Mina palvetan, et Ta teeks seda meie abil

Sharon Eubank

Esimene nõuandja Abiühingu üldjuhatuses

Väikestel ühistel jõupingutustel on suur mõju, et võimendada kõike seda paljut, mida me Jeesuse Kristuse jüngritena iseseisvalt korda saadame.

See filotainast pistaatsiapähklitega küpsis on aitäh. Selle küpsetas perekond Kadado, kellel oli aastakümneid Süüria pealinnas Damaskuses kolm pagarikoda. Kui sõda saabus, ei jõudnud toit ja tagavarad blokaadi tõttu nende linnaossa. Kadadod olid näljas. Kui see meeleheitlik olukord oli jõudnud haripunkti, hakkasid Viimse Aja Pühade heategevusorganisatsioon ja osa üleilmse mittetulundusühingu Rahma Worldwide’i väga vaprast personalist pakkuma lastele iga päev sooja einet ja piima Kui raske aeg möödus, alustas see pere oma elu ja ka pagarikoja pidamist uues riigis otsast peale.

Hiljuti saabus Kiriku kontorisse karbitäis küpsiseid järgmise sõnumiga: „Meil õnnestus rohkem kui kaks kuud Rahma, Viimse Aja Pühade [heategevusorganisatsiooni] köögist süüa saada. Ilma selleta oleksime surnuks nälginud. Palun võtke tänutäheks vastu see minu poe näidisvalik. Ma palun, et Kõikvõimas Jumal teid kõigis teie tegemistes õnnistaks.”¹

See tänu ja meelespidamise küpsis on mõeldud teile. Kõigile, kes palvetasid pärast uudisloo vaatamist, kõigile, kes pakkusid end vabatahtlikuks, kui see polnud mugav, või kes lahkesti humanitaarabifondi raha annetasid ning usaldasid, et sellest ka kasu on – aitäh teile!

Jumalik kohustus vaeste eest hoolitseda

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul on jumalik volitus vaeste eest hoolitseda.² See on üks päästmis- ja ülendustöö sambaid.³ See, mis oli tõsi Alma päevil, kehtib kindlasti ka meie ajal: „Ja nõnda, heal järjel, ei saatnud nad ära kedagi, kes oli alasti või kes oli näljas või kes oli janus või kes oli haige või kes polnud saanud kosutust; ja nad ei kinnitanud oma südant rikkuse külge, seepärast olid nad helded kõigi, nii vanade kui ka noorte, nii orjade kui ka vabade, nii meeste kui ka naiste vastu olenemata sellest, kas nad kuulusid kirikusse või ei kuulunud kirikusse, tegemata vahet inimeste vahel, kui keegi abi vajas.”⁴

Kirik täidab seda ülesannet väga erinevatel viisidel, näiteks:

Abiühingu, preesterluse kvoorumite ja klasside kaudu osutatud teenimine;
paastumine ja paastuannetuste kasutamine;
toimetulekuabi talud ja konservitehased;
immigrantide vastuvõtukeskused;
vangistatute tugiprogramm;
Kiriku humanitaarabialased jõupingutused;
ja rakendus JustServe, mis aitab vabatahtlikel leida teenimisvõimalusi.

Need on kõik preesterluse vahendusel organiseeritud abistamisvõimalused, mille puhul väikestel ühistel jõupingutustel on suur mõju, mis võimendab kõike seda paljut, mida me Jeesuse Kristuse jüngritena iseseisvalt korda saadame.

Prohvetite õlul on kogu maa majapidamine

Prohvetite ülesanne on hoolitseda kogu maa, mitte ainuüksi Kiriku liikmete eest. Ma võin raporteerida oma kogemuste põhjal, kui isiklikult ja pühendunult Esimene Presidentkond sellesse ülesandesse suhtub. Vajaduste kasvades on Esimene Presidentkond andnud meile korralduse humanitaarabitegevust märkimisväärselt suurendada. Neile pakuvad huvi kõige laiemad suundumused ja pisimad üksikasjad.

