Vajadus Kiriku järele
Pühakirjad õpetavad selgelt meie Issanda Jeesuse Kristuse volitusega juhitava Kiriku päritolust ja vajadusest selle järele.
Paljude aastate eest alustas Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige vanem Mark E. Petersen oma kõnet järgmise näitega:
„Kenneth ja tema naine Lucille on head inimesed, ausad ja õiglased. Kuid nad ei käi kirikus ja tunnevad, et saavad ilma selleta piisavalt hästi hakkama. Nad õpetavad oma lastele ausust ja vooruslikkust ning ütlevad endale, et see on kõik, mida Kirik nende heaks teeks.
Ja nad kinnitavad, et neil on vaja nädalavahetusi perepuhkuseks ‥ [ja] kirikus käimine takistaks neid.”1
Täna puudutab minu sõnum selliseid häid ja usumeelseid inimesi, kes on lõpetanud pühakodades käimise või osalemise.2 Kui ma ütlen „pühakojad”, siis loen nende hulka ka sünagoogid, mošeed või muud religioossed organisatsioonid. Oleme mures, et kohalkäimine kõigis neis on üle kogu riigi tunduvalt vähenenud.3 Kui me mingil põhjusel lõpetame oma kirikute väärtustamise, siis seame ohtu oma isikliku vaimuelu ja märkimisväärse hulga inimeste eraldumine Jumalast vähendab Tema õnnistusi meie riikidele.
Kirikus käimine ja aktiivselt osalemine aitavad meil saada paremateks inimesteks ja paremaks mõjuks teiste elus. Kirikus õpetatakse meile, kuidas rakendada usu põhimõtteid. Me õpime üksteiselt. Veenev eeskuju on võimsam kui jutlus. Meid tugevdab suhtlemine teistega, kes meie veendumusi jagavad. Kirikus käimise ja osalemise kaudu saavad Piibli sõnade kohaselt meie südamed „kokku liidetud armastuses”.4
I.
Pühakirjad, mille Jumal on andnud kristlastele Piiblis ja tänapäeva ilmutuses, õpetavad selgelt vajadust kiriku järele. Mõlemad näitavad, et Jeesus Kristus organiseeris kiriku, ja jagavad arvamust, et kirik jätkab Tema tööd pärast Teda. Ta kutsus kaksteist apostlit ja andis neile volitused ja võtmed kiriku juhtimiseks. Piibel õpetab, et „Kristus on koguduse pea”5 ja et selle ametikandjad kutsuti ametisse, „et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks”.6 Kindlasti on Piiblis selge seisukoht kiriku päritolu ja selle vajaduse kohta.
Mõned ütlevad, et kiriku koosolekutel käimine ei aita neid. Mõned ütlevad: „Ma ei õppinud täna midagi” või „Keegi ei olnud minu vastu sõbralik” või „Mind solvati”. Isiklikud pettumused ei tohiks meid kunagi eemal hoida põhiõpetusest, mis tuleb Kristuselt, kes õpetas meid teenima, mitte laskma end teenida.7 Seda silmas pidades kirjeldas üks teine liige oma kirikus käimise kogemust:
„Ma muutsin aastaid tagasi oma suhtumist kirikus käimisesse. Ma ei käi enam kirikus enda pärast, vaid teistele mõeldes. Ma pean oma kohuseks tervitada neid, kes istuvad üksinda, öelda külalistele: „Tere tulemast!” ‥ pakkuda end vabatahtlikult ülesandeid täitma. ‥
Lühidalt, ma lähen iga nädal kirikusse kavatsusega olla aktiivne, mitte passiivne, ja kutsuda inimeste elus esile positiivseid muutusi.”8
President Spencer W. Kimball õpetas, et „me ei lähe hingamispäeva koosolekutele meelt lahutama ega isegi lihtsalt juhatuse saamiseks. Me läheme Issandat kummardama. See on isiklik vastutus. ‥ Kui jumalateenistus on teie jaoks ebaõnnestunud, on viga teis. Keegi ei saa kummardada teie eest; te peate ise Issandat teenima.”9
Kirikus käimine võib avada meie südame ja pühitseda meie hinge.
