Issandale pühitsemine
Ohverdus ei seisne niivõrd millestki loobumises, kuivõrd Issandale andmises.
Eelmisel aastal, kui ma teenisin Põhja-Aasia piirkonna juhatuses, helistas mulle president Russell M. Nelson, kes kutsus mind teiseks nõuandjaks Juhtivas Piiskopkonnas. Ta kutsus lahkelt minu abikaasa Lorit selles vestluses osalema. Pärast kõne lõpetamist ei suutnud me ikka veel uskuda, mis oli aset leidnud, kui mu naine küsis: „Millega Juhtiv Piiskopkond üldse tegeleb?” Pärast hetke mõtlemist vastasin: „Ma ei teagi täpselt!”
Aasta hiljem – olles tundnud sügavat alandlikkust ja tänu – võin oma naise küsimusele paremini vastata. Paljude muude asjade kõrval tegeleb Juhtiv Piiskopkond ka Kiriku sotsiaalabi- ja humanitaartööga. See töö hõlmab nüüd kogu maakera ja õnnistab rohkem Jumala lapsi kui kunagi varem.
Juhtivat Piiskopkonda abistavad suurepärased Kiriku töötajad ja teised, sealhulgas Abiühingu üldjuhatus, kes teenib koos meiega Kiriku sotsiaalabi ja enesega toimetuleku täitevkomitees. Selle komitee liikmetena palus Esimene Presidentkond minul – ja ka õde Sharon Eubankil, kes meile eile õhtul kõneles – jagada teiega uuendusi Kiriku hiljutiste humanitaarabiprojektide kohta. Samuti palusid nad, et me väljendaksime teile nende sügavat tänu – sest just teie, vennad ja õed, olete need humanitaarabi püüdlused võimalikuks teinud.
Kuna jälgisime murega COVID-19 kriisi majanduslikke mõjusid kogu maailmas, oleksime võinud kergesti oodata, et rahalised annetused, mida pühad suudavad teha, vähenevad. Lõppude lõpuks ei olnud meie enda liikmed immuunsed pandeemia tagasilöökide suhtes. Kujutage ette meie tundeid, kui täheldasime just vastupidist! Aastal 2020 osutusid humanitaarabiannetused kõigi aegade suurimateks ja on sel aastal veelgi suuremad. Tänu teie heldekäelisusele on Kirik suutnud realiseerida oma kõige ulatuslikumat abi andmist humanitaarabifondi ajaloo jooksul, korraldades üle 1500 COVID-i abiprojekti enam kui 150 riigis. Need annetused, mille olete Issandale nii ennastsalgavalt andnud, on võimaldanud viia elutähtsat toitu, hapnikku, meditsiinitarbeid ja vaktsiine neile, kes muidu oleksid nendest ilma jäänud.
Sama oluline kui tarbekaupade annetused on see tohutu aeg ja energia, mille Kiriku liikmed annetavad humanitaarabi püüdluste elluviimiseks. Isegi pandeemia ajal on loodusõnnetused, kodusõjad ja majanduslik ebastabiilsus olnud järeleandmatud ning ajanud miljonid inimesed kodudest välja. ÜRO teatab, et maailmas on üle 82 miljoni sunniviisiliselt ümberasustatud inimese.1 Kui lisada sellele miljonid teised, kes otsustavad põgeneda vaesuse või rõhumise eest, otsides endale või oma lastele paremat elu, siis võite hakata nägema selle globaalse olukorra ulatust.
Mul on hea meel teatada, et tänu paljude vabatahtlike ajale ja annetele haldab Kirik põgenike ja sisserändajate vastuvõtukeskusi mitmes kohas Ameerika Ühendriikides ja Euroopas. Tänu teie annetustele pakume tarbekaupu, rahastust ja vabatahtlikke, et aidata sarnaseid programme, mida juhivad teised organisatsioonid kogu maailmas.
Lubage mul südamest tänada pühasid, kes on olnud abiks nende pagulaste toitmisel, riietamisel ja nendega sõbrunemisel ning aidanud neil hakata endaga paremini toime tulema.
Eile õhtul jagas õde Eubank teiega mõnda pühade suurepärast pingutust selles. Nendele pingutustele mõeldes pöörduvad mu mõtted sageli ohverdamispõhimõtte ja selle põhimõtte otsesele seosele kahe suure käsuga – armastada Jumalat ja armastada oma ligimest.
Nüüdisaegses sõnakasutuses on ohverdamise mõiste tähendus asjadest loobumine Issanda ja Tema kuningriigi nimel. Kuid muistsel ajal oli ingliskeelne sõna sacrifice lähemalt seotud oma ladinakeelsete juurtega: sacer, mis tähendab „püha” ja facere, mis tähendab „tegema”2 Seega tähendas ohverdamine muistsel ajal sõna otseses mõttes millegi või kellegi pühaks tegemist.3 Sellisena vaadatuna on ohverdamine pühaks saamise ja Jumala tundmaõppimise protsess, mitte sündmus või rituaalne asjadest loobumine Issanda pärast.
