Igapäevane suunaparandus

Vanem Dieter F. Uchtdorf

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum

Vajame pidevat, igapäevast taevase valguse süsti. Vajame hingamise aega. Isikliku suunaparanduse aega.

Koguneme selle ilusa hingamispäeva hommikul, et rääkida Kristusest, rõõmustada Tema evangeeliumi üle ning toetada üksteist, kui kõnnime oma Päästja teed mööda¹.

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena koguneme sel eesmärgil igal hingamispäeval aastaringi. Kui te ei ole Kiriku liige, siis tervitame teid soojalt ja täname teid, et ühinesite meiega, et Päästjat kummardada ja Temast õppida. Sarnaselt teiega püüame – ehkki ebatäiuslikult – saada paremateks sõpradeks, naabriteks ja inimesteks² ning püüame seda teha, järgides meie eeskuju Jeesust Kristust.

Loodame, et tunnete meie tunnistuse siirust. Jeesus Kristus elab! Ta on elava Jumala Poeg ja juhib prohveteid maa peal meie päevil. Kutsume kõiki tulema, kuulama Jumala sõna ja saama osa Tema headusest! Tunnistan isiklikult, et Jumal on meie seas ja et Ta tuleb kindlasti kõigi ligi, kes tulevad Tema ligi.³

Meie jaoks on au, et kõnnime koos teiega Õpetaja kitsal ja ahtal jüngrirajal.

Otse minemise kunst

On üks sageli korratav teooria, et eksinud inimesed kõnnivad ringiratast. Mõnda aega tagasi katsetasid Max Plancki bioloogilise küberneetika instituudi teadlased seda teooriat. Nad viisid osalejad paksu metsa ja andsid neile lihtsad juhised: „Minge otse edasi.” Metsas polnud mingeid nähtavaid maamärke. Katsealused pidid lootma ainult oma suunatajule.

Mis te arvate, kuidas neil läks?

Teadlased jõudsid järeldusele: „Inimesed kõnnivad tõepoolest ringiratast, kui neil pole usaldusväärseid orientiire oma kõndimissuuna kohta.”⁴ Kui neid hiljem küsitleti, väitsid mõned osalejad enesekindlalt, et nad ei kaldunud oma otse edasi minemise suunast vähimalgi määral kõrvale. Vaatamata nende suurele enesekindlusele näitasid GPS-i andmed, et nad kõndisid isegi nii väikese kui 20-meetrise diameetriga ringides.

Miks on meil nii raske otse minna? Mõned teadlased oletavad, et väikesed, pealtnäha ebaolulised kõrvalekalded maastikul muudavad meie suunda. Teised on juhtinud tähelepanu asjaolule, et meil kõigil on üks jalg pisut tugevam kui teine. „Kõige tõenäolisemalt” on meil raske otse minna „[seepärast], et tunneme üha suuremat ebakindlust selles osas, kus see otse edasi minemise suund on”.⁵

Olgu põhjus milline tahes, selline on inimloomus: ilma usaldusväärsete orientiirideta kaldume kursilt kõrvale.

Rajalt kõrvale eksimine

Kas pole huvitav, kui väikesed, näiliselt ebaolulised tegurid võivad tuua meie ellu suure muudatuse?

Tean seda oma isiklikust piloodikogemusest. Iga kord, kui lennujaamale lähenesin, teadsin, et suur osa mulle veel teha jäänud tööst seisneb pidevate väikeste kursiparanduste tegemises, et lennuk ohutult soovitud maandumisrajale suunata.

Võibolla olete kogenud midagi sarnast sõidukit juhtides. Tuul, ebaühtlane tee, rataste vale tasakaal, tähelepanematus – rääkimata teiste juhtide tegevusest – võivad kõik teid kavandatud teelt kõrvale viia. Kui te nendele teguritele tähelepanu ei pööra, võib teil halvasti minna.⁶

See kehtib meie kohta füüsiliselt.

See kehtib meie kohta ka vaimselt.