Me ei teeni kirikus üksi ega omal valikul või siis, kui meile mugav on. Tavaliselt teenime meeskonnas. Teenistuses leiame taevalikke võimalusi tõusta kõrgemale meie ajastu individualismist. Kiriku juhitud teenimine aitab meil ületada isekust, mis võib pidurdada meie vaimset kasvu.
On veel teisi olulisi eeliseid, mida tuleks kasvõi lühidalt mainida. Kirikus suhtleme imeliste inimestega, kes püüavad teenida Jumalat. See tuletab meile meelde, et me pole oma usutegevustes üksi. Me kõik vajame osadust teistega ning kirikusidemed on meie, kaaslaste ja laste jaoks ühed parimad, mida kogeda võime. Ilma selle osaduseta, eriti laste ja ustavate vanemate vahel, on uuringute põhjal vanematel üha raskem lapsi oma usus kasvatada.10
II
Siiani olen rääkinud usuorganisatsioonidest üldiselt. Nüüd käsitlen ma erilisi põhjuseid, miks olla liige, käia kohal ja osaleda Päästja taastatud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.
Me muidugi kinnitame, et muistsed ja nüüdisaegsed pühakirjad õpetavad selgelt meie Issanda Jeesuse Kristuse volitusega juhitava kiriku päritolust ja vajadusest selle järele. Samuti tunnistame, et taastatud Jeesuse Kristuse Kirik on loodud selleks, et õpetada Tema õpetuse täiust ja viia Tema preesterluse volitustega läbi talitusi, mis on vajalikud Jumala riiki sisenemiseks.11 Liikmed, kes loobuvad Kirikus käimisest ja loodavad ainult individuaalsele vaimsusele, eraldavad end järgmistest evangeeliumi põhialustest: preesterluse väest ja õnnistustest, taastatud õpetuse täiusest ning ajenditest ja võimalustest seda õpetust rakendada. Nad kaotavad võimaluse, et nende pere võiks kesta igavesti.
Taastatud Kiriku teine suur eelis on see, et kirik aitab meil vaimselt kasvada. Kasvamine tähendab muutust. Vaimses mõttes tähendab see meeleparandust ja püüdlust Issandale lähemale jõuda. Taastatud Kirikus on meil õpetus, toimingud ja inspireeritud abilised, mis aitavad meil meelt parandada. Nende eesmärk, isegi liikmesuse nõukogus, ei ole karistada, nagu see on kriminaalkohtu otsuse puhul. Kiriku liikmesuse nõukogud püüavad armastavalt aidata meil saada andestavat halastust, mis on võimalik tänu Jeesuse Kristuse lepitusele.
Individuaalne vaimsus pakub meile harva sellist motivatsiooni ja struktuuri omakasupüüdmatuks teenimiseks, nagu seda teeb taastatud Kirik. Suurepärased näited selle kohta on noored mehed ja naised ning vanemaealised inimesed, kes võtavad oma koolitee või pensionipõlve ajal aega, et misjonikutse vastu võtta. Nad töötavad misjonäridena võõraste inimeste juures ja võõrastes kohtades, mida nad pole ise valinud. Sama kehtib ka ustavate liikmete kohta, kes osalevad omakasupüüdmatus teenimises, mida me nimetame templitööks. Ükski selline teenimine poleks võimalik ilma seda toetava, korraldava ja juhtiva Kirikuta.
Meie liikmete usk ja teenimine Kirikus on õpetanud neile, kuidas teha koostööd, et tuua kasu suuremale kogukonnale. Selliseid võimalusi ja arengut ei leia meie praeguse ühiskonna praktikas, kus individualism on nii laialt levinud. Meie kohalike koguduste korralduses kogu maailmas lävime ja töötame inimestega, keda me muidu poleks valinud, isikutega, kes meid õpetavad ja proovile panevad.
