Kas Matthew tuleb tagasi?

Nimi avaldamata

Meie koguduses oli tugev grupp noori mehi, kuid meie poeg Matthew sõbrustas mitteliikmega, kes jagas tema armastust autode ja mehaanika suhtes. Kahjuks tuli see noormees kodust, kus usku ei väärtustatud. Tema vanemad lubasid tal kodus juua ja suitsetada ja nad ei uskunud moraalse puhtuse tähtsusesse.

Matthew oli välja teeninud skautluse kõrgeima auastme, kuid ei osalenud autasustamistseremoonial, kuna ei elanud enam skautide käitumisnormide järgi. Ma kogusin kokku kõik tema skautluse auhinnad ja valmistasin neile vitriini. Siis panin ma selle ära lootuses, et üks päev on nendel tema jaoks ehk mingi väärtus. 16-aastasena Matthew suitsetas, jõi ja kasutas narkootikume. Ta jättis kooli pooleli ja kolis oma tüdruksõbraga ühte elama. Paar aastat ei näinud me teda pea üldse.

Me olime muserdatud. Me ei teadnud, kas ta kunagi oma pere ja usu juurde tagasi pöördub, kuid otsustasime järgida Alma eeskuju eksinud pojaga käitumises. Alma armastas jätkuvalt oma poega ja palus usus, et ta „toodaks tõe tundmisele” (Moosia 27:14).

Me palusime pidevalt, et Issand sekkuks Matthew’ ellu, ja kasutasime iga võimalust, et talle nii sõnas kui teos oma armastust näidata. Kui ta kodus käis, ei öelnud me midagi, mis võiks kõlada kriitiliselt või kohut mõistvalt. Me vaid väljendasime oma rõõmu tema nägemise üle.

Ühel päeval tuli Matthew koju ja ütles, et tahab meiega rääkida. Ta ütles, et oli kohanud peol tüdrukut, kellel oli Kiriku kohta küsimusi. Enne kui ta jõudis tüdrukule öelda, et ta ei tea enam vastuseid nendele küsimustele, hakkas tema suust järsku tulema sõnu. Ta leidis enese vastamas tüdruku küsimustele sama kiiresti, kui too neid küsis. Matthew ütles, et ei mäletanud, et oleks õppinud neid asju, millest ta kõneles, kuid teadis, et need sõnad on tõde. Ta imestas, miks ta elab sellisel viisil, kuigi ta ikka veel evangeeliumisse usub.

Pärast kolmepäevast hinges sorimist otsustas ta oma patusele elule selja pöörata. Ta tuli koju, et paluda abi otsast alustamisel.

Matthew helistas teises osariigis elavale sugulasele, kes oli sarnaseid raskusi ületanud, ning palus, et võiks mõne aja tema juures elada. Noormees oli nõus ja Matthew hakkas koos temaga Kiriku koosolekutel käima ning kohtus piiskopiga, et saada abi meeleparanduse käigus. Ta tundis armastust ja tuge ning sai Kirikus aktiivseks.

Aja jooksul kohtus ta armsa, õigemeelse noore naisega. Nad armusid ja abiellusid templis.

Kui sündis nende esimene laps, käisin ma neil külas ja võtsin endaga kaasa vitriini, mille olin teinud tema skautluse autasudele. Ta oli sellest vaimustuses ja riputas selle oma kodus nähtavale kohale.

Meie pojale ei ilmunud ingel, nagu juhtus Alma nooremaga. Kuid Matthew’ tagasipöördumine tõe juurde oli just sama imepärane.