Fotokarp

Cindy Heggie, Alberta provints Kanadas

Mõned aastad tagasi viisime abikaasaga prahti prügimäele, kui ma märkasin, et üks seal töötav naisterahvas korjas maast üles karbi, et see põletusahju viia. Äkitselt läks karp katki ja sealt pudenes välja fotosid.

Seda vaadates tundsin, et peaksin fotokarbi endale küsima. Ma kargasin autost välja, et aidata pilte üles korjata. Me mõlemad nõustusime, et keegi on kogemata fotod ära visanud, ning ma veensin teda, et ta laseks mul otsida, kelle kätte need jõudma peaksid.

Sadade fotodega karbis tuhnides leidsin ümbriku, mis oli adresseeritud kellelegi, kes on pärit Warburgist Alberta provintsist Kanadas. Paari järgmise päeva jooksul kirjutasin mõnedele inimestele, kellel oli sama perekonnanimi, kuid keegi ei vastanud.

Pärast seda, kui meie perekond sai ligipääsu internetile, avastasin ma, et Warburgis tegutses ajalooühing. Ma küsisin, kas keegi sealsetest töötajatest tunneb nende piltide taga olevaid nimesid.

Ühe kuu pärast helistas mulle üks mees, kellega ajalooühing oli ühendust võtnud. Ta ütles, et tema õde elab meie lähedal, ning küsis, kas ta võiks neid pilte näha. Vastasin, et muidugi võib.

Järgmisel päeval tulid Floyd ja Beth Hawthorn – mõlemad viimse aja pühad – pilte vaatama. Kui ma karbi avasin, sõnas vend Hawthorn: „Siin ta siis ongi,” ning osutas pealmisele fotole. See oli pilt õde Hawthorni vanaisast.

Pilte järjest vaadates pajatasid vend ja õde Hawthorn loo loo järel iga pildil oleva inimese kohta. Hawthornid kahtlesid, kas nad võiksid olla fotode äraviskajaga suguluses, ning neil polnud aimugi, miks fotod prügimäele olid sattunud.

Ma tunnen, et Taevane Isa aitas mul need fotod Hawthorni perele tagastada. Ma tunnistan, et pereajalootöö on üks tähtsamaid töid. Kui oleme valmis seda tegema, siis Issand aitab meid.