Hiljuti viisime neile ühe ettevõttes Beehive Clothing õmmeldud meditsiinilise kaitsekitli, mida pandeemia ajal haiglates kasutada. Arstina oli president Russell M. Nelson sellest ülimalt huvitatud. Ta ei tahtnud seda pelgalt näha. Ta tahtis seda selga proovida – vaadata üle varrukad, pikkuse ja kuidas seda selja tagant kinnitatakse. Ta ütles meile hiljem hääle värisedes: „Kui te oma ülesandeis inimestega kohtute, siis tänage neid paastumise, annetuste ja Issanda nimel teenimise eest.”

Humanitaararuanne

President Nelsoni juhatusel annan teile aruande, kuidas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik tänu viimse aja pühade ja paljude sõprade lahkusele orkaanidele, maavärinatele, pagulaste ümberasustamisele ja ka pandeemiale reageerib. Kuigi rohkem kui 1500 COVID-19 projekti pälvisid kindlasti Kirikus abi andmisel viimase 18 kuu jooksul ülimat tähelepanu, reageeriti sellele lisaks 108 riigis 933 looduskatastroofile ja pagulaskriisile. Kuid statistika ei räägi kogu lugu. Lubage mul tuua neli lühinäidet, et tehtu kohta mingitki maitset saada.

Lõuna–Aafrika COVIDi abi

Kuueteistaastane Dieke Mphuti Lõuna-Aafrika Vabariigist Welkomi linnast kaotas aastaid tagasi oma vanemad ja pidi hakkama ise oma kolme noorema õe-venna eest hoolitsema. Küllaldasel hulgal toidu leidmine oli tema jaoks alati hirmuäratav ülesanne olnud, kuid COVIDi-aegne tagavarade nappus ja karantiin muutsid selle peaaegu võimatuks. Nad olid sageli näljas, ajades läbi vaid tänu naabrite heldusele.

Ühel 2020. aasta päikeselisel augustipäeval kuulis Dieke oma üllatuseks uksel koputamist. Ta avas ukse ja leidis sealt kaks võõrast – üks neist oli Kiriku esindaja Johannesburgi piirkonnakantseleist ja teine Lõuna-Aafrika sotsiaalarenguosakonna ametnik.

Need kaks organisatsiooni olid ühinenud, et viia toitu riskiperedele. Heitnud pilgu maisijahu ja muude Kiriku humanitaarabirahade eest ostetud toiduainete kuhjale, valdas Dieket tohutu kergendustunne. Nende abil sai ta oma perekonda nädalaid ülal pidada, kuni jõustus riiklik abipakett.

Dieke lugu on üks neist tuhandetest juhtumitest, mis COVIDi pandeemia ajal tänu teie pühitsetud annetustele ümber maakera aset leiavad.

Afgaaniabi Ramsteinis

Kõik me oleme näinud uudistes hiljutisi kaadreid tuhandete evakueeritute Afganistanist välja lennutamisest. Enne sihtpunkti jõudmist saabusid paljud neist Katari, Ühendriikide, Saksamaa ja Hispaania lennubaasidesse või teistesse ajutistesse asupaikadesse. Nad vajasid kohe abi ning Kirik reageeris sellele tagavarade ja vabatahtlikega. Saksamaal Ramsteini õhubaasis annetas Kirik suure koguse mähkmeid, imikute piimasegu, toitu ja jalanõusid.

Osa Abiühingu õdesid märkas, et paljud afgaanlannad kasutasid peakattena oma abikaasa särke, kuna nende tavapärased peakatted olid keset Kabuli lennujaamas valitsenud hullust peast rebitud. Kõiki usulisi või kultuurilisi piire ületanud sõpruse märgina tulid Ramsteini Esimese Koguduse õed kokku, et afgaanlannadele traditsioonilisi moslemirõivaid õmmelda. Õde Bethani Halls ütles: „Kuulsime, et naised vajavad palverõivaid, ja me õmbleme, et neil oleks [mugav] palvetada.”⁵

Haiti maavärinaabi

Järgmisest näitest on näha, et selleks, et teha head, ei pea olema rikas ega vana. Kaheksateistaastane Marie „Djadjou” Jacques on pärit Haitilt Cavailloni kogudusest. Kui piirkonda tema linna lähedal tabas augustis laastav maavärin, oli ta pere maja üks neist kümnetest tuhandetest hoonetest, mis kokku varises. Kodu kaotamisega kaasnev meeleheide on pea kujuteldamatu. Kuid selle asemel et sellele meeleheitele alla vanduda, asus Djadjou uskumatul kombel teisi abistama.