Enamik muutusi meie vaimses elus – nii positiivsed kui ka negatiivsed – toimub järk-järgult, sammu haaval. Nagu Max Plancki uuringus osalejad, ei pruugi me ise kursilt kõrvale kaldumist tajuda. Võime isegi olla väga enesekindlad, et läheme otseteed. Kuid tõsiasi on see, et ilma orientiiride abita kaldume paratamatult kursilt kõrvale ja satume paikadesse, kuhu me polnud plaaninud minna.

See peab paika inimeste suhtes. See peab samuti paika ühiskondade ja riikide suhtes. Pühakirjad on täis sellekohaseid näiteid.

Kohtumõistjate raamatus on kirjas, et pärast Joosua surma „tõusis ‥ teine sugupõlv, kes ei tundnud Jehoovat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud”.⁷

Vaatamata hämmastavatele taevastele sekkumistele, külastustele, päästmistele ja imelistele võitudele, mida Iisraeli lapsed Moosese ja Joosua eluajal nägid, olid inimesed ühe põlvkonna jooksul selle tee hüljanud ja hakkasid kõndima vastavalt oma soovidele. Ja muidugi ei läinud kaua aega, kui nad selle käitumise eest maksma pidid.

Mõnikord toimub selline äralangemine mitme põlvkonna jooksul. Mõnikord juhtub see vaid aastate või isegi kuude jooksul.⁸ Kuid see võib juhtuda meie kõigiga. Ükskõik kui tugevad on olnud meie vaimsed kogemused minevikus, kipume inimestena ekslema. See on olnud nii Aadama päevist nüüdisajani välja.

Siin on hea uudis

Kuid kõik ei ole kadunud. Erinevalt ekslevatest katsealustest on meil usaldusväärsed nähtavad orientiirid, mille abil saame oma kurssi hinnata.

Ja mis need orientiirid siis on?

Kindlasti hõlmavad need igapäevast palvetamist ja pühakirjade üle mõtisklemist ning selliste inspireeritud vahendite nagu „Tule, järgne mulle” kasutamist. Iga päev võime läheneda Jumala troonile alandlikkuse ja aususega. Võime mõelda oma tegudele ja päeva jooksul toimunule – arvestades oma tahet ja soove Tema tahte valguses. Kui oleme õigelt teelt kõrvale kaldunud, siis palume, et Jumal meid tagasi aitaks, ja lubame tegutseda paremini.

See sisemise kaemuse aeg on võimalus õigele rajale tagasi jõuda. See on mõtiskluste aed, kus me saame käia koos Issandaga ja saada juhiseid, arusaamist ja puhtaks Vaimu poolt ilmutatud Taevase Isa sõna kaudu. See on püha aeg, kui meenutame oma pühasid lepinguid järgida tasast Kristust, kui hindame oma edusamme ja joondume vaimsete orientiiridega, mille Jumal on oma lastele seadnud.

Mõtelge sellest kui isiklikust igapäevasest suunaparandusest. Palveränduritena teekonnal hiilguse poole teame, kui lihtne on kõrvale kalduda. Kuid nii nagu väikesed kõrvalekalded võivad meid Päästja teelt kõrvale viia, võivad ka väikesed ja lihtsad ümberjoondused meid kindlalt tagasi juhtida. Kui meie ellu hiilib pimedus, nagu sageli juhtub, avab igapäevane suunaparandus südame taevasele valgusele, mis valgustab meie hinge, ajades eemale varjud, hirmud ja kahtlused.

Väikesed tüürid, suured laevad

Kui me seda otsime, siis kindlasti „Jumal annab [meile] teadmisi oma Püha Vaimu kaudu; jah, sõnulseletamatu Püha Vaimu anni kaudu”.⁹ Nii tihti kui me palume, õpetab Ta meile õiget teed ja aitab meil seda järgida.

