Üks protsent paremini
Kõik jõupingutused muudatuste tegemiseks – ükskõik kui väikesed need meile ka ei tundu – võivad meie elus palju muuta.
Enam kui sajandi eest olid Suurbritannia rahvuslikud jalgrattavõistkonnad rattamaailmas naerualused. Oma keskpärasuse tõttu olid Briti ratturid 100 aasta jooksul olümpiavõistlustel võitnud vaid käputäie kuldmedaleid ja esinenud veelgi halvemini rattasõidu tippsündmusel, kolme nädala pikkusel Tour de France’il, kus ükski Briti rattur ei olnud 110 aasta jooksul võitu saavutanud. Briti ratturite esinemine oli nii armetu, et mõned rattatootjad keeldusid brittidele isegi jalgrattaid müümast, kartes, et see rikub igavesti nende raskelt saavutatud maine. Ja hoolimata sellest, et nad pühendasid tohutuid ressursse tipptasemel tehnoloogiale ja igale uuele treeningrežiimile, ei toonud miski tulemusi.
Mitte miski, kuni aastani 2003, mil toimus väike, suuresti märkamatu muutus, mis määras igaveseks Briti jalgrattasõidu trajektoori. See uus lähenemisviis avaldas samuti igavikulise põhimõtte – ja sellega seotud lubaduse – seoses meie sageli hämmastavate surelike püüdlustega end parandada. Mis siis juhtus Briti jalgrattasõidus, millel on suur tähtsus meie isiklikule püüdlusele olla paremad Jumala tütred ja pojad?
2003. aastal palgati treeneriks Sir Dave Brailsford. Erinevalt varasematest treeneritest, kes üritasid kiirelt üleöö edu saavutada, pühendus Sir Brailsford selle asemel strateegiale, mida nimetas „marginaalsete edusammude strateegiaks”. See sisaldas kõiges väikeste täiustuste rakendamist. See tähendas pidevat põhinäitajate mõõtmist ja konkreetsetele nõrkustele keskendumist.
See sarnaneb natuke laamanlasest prohveti Saamueli ütlusele „kõn[dida] ettevaatlikult”.1 See laiem ja terviklikum vaade väldib lõksu, mis on lühinägelikult fikseeritud vaid ilmsele probleemile või patule. Brailsford ütles: „Kogu põhimõte tulenes ideest, et kui jagate kõik jalgrattaga sõitmisega seotu osadeks ja parandate seda siis ühe protsendi võrra, saate neid osasid kokku pannes märgatavalt parema tulemuse.”2
Tema lähenemine sobib hästi Issanda lähenemisviisiga, kes õpetas meile ühe protsendi olulist tähtsust – isegi 99 protsendi arvelt. Muidugi õpetas Tema evangeeliumist tuleneva kohustuse kohta abivajajaid otsida. Aga mis siis, kui me rakendaksime sama põhimõtet evangeeliumi väga magussoolase teise põhimõtte, meeleparanduse suhtes? Mis saaks siis, kui selle asemel, et pidevalt samade vigade kordamise ja meeleparanduse vahel pendeldada, keskenduksime hoopis väikestele muutustele, selleks et suuri muutusi saavutada? Selle asemel, et püüda täiustada kõike, mis oleks, kui tegeleksime ainult ühe asjaga?
Näiteks mis saaks siis, kui avastate oma uue suurema arusaamisega, et olete igapäevase Mormoni Raamatu lugemise unarusse jätnud? Selle asemel, et meeleheitlikult ühe õhtuga kõik 603 lehekülge läbi lugeda, mis oleks, kui kohustuksime selle asemel lugema vaid 1 protsenti sellest – see on vaid kuus lehekülge päevas – või leiaksime mõne muu teie olukorras saavutatava eesmärgi? Kas väikeste, kuid püsivate marginaalsete edusammude tegemine võiks meil elus lõpuks aidata üle saada isegi kõige tüütumatest isiklikest puudustest? Kas selline ühe ampsu kaupa liikumine meie plekkide mahanühkumisel võib tõesti toimida?
Tunnustatud autor James Clear ütleb, et selles strateegias töötab matemaatika meie kasuks. Ta väidab, et „harjumused on „enesearendamise liitintress”. Kui suudate iga päev milleski ühe protsendi võrra paremaks saada, siis aasta lõpuks ‥ olete 37 korda parem”3.
