Lihtsalt naerata ja ütle ei
Autor elab Metro Manilas Filipiinidel
Ma olin varemgi keeldunud joomast, kuid nüüd ulatas mulle veinipokaali firma ülemus.
Illustratsioon: Sudi McCollan
Ühel suvel viibisin praktikal Filipiinide Bicoli saarel. Vaade ookeanile oli võrratu ning ma ootasin pikisilmi iga hommikut.
Õhtuid ma aga pelgasin. See oli aeg, mil linnakurahvas hakkas jooma ja pidutsema. Kutsed sellistele pidudele olid sagedased ning ma pidin koos teiste praktikantidega seal osalema, sest muidu oleks meid ebaviisakateks peetud.
Esimene pidu korraldati uute praktikantide vastuvõtu puhuks. Ma kartsin seal osaleda, kuna olin kindel, et seal pakutakse ka alkoholi ning ma ei olnud kindel, kuidas peaksin keelduma. Ma helistasin ühele sõbrale kodukogudusest ning ta andis mulle mõningaid häid näpunäiteid, mis muutsid mind märksa enesekindlamaks.
Kui pidu algas, pakuti meile jooke, kuid õnneks ei käidud peale, et me neid jooksime. Kuna mu kaaspraktikandid võtsid minust eeskuju ning keeldusid samuti, oli järgmistest napsudest keeldumine juba lihtne – kuni ühe teatud ööni. Ühele peole tuli ka firma ülemus. Tal oli kaasas pudel lambanjot (kohalik kookospähklist tehtud vein). Peagi pärast tema saabumist nägin teda veini välja valamas. Seejärel lausus ta: „Te peate õppima, kuidas juua,” ning ulatas klaasi ühele praktikandile. Ta jõi selle kiiresti ära.
Mu süda hakkas rinnus taguma. Peagi pidi kätte jõudma minu kord. Ma sosistasin endamisi: „Ma ei joo seda. Ma ei joo seda.” Seejärel nägin, kuida ülemus pokaali minule ulatas. Ma ei teadnud, mida teha. Mu kaaspraktikandid vaatasid ning ootasid, mida ma teen. Ma naeratasin ülemusele alandlikult ning vastasin: „Vabandust, härra, aga ma ei joo.”
Ma teadsin, et ta oli pettunud. Ta küsis, miks ma ei joo. Ma vastasin: „Sellepärast, et ma olen mormoon.”
Ta sõnas: „Ma ei ole sellisest usundist varem kuulnud. See kõlab nagu mingi toit.” Kõik naersid.
Ka mina naeratasin, aga mitte nalja pärast, vaid seetõttu, et olin toiminud õigesti.
Mitte keegi ei pakkunud mulle enam alkoholi. Kuid naeruvääristamine ei lakanud, isegi mu oma sõbrad pilkasid mind. Üks neist isegi ütles, et ma valetan ning et see on mõeldamatu, et Kiriku liikmed ei joo. Sel ajal tundsin survet, mida Kiriku liikmetele avaldatakse.
Minu saarelviibimine õpetas mulle palju mitte ainult akadeemilises mõttes, vaid ka vaimselt. Ma õppisin, et pilkamine ei pruugi lakata, kuid Issanda Vaim juhatab alati tegema seda, mis on õige.