See nõuab muidugi meiepoolseid pidevaid pingutusi. Me ei saa piirduda minevikus toimunud vaimsete kogemustega. Meil on vaja pidevaid vaimseid kogemusi.

Me ei saa igavesti toetuda teiste tunnistusele. Peame omale tunnistuse saama.

Vajame pidevat, igapäevast taevase valguse süsti.

Vajame hingamise aega.¹⁰ Isikliku suunaparanduse aega.

„Voolav vesi” ei või kauaks „jääda saastunuks”.¹¹ Et hoida oma mõtted ja teod puhtana, peame edasi voolama!

Lõppude lõpuks ei ole evangeeliumi ja Kiriku taastamine midagi, mis juhtus korra ja on lõppenud. See on jätkuv protsess – üks päev korraga, üks süda korraga.

Nii nagu mööduvad meie päevad, nii möödub ka meie elu. Üks kirjanik sõnastas selle nii: „Üks päev on nagu terve elu. Teed algust ühe asjaga, kuid lõpuks teed midagi muud, plaanid tegevusi, kuid ei jõuagi sinnamaani. ‥ Elu lõpus on kogu teie eksistents olnud sama juhuslik. Kogu teie elul on ühe päeva kuju.”¹²

Kas soovite muuta oma elu kuju?

Muutke oma päeva kuju.

Kas soovite muuta oma päeva?

Muutke seda tundi.

Muutke seda, mida mõtlete, tunnete ja teete just sel hetkel.

Väike tüür võib juhtida suurt laeva.¹³

Väikestest tellistest võib saada suurepärane mõis.

Väikestest seemnetest võivad kasvada kõrged sekvoiapuud.

Hästi veedetud minutid ja tunnid on hästi elatud elu alustalad. Need võivad inspireerida headust, tõsta meid välja ebatäiuslikkuse vangistusest ja juhtida ülespoole andestuse ja pühitsuse lunastavale rajale.

Uute alguste Jumal

Tõstan koos teiega oma südame tänutundes uue võimaluse, uue elu ja uue lootuse suurepärase anni eest.

Me tõstame oma hääle, ülistades oma heldet ja andestavat Jumalat. Kindlasti on Ta uute alguste Jumal. Kogu Tema töö ülev eesmärk on aidata meil, Tema lastel, saavutada edu surematuse ja igavese elu otsimisel.¹⁴

Me võime saada uueks looduks Kristuses, sest Jumal on lubanud: „Nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu”¹⁵ ja „ei pea neid enam meeles”.¹⁶

Mu armsad vennad ja õed, kallid sõbrad! Me kõik eksime aeg-ajalt õigelt rajalt.

Aga me võime õige suuna uuesti üle leida. Me võime liikuda läbi elu pimeduse ja katsumuste ning leida tee tagasi oma armastava Taevase Isa juurde, kui otsime ja võtame vastu Tema seatud vaimsed orientiirid, embame isiklikku ilmutust ja püüame teha igapäevast suunaparandust. Nii saavad meist armastatud Päästja, Jeesuse Kristuse tõelised jüngrid.

Kui me seda teeme, naeratab Jumal meile. „Jehoova ‥ õnnistab sind maal, mille Jehoova, su Jumal, sulle annab! Jehoova ülendab sind enesele pühitsetud rahvaks.”¹⁷

Minu palve on, et me otsiksime igapäevast suunaparandust ja püüaksime jätkuvalt käia Jeesuse Kristuse teel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

1. Jeesus Kristus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6) NIV First-Century Study Bible sisaldab järgmist selgitust: „Heebrea Piiblis tähendas rada või tee sageli Jumala käskude või õpetuste järgimist [vt L 1:1; 16:11; 86:11]. See oli tavaline muistne metafoor, mis tähendas aktiivset osalemist uskumuste, õpetuste või tavade süsteemis. Surnumere rullraamatute kogukond nimetas end „tee” järgijateks, mis tähendab, et nad järgisid oma tõlgendust Jumalale meelepärasest rajast. Paulus ja esimesed kristlased kutsusid ennast samuti „Tee järgijateks” [vt Ap 24:14]” (kirjutises „What the Bible Says about the Way, the Truth, and the Life”, Bible Gateway, biblegateway.com/topics/the-way-the-truth-and-the-life).