Brailsfordi väikesed edusammud algasid ilmselgetest vajadustest, nagu varustus, komplektiriie ja treeningute korraldus. Kuid tema võistkond ei piirdunud vaid sellega. Nad tegid üha üheprotsendilisi täiustusi tähelepanuta jäetud ja ootamatutes valdkondades, nagu toitumine ja isegi rattahoolduse üksikasjad. Aja jooksul kuhjusid need paljud mikroparandused hämmastavateks tulemusteks, mis tulid kiiremini, kui keegi oleks osanud arvata. Nad järgisid tõepoolest igavikulist põhimõtet „[rida] rea peale, [õpetus] õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal”.4
Kas väikesed muudatused toovad selle vägeva muutuse5, mida te soovite? Kui neid õigesti rakendada, siis olen selles 99% kindel! Kuid selle lähenemisviisi üks murekoht on see, et väikeste edusammude koondamiseks peab tegema järjepidevaid pingutusi iga päev. Ja kuigi me tõenäoliselt täiuslikuks ei saa, peame olema kindlad nii oma püsivuses kui ka kannatlikkuses. Tehke seda ja suurenenud õigemeelsuse sulnid tasud toovad teile rõõmu ja rahu, mida otsite. Nagu president Russell M. Nelson on õpetanud: „Miski ei ole vabastavam, ülendust toovam või olulisem meie isiklikuks arenguks kui regulaarne, igapäevane keskendumine meeleparandusele. Meeleparandus ei ole sündmus, see on protsess. See on õnne ja meelerahu võti. Koos usuga avab meeleparandus meile ligipääsu Jeesuse Kristuse lepituse väele.”6
Pühakirjad õpetavad selgelt, et meeleparanduse eeldus on usk. Alguseks on vaja vaid „pisut usku”7. Ja kui me suudame endas leida selle sinepiivakese8, võime ka meie oodata ootamatuid ja erakordseid edasiminekuid oma elus. Kuid pidage meeles, et just nagu me ei üritaks üleöö saada hunnide juhist Attilast ema Teresaks, peaksime ka oma edenemisharjumusi järk-järgult ümber suunama. Isegi kui teie elus vajalikud muudatused on suured, alustage väikeste sammudega. See kehtib eriti siis, kui tunnete end ülekoormatu või heidutatuna.
See protsess ei toimi alati lineaarselt. Isegi kõige otsustuskindlamate seas võib ette tulla tagasilööke. Olles oma elus seda pettumust kogenud, tean, et mõnikord võib tunduda, et läheme ühe protsendi edasi ja kaks protsenti tagasi. Kui me aga jääme endast neid üheprotsendilisi edusamme välja pigistades kindlaks, siis kindlasti võime loota abi Temalt, kes „kandis meie valusid”9.
Enesestmõistetavalt, kui oleme teinud suuri pattr, siis Issand on käskinud selgelt ja ühemõtteliselt, et peame patustamise lõpetama, piiskopilt abi otsima ja sellisest tegevusest kohe loobuma. Kuid nagu vanem David A. Bednar ütles: „Väikesed, kindlad, järkjärgulised vaimsed edusammud on need, mida Issand tahab, et me astuksime. Valmistumine süütult Jumala ette kõndimiseks on üks surelikkuse põhieesmärke ja eluaegne püüdlus. See ei tulene pingelise vaimse tegevuse käigus tehtud juhuslikest pingelistest spurtidest.”10
Niisiis, kas see miniatuurne lähenemine meeleparandusele ja tõelisele muutusele tõesti toimib? Kas tõde selgub nii-öelda pedaale sõtkudes? Mõelge, mis juhtus Briti jalgrattasõiduga viimase kahe aastakümne jooksul pärast selle filosoofia rakendamist. Briti jalgratturid on tänaseks võitnud ajaloolise Tour de France’i hämmastavalt kuuel korral. Neli viimast korda on Suurbritannia olnud olümpiamängudel kõigil rattaspordialadel kõige edukam riik. Ja hiljuti lõppenud Tokyo olümpiamängudel võitis Ühendkuningriik jalgrattasõidus rohkem kuldmedaleid kui ükski teine riik.
Briti jalgratturite fotod: (ülevalt vasakult päripäeva) Friedemann Vogel, John Giles ja Greg Baker/Getty Images
Kuid maise hõbeda või kullaga võrreldes särab palju eredamalt meie kallis lubadus meie teel igavikku, et me tõepoolest võidutseme Kristuses.11 Ja kui me pühendume väikeste, kuid järjepidevate paranduste tegemisele, siis saame meile lubatud „närtsimatu aupärja”.12 Selle kustumatu au ootuses kutsun teid uurima oma elu ja vaatama, mis on teid lepingurajal peatanud või aeglustanud. Seejärel vaadake, mida muud saate parandada. Otsige oma elus tagasihoidlikke, kuid teostatavaid parandusi, mille tulemus võib olla väikeste edusammude sulnis rõõm.
Pidage meeles, et Taavet kasutas näiliselt võitmatu hiiglase äravõtmiseks vaid ühte väikest kivi. Kuid tal oli veel neli kivi varuks. Samamoodi muutis Alma noorema pahelist käitumist ja igavest saatust vaid üks lihtne ja silmatorkav mõte – meenutus oma isa õpetusest Jeesuse Kristuse päästva armu kohta. Ja nii oli ka meie Päästjaga, kes, ehkki patuta, „ei saanud täiusest osa alguses, vaid jätkas armust armu, kuni ta sai täiuse”13.
Just Tema, kes teab, kui varblane langeb, on sama keskendunud nii väikestele kui ka olulistele hetkedele meie elus ning on kohe valmis teid abistama ükskõik millise üheprotsendilise eneseparanduse eesmärgiga, mille te sellelt konverentsilt leiate. Sest kõik jõupingutused muudatuste tegemiseks – ükskõik kui väikesed need meile ka ei tundu – võivad teie elus palju muuta.
Seepärast õpetas vanem Neal A. Maxwell: „Iga õiglase soovi järgimine, iga teenimistegu ja iga jumalakummardamine, kuitahes väike ja järkjärguline, lisab meile vaimset hoogu”.14 Tõepoolest saadetakse väikeste ja lihtsate, isegi ühe protsendi suuruste asjadega korda suuri asju.15 „Pärast kõike, mida me saame teha”16, on lõplik võit 100 protsenti kindel tänu meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse väele, teenetele ja halastusele. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.