Ta nägi, kuidas ta eakas naaber oli raskustes, ja hakkas tema eest hoolitsema. Ta aitas teistel prahist vabaneda. Kurnatusele vaatamata liitus ta teiste Kiriku liikmetega, et toitu ja hügieenikomplekte jagada. Djadjou lugu on vaid üks neist paljudest vägevatest näidetest, kuidas noored ja noored täiskasvanud Jeesuse Kristuse eeskuju järgida püüdes teenivad.

Saksa toiduabi

Vaid mõni nädal enne seda maavärinat teenis üks teine noorte täiskasvanute rühm sarnaselt teisel pool Atlandi ookeani. Juulis üle Lääne-Euroopa sööstnud üleujutused olid aastakümnete rängimad.

Kui vesi lõpuks taandus, uuris üks Saksamaa jõeäärse Ahrweileri piirkonna poodnikest kahjustusi ja oli täielikus ahastuses. See alandlik mees, pühendunud katoliiklane, lausus sosinal palve, et Jumal talle kedagi appi saadaks. Juba järgmisel hommikul saabus Saksamaa Frankfurdi misjoni juhataja Dan Hammon väikese misjonärirühmaga kollastes Abikäte vestides tema tänavale. Vesi oli kerkinud poeseintel kuni kolme meetri kõrgusele ja jätnud endast maha sügava mudakihi. Vabatahtlikud tassisid muda labidatega välja, eemaldasid vaiba ja kipsplaadid ning kuhjasid kõik äraviimiseks tänavale. Ülirõõmus poodnik töötas tundide kaupa nende kõrval ja oli hämmastunud, et Issand 24 tunni jooksul oma teenijarühmaga ta palvele vastas!⁶

„Mina palvetan, et Ta teeks seda meie abil”

Vanem Holland on kord Kiriku humanitaaralastest jõupingutustest kõneledes märkinud: „Jumal vastab enamiku ajast palvetele teiste inimeste abil. Mina palvetan, et Ta teeks seda meie abil. Ma palvetan, et me oleksime vastus inimeste palvetele.”⁷

Vennad ja õed! Te olete olnud oma teenimise, annetuste, aja ja armastusega vastus nii paljudele palvetele. Kuid teha on veel palju enam. Kiriku ristitud liikmetena on meil lepinguline kohustus abivajajaid aidata. Meie enda jõupingutused ei nõua tingimata raha ega kaugeid asukohti⁸; meie jõupingutusteks on vaja Püha Vaimu juhatust ja teenistusvalmit südant, et öelda Issandale: „Siin ma olen, läkita mind!”⁹

Jehoova meelepärane aasta

Luuka 4. peatükis on kirjas, et Jeesus tuli Naatsaretti, kus Ta oli üles kasvanud, ja tõusis kogudusekojas üles, et lugeda. See juhtus Tema maise teenimistöö lähenedes ja Ta tsiteeris lõiku Jesaja raamatust:

„Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse,

kuulutama Issanda meelepärast aastat! ‥

Täna on see kiri täide läinud teie kuuldes!”¹⁰

Tunnistan, et see pühakirjakoht on täide minemas ka meie ajal. Tunnistan, et Jeesus Kristus on tulemas murest murtuid tervendama. Tema evangeelium on mõeldud pimedaile nägemist taastama. Tema Kirik on mõeldud seotuile vabakssaamist kuulutama ja Ta jüngrid püüavad ümber maakera rõhutuid vabadusse lasta.

Lubage mul korrata lõpetuseks küsimust, mille Jeesus esitas oma apostlile Siimon Peetrusele: „Kas sa armastad mind?”¹¹ Evangeeliumi olemus peitub selles, kuidas me vastame sellele küsimusele iseenda jaoks ja „sööda[me Ta] lambaid”¹². Suurest austusest ja armastusest meie Õpetaja Jeesuse Kristuse vastu kutsun teid kõiki üles Ta suurejoonelises teenimistöös kaasa lööma ja „palvetan, et Ta teeks seda meie abil”. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.