   1873. aastal avastati Konstantinoopolis Jeruusalemma patriarhi raamatukogus raamat pealkirjaga „Didache“. Paljud teadlased usuvad, et see kirjutati ja seda kasutati esimese sajandi lõpus (80–100 pKr). „Didache“ algab järgmiste sõnadega: „On kaks teed, üks elu ja teine surm, kuid nende kahe tee vahel on suur erinevus. Elutee on järgmine: esiteks armasta Jumalat, kes sind lõi; teiseks oma ligimest nagu sina iseennast.” (Teaching of the Twelve Apostles, kirj Roswell D. Hitchcock ja Francis Brown [1884], lk 3)

   Teised allikad, nagu The Expositor’s Bible Commentary, juhivad tähelepanu sellele, et „kiriku algusaegadel nimetasid need, kes võtsid vastu Jeesuse kui Messia ja pidasid teda oma Issandaks, ennast Tee järgijateks” [vt Ap 19:9, 23; 22:4; 24:14, 22].” (Toim Frank E. Gaebelein ja teised [1981], 9. kd, lk 370)

2. Vt Mo 2:17.

3. Vt ÕL 88:63.

4. „Walking in Circles”, 20. aug 2009, Max-Planck-Gesellschaft, mpg.de.

5. „Walking in Circles”, mpg.de. Sellel pildil on nelja uuringus osaleja GPS-jälgimisrada. Kolm neist kõndisid pilvisel päeval. Üks neist (SM) hakkas kõndima, kui päike oli pilve taga, kuid 15 minuti pärast pilved hajusid ja osaleja nägi päikesepaistet puude vahelt. Pange tähele, et kui päike oli väljas, oli kõndija palju edukam sirgelt kõndimisel.

6. Et leida üks traagiline näide sellest, kuidas kõigest kahekraadine kursiviga põhjustas reisilennuki allakukkumise Antarktikas Erebuse mäel, tappes 257 inimest, loe Dieter F. Uchtdorfi kõnet „Mõne kraadi tähtsus” (2008. a kevadine üldkonverents).

7. Km 2:10.

8. Pärast Kristuse külaskäiku Ameerika mandril said inimesed, kes tõeliselt oma pattudest meelt parandasid, ristitud ja võtsid vastu Püha Vaimu. Kuigi nad olid varem olnud tülitsev ja uhke rahvas, siis nüüd „nende keskel ei olnud tülisid ega vaidlusi ning iga inimene kohtles teist õiglaselt” (4Ne 1:2). Õigemeelsuse periood kestis umbes kaks sajandit, enne kui uhkus hakkas inimesi õigelt teelt kõrvale eksitama. Kuid vaimne kõrvalekalle võib juhtuda ka palju kiiremini. Näiteks aastakümneid varem, kohtunike 50. valitsemisaastal Mormoni Raamatus, valitses inimeste seas „pidev rahu ja suur rõõm”. Kuid uhkuse tõttu, mis kiriku liikmete südamesse sisenes, oli pärast nelja lühikest aastat nende seas „palju lahkhelisid ja ka rahva seas oli tüli, nii et oli palju verevalamist” (vt Hl 3:32–4:1).

9. ÕL 121:26.

10. Ap 3:19.

11. ÕL 121:33.

12. Michael Crichton, Jurassic Park (2015), lk 190.

13. „Vaadake näiteks laevu. Kuigi need on suured ja neid viib edasi tugev tuul, juhib väga väike tüür neid sinna, kuhu iganes kapten minna tahab.” (James 3:4, New International Version)

14. Vt Ms 1:39.

15. Mo 26:30.

16. ÕL 58:42.

17. 5Ms 28:8–9; vt ka s 1–7.