Peale selle, et see aitab meil õppida vaimseid omadusi, nagu armastus, kaastunne, andestus ja kannatlikkus, annab see meile võimaluse õppida töötama inimetega, kellel on väga erinev taust ja eelistused. See on aidanud paljusid meie liikmeid ja paljusid organisatsioone, keda nende osalus õnnistab. Viimse aja pühad on tuntud võime poolest ühistegevusi juhtida ja nendes kaasa lüüa. See traditsioon sai alguse meie julgetelt teerajajatelt, kes koloniseerisid Ameerika Ühendriikide lääneosa ja panid aluse meie hinnatud traditsioonile – omakasupüüdmatule koostööle ühise heaolu nimel.
Enamikku humanitaarseid ja heategevuslikke jõupingutusi tuleb teha individuaalsete ressursside ulatusliku ühendamise ja haldamise abil. Taastatud kirik teeb seda oma tohutute humanitaarabi püüdlustega kogu maailmas. Nende hulka kuuluvad haridus- ja meditsiinitarvete jagamine, näljaste toitmine, põgenike eest hoolitsemine, abi sõltuvustest vabanemisel ja palju muud. Meie kiriku liikmed on tuntud Abikäte projektide poolest loodusõnnetuste korral. Kiriku liikmesus võimaldab meil olla osa sellistest ulatuslikest jõupingutustest. Liikmed maksavad ka paastuannetusi, et aidata endi seas elavaid vaeseid.
Lisaks Vaimu kaaslusest tulenevatele rahu ja rõõmu tunnetele naudivad meie Kirikus käivad liikmed evangeeliumi järgi elamise vilju, näiteks Tarkuse Sõna järgi elamise õnnistusi ning materiaalset ja vaimset jõukust, mida lubatakse kümnise seaduse järgijatele. Samuti õnnistatakse meid inspireeritud juhtide nõuannetega.
Selle kõige krooniks on igavikuks vajalikud preesterluse volitusega tehtud talitused, sealhulgas sakrament, millest saame osa igal hingamispäeval. Kõige määravama tähtsusega talitus taastatud Kirikus on igavene abieluleping, mis teeb võimalikuks hiilgavate peresuhete püsimise. President Nelson õpetas seda põhimõtet meeldejääval viisil. Ta ütles: „Jumala juurde minekuks ei piisa üksnes soovist. Me peame kuuletuma seadustele, mille juurde need õnnistused kuuluvad.”12
Üks neist seadustest on jumalakummardamine Kirikus igal hingamispäeval.13 Meie jumalakummardamine ja igaveste põhimõtete rakendamine lähendab meid Jumalale ning suurendab meie võimet armastada. Parley P. Pratt, üks selle evangeeliumi ajajärgu algusaegade apostel, kirjeldas, mida ta tundis, kui prohvet Joseph Smith seda põhimõtet selgitas: „Ma tundsin, et Jumal on tõepoolest minu Taevane Isa, et Jeesus on mu vend ja et mulle kallis naine on surematu igavene kaaslane, lahke teeniv ingel, kes on antud mulle trööstiks ning hiilguse krooniks igavesest ajast igavesti. Ühesõnaga, nüüd võin armastada vaimu ja ka mõistmisega.”14
Lõpetuseks tuletan kõigile meelde, et me ei usu, et head saab korda saata ainult kiriku kaudu. Kirikust sõltumata näeme miljoneid inimesi, kes toetavad ja teevad lugematuid heategusid. Individuaalselt osalevad viimse aja pühad paljudes neist. Meie näeme nendes tegudes igavese tõe ilmingut, et „Vaim annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma”15.
Hoolimata headest tegudest, mida saab teha ilma kirikuta, on õpetuse täius ning selle päästvad ja ülendavad talitused saadaval ainult taastatud Kirikus. Lisaks annab Kirikus käimine meile jõudu ja tugevdab usku, mis tuleb suhtlemisest teiste usklikega ja jumalakummardamisest koos nendega, kes samuti püüavad jääda lepingurajale ja olla paremad Kristuse jüngrid. Ma palvetan, et me kõik püsiksime kindlana nendes Kiriku kogemustes, kui otsime igavest elu, suurimat kõigist Jumala andidest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.