastasime Issandat (vt 1Ne 11:22). Me tegime seda Tema jaoks. Tema muutis meie katsumust, nii et see polnud enam raske. Pärast mitut kuud ukselävel seismist hakkas see pere meid sisse kutsuma. Lõpuks palvetasime koos regulaarselt ja arutlesime õrnalt evangeeliumi üle. Tekkis pikaajaline sõprus. Me kummardasime ja armastasime Teda, armastades Tema lapsi.”27
Kui me tunnistame, et Jumal armastab meid täiuslikult, võiks igaüks meist küsida: „Kui hästi ma Jumalat armastan? Kas Ta saab loota mu armastuse peale, nagu mina loodan Tema armastusele? Kas poleks mitte väärt eesmärk elada nii, et Jumal saaks armastada meid mitte ainult meie eksimuste kiuste, vaid ka seetõttu, kelleks me oleme saamas? Kui Ta vaid võiks öelda teie ja minu kohta, nagu Ta ütles näiteks Hyrum Smithi kohta: „Mina, Issand, armastan teda tema südame ausameelsuse ‥ tõttu.”28 Tuletagem meelde Johannese sõbralikku manitsust: „Sest see on Jumala armastus, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked!”29
Tema käsud pole tõepoolest rasked, vaid vastupidi. Need tähistavad tervenemise, õnne, rahu ja rõõmu rada. Meie Isa ja meie Lunastaja on õnnistanud meid käskudega, ning kui me kuuletume nende käskudele, tunneme nende täiuslikku armastust täielikumalt ja sügavamalt.30
Siin on lahendus meie üha tülirikkamate aega tarvis - Jumala armastus. Mormoni Raamatus on kirjas, et Päästja teenimistööle järgnenud kuldajastul „ei olnud [maal] mingit tülitsemist Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes.”31 Kui me püüdleme Siioni poole, seisab meil meeles Ilmutuse raamatu lubadus: „Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ja väravaist linna sisse minna!”32
Tunnistan, et meie Taevane Isa ja meie Lunastaja Jeesus Kristus on tõelised, ning et nende armastus püsib ega kustu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.