Esimese Presidentkonna sõnum
Meie kohus päästa
Viimse aja pühade jaoks on igavikulise tähtsusega päästa vendi ja õdesid, kes ühel või teisel põhjusel on eksinud aktiivselt Kirikus osalemise rajalt. Kas me tunneme inimesi, kes kunagi evangeeliumi väärtustasid? Kui jah, siis milline on meie kohus neid päästa?
Mõtelge kadunutele vanurite, leskede ja haiguse käes vaevlevate hulgas. Liiga tihti leitakse neid üksilduse kõrbenud ja laastatud tühermaal. Kui noorus kaob, kui tervis halveneb, kui jõud kahaneb, kui lootuse valgus on hääbumas, võivad neid aidata ja toetada abivalmis käed ja kaastundlik süda.
On muidugi ka teisi, kes vajavad päästmist. Mõned vaevlevad patu käes, samas kui teised uitavad hirmu, apaatia või mõistmatuse pärast. Olgu põhjus mis tahes, nad on aktiivsest kirikuelust kõrvale jäänud. Ja nad jäävad kadunuks, kui meis, Kiriku aktiivsetes liikmetes, ei tärka soovi neid päästa.
Teenäitaja
Mõni aeg tagasi sain kirja mehelt, kes oli Kirikust kõrvale jäänud. Liiga paljud meie liikmetest on samas olukorras. Pärast oma Kirikust kõrvalejäämise põhjuste selgitamist kirjutas ta:
„Mul oli nii palju ja nüüd on nii vähe. Ma olen õnnetu ja tunnen, nagu ei edeneks mul miski. Kuigi evangeelium ei ole enam osa minu elust, pole see kunagi lahkunud minu südamest. Ma palun, et te mu nimel palvetaksite.
Palun ärge unustage meid – kadunud viimse aja pühasid. Ma tean, kus Kirik asub, kuid vahel mõtlen, et vajan kedagi, kes mulle teed näitaks, mind julgustaks, pühiks ära mu hirmu ja jagaks minuga oma tunnistust.”
Seda kirja lugedes meenus mulle külaskäik ühte maailma suurimasse kunstigaleriisse – kuulsasse Alberti muuseumi Londonis Inglismaal. Seal on uhkes raamis 1831. aastal Joseph Mallord William Turneri maalitud meistriteos. Maalil on kujutatud vihmast raskeid tumedaid pilvi ja tormise mere raevu, mis kuulutab ohtu ja surma. Eksinud laevalt paistev valgus helgib kaugele. Esiplaanil on suur päästepaat, mida tõstavad kõrgele vahutavad lained. Mehed tõmbavad jõudsalt aere ja päästepaat sööstab tormi keskele. Rannal seisavad naine ja kaks last, vihmast märjad ja tuulest piitsutatud. Nad vaatavad murelikult mere poole. Ma lühendasin selle maali pealkirja enda jaoks. Mulle sai selle pealkirjaks „Lähme päästma”.1
Elu tormide keskel varitseb oht. Mehed ja naised, poisid ja tüdrukud leiavad ennast mahajäetuna ja hävitusega silmitsi. Kes juhib päästepaate, kes läheb päästma, jättes maha kodumugavused ja perekonna?
Meie ülesanne ei ole ületamatu. Me teeme Issanda tööd, meil on õigus Tema abile.
Õpetaja teenimisaja jooksul kutsus ta Galilea kalamehi jätma oma võrke ja Teda järgima, kuulutades: „Ma teen teist inimesepüüdjad!”2 Liitugem meiegi inimestepüüdjate ridadega, et aidata nii palju, kui suudame.
Meie kohus on püüda päästa neid, kes on jätnud maha turvalise aktiivsuse, et võiksime tuua nad tagasi Issanda lauda Tema sõna pidusöömingule, nautima Püha Vaimu kaaslust, et nad ei oleks „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed”.3
Armastuse põhimõte
Ma olen leidnud, et osalusse naasmisel ja hoiakute, harjumuste ja tegude muutumisel on kaks peamist põhjust. Esiteks naasevad inimesed, kuna keegi on näidanud neile igavikulisi võimalusi ning on aidanud neil otsustada nende poole püüelda. Vähemaktiivsed ei suuda olla rahul keskpärasusega, kui nad näevad, milline tipptase on nende käeulatuses.
Teiseks naasevad mõned, kuna armsamad või „pühade kaaskodanikud” on järginud Päästja soovitust armastada oma ligimest nagu iseennast4 ja on aidanud teistel täita nende unistusi ja teha teoks nende ambitsioone.
Selle protsessi katalüsaatoriks on olnud ja on jätkuvalt armastuse põhimõte.
Väga otseses mõttes sarnanevad Turneri maalil tormise mere vangi jäänud inimesed paljude meie vähemaktiivsete liikmetega, kes ootavad päästet paatide sõudjatelt. Nende südamed ihkavad abi. Emad ja isad paluvad oma poegade ja tütarde eest. Naised anuvad taevast, et abi jõuaks nende meesteni. Vahel paluvad lapsed oma vanemate eest.
Minu palve on, et meil oleks soov päästa vähemaktiivseid ja tuua nad tagasi Jeesuse Kristuse evangeeliumi rõõmu juurde, et nad võiksid koos meiega osa saada sellest, mida pakub täielik osadus.
Püüdkem päästa kadunuid meie ümber − vanureid, leski, haigusest vaevatuid, erivajadusega inimesi, vähemaktiivseid ja neid, kes ei pea kinni käskudest. Pakkugem neile abistavat kätt ja kaastundlikku südant. Seda tehes toome rõõmu nende südamesse ja kogeme rikkalikku rahuldust, mis tuleb üksnes siis, kui aitame kedagi teist igavese elu teel.
Sõnumi õpetamine
Võite küsida inimestelt, keda te külastate, kas nad teavad kedagi, kellel on raskusi Kirikus käimisega. Te võiksite valida välja ühe inimese ja arutada viise, kuidas näidata armastust, näiteks kutsudes teda pereõhtule või õhtusöögile.
„Life-Boat and Manby Apparatus Going Off to a Stranded Vessel Making Signal (Blue Lights) of Distress”, Joseph Mallord William Turner © Victoria ja Alberti Muuseum, London. − www.vandaimages.com