Issand ütles: „Sest mulle meeldib [ligimesearmastus], aga mitte ohver, ja Jumala tundmine rohkem kui põletusohvrid!”4 Issand soovib, et me saaksime pühaks5, et meil oleks ligimesearmastust6 ja et õpiksime Teda tundma.7 Nagu apostel Paulus õpetas: „Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!”8 Issand soovib meie südant; Ta soovib, et me saaksime uueks looduks Kristuses.9 Nagu ta käskis nefilasi: „Tooge mulle ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim!”10
Ohverdus ei seisne niivõrd millestki loobumises, kuivõrd Issandale andmises. Iga templi sissepääsu juurde on graveeritud sõnad „Issandale pühitsetud; Issanda koda”. Kui me ohverdades oma lepinguid peame, siis saame pühaks Jeesuse Kristuse armu kaudu ning püha templi altarite ees anname murtud südame ja kahetseva vaimuga oma pühaduse Issandale. Vanem Neal A. Maxwell õpetas: „Oma tahte [või südame11] alistamine on tegelikult ainus unikaalselt isiklik asi, mis meil on Jumala altarile panna. ‥ Kui meie teiega aga lõpuks iseend allutame, lastes omaenda tahtel neelduda Jumala tahtes, alles siis anname me tõepoolest midagi Temale.”12
Kui meie ohverdusi teiste nimel vaadatakse „asjadest loobumise” vaatenurgast, võime näha neid koormana ja heituda, kui meie ohvreid ei tunnustata ega premeerita. Kui aga vaadata neid „Issandale andmise” vaatenurgast, muutuvad meie teiste heaks tehtud ohverdused kingitusteks ja helde andmise rõõmust saab meie tasu. Vabanenud vajadusest armastuse, heakskiidu või teiste tunnustuse järele muutuvad meie ohverdused meie tänu ja armastuse kõige puhtamaks ja sügavamaks väljenduseks Päästja ja kaasinimeste vastu. Igasugune uhke eneseohverdustunne muutub tänulikkuseks, suuremeelsuseks, rahuloluks ja rõõmuks.13
Midagi tehakse pühaks – olgu see siis meie elu, vara, aeg või anded – mitte lihtsalt sellest loobudes, vaid pigem seda Issandale pühitsedes14. Kiriku humanitaarabitöö on selline and. See on pühade ühiste, pühitsetud annetuste tulemus, mis näitab meie armastust Jumala ja Tema laste vastu.15
Steve ja Anita Canfield esindavad kogu maailmas neid viimse aja pühasid, kes on ise kogenud Issandale andmise muutvaid õnnistusi. Sotsiaalabi ja enesega toimetuleku misjonäridena paluti Canfieldidel aidata pagulaslaagrites ja sisserändajate keskustes üle Euroopa. Õde Canfield oli töötanud maailmatasemel sisekujundajana, kellega tegid koostööd rikkad kliendid oma luksuslike kodude kaunistamiseks. Ühtäkki leidis ta end maailmast, mis oli täiesti vastupidine, kuna teenis inimeste seas, kes olid kaotanud peaaegu kogu oma maise vara. Oma sõnade kohaselt vahetas ta „marmorist vahekäigud muldpõrandate vastu” ja seda tehes leidis mõõtmatul määral eneseteostust, kui nad koos abikaasaga hakkasid sõbrustama nendega, kes nende hoolt vajasid – ja peagi neid armastama ja hindama.
Canfieldid märkisid: „Me ei tundnud, nagu oleksime Issanda teenimiseks millestki loobunud. Soovisime lihtsalt anda Talle oma aega ja energiat, et õnnistada Tema lapsi mis tahes viisil, mida Ta õigeks pidas. Kui töötasime koos oma vendade ja õdedega, kadus meie jaoks kõik välispidine – kõik erinevused taustas või omandis – ja me nägime lihtsalt üksteise südant. Ühtegi edukat karjääri ega materiaalset kasu ei saa võrrelda sellega, kuidas need kogemused – Jumala vähimate laste seas teenides – meid rikastasid.”
Canfieldide lugu ja paljud teised sarnased on aidanud mul hinnata lihtsa, kuid sügavmõttelise Algühingu laulu sõnu.
„Oja mul’ õpetas,
ise künkalt voolamas:
„Ma väike veel, kuid oma teel
jagan vett ma põlluga.””
Jah, igaüks meist on väike, kuid kui kiirustame üheskoos andma Jumalale ja kaasinimestele, siis kuhu iganes me läheme, rikastatakse ja õnnistatakse elusid.
Selle laulu kolmas salm on vähem tuntud, kuid lõpeb järgmise armastava üleskutsega:
„Jeesus meil’ õpetas:
„Igaüks saab jagada.”
Tee nii, kuis vihm või oja teeb,
sest siis Jeesus rõõmustab.”16
Kallid vennad ja õed – kui elame Jumalale ja teistele, andes oma vahendeid, oma aega, ja jah, isegi iseennast, siis muudame maailma natuke rohelisemaks, Jumala lapsed natuke õnnelikumaks ja selle käigus muutume veidi pühamaks.
Issand õnnistagu teid rikkalikult ohverduste eest, mida te Talle nii lahkelt annate.
Ma tunnistan, et Jumal elab! „Pühaduse Inimene” on Tema nimi.17 Jeesus Kristus on Tema Poeg ja Tema on kõigi heade andide andja.18 Saagem Tema armu ja ohverdusega oma lepingute järgimise kaudu pühaks ja andkem Issandale üha rohkem armastust ja pühadust.19 Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.