usuportreed
Berglind Guðnason
Árnessýsla, Island
Berglind (vasakul) koos oma õe Elíniga (paremal). Kui Berglind oli langenud tema jaoks sügavaimasse depressiooni, tundus talle, et ta ei jaksa enam. Ta rääkis oma heitlusest perele ja sõpradele ning on tervenenud vaimselt ja emotsionaalselt Taevaselt Isalt saadud vahendite abil.
Mindy Selu, fotograaf
Mul on olnud depressioon juba 13. eluaastast peale. Ühel hetkel läksid asjalood nii halvaks, et püüdsin endalt elu võtta. Tundsin end tol hetkel täiesti lootusetult. Arvasin: „Ma ei saa kunagi õnnelikuks. Ma ei saavuta kunagi midagi.”
Ühel hetkel arvasin, et Kirikust lahkumine lahendab mu probleemid, kuna mul puudus igasugune lootus. Islandil on nii kerge teha midagi sellist, mida ei peaks tegema. Kirik on siin nii pisike. Minu suureks sirgudes käisid meie Kiriku tundides vaid mu õed-vennad. Tundsin end üksildasena ja mulle ei meeldinud mõnda aega kirikus käia.
Paljud Islandi inimesed lükkavad usu eemale. Inimesed hakkavad varajases eas jooma. Ka mina sattusin alkoholi küüsi ja olin hetkeks oma elus ebaaktiivne. Ma pole selle üle uhke, kuid see kuulub mu kogemuse juurde ja olen sellest õppinud. Ma lugesin ühte vanem Jeffrey R. Hollandi kõnet ja mulle meeldis, mida ta ütles: „Minevikust tuleb õppust võtta, kuid mitte minevikus elada. ‥ Kui oleme õppinud, mida õppima pidime, ‥ vaatame ettepoole ja peame meeles, et usk on suunatud alati tulevikku.”1
Ühel päeval, kui mul oli tõeliselt raske, lugesin oma patriarhaalset õnnistust. Mõistsin seda lugedes, et mul on tulevik. Jumalal on minu jaoks plaan ja Ta tõesti armastab mind. Kirikus käimine, sakramendi võtmine, pühakirjade lugemine ja palvetamine on toonud mu ellu nii palju valgust ja õnne. Mõistsin peagi: „Sellest on mulle ka tegelikult abi.” Teadsin siis, et olen alati evangeeliumi oma ellu tahtnud. Tean pärast kõiki oma läbielamisi, et evangeelium on mu elu päästnud ja olen selle üle väga õnnelik.
Pere ja sõpradega depressioonist rääkimine on mind väga palju aidanud. Lisaks sain seeläbi veel enam abi. Ma ei tahtnud võtta ravimeid ega käia teraapias. Kordasin endale jätkuvalt: „Mul on Jumal.” Kuid Jumal pakub veel palju teisi vahendeid, nagu ravimid ja teraapia, millest lisaks vaimsetele asjadele abi saada.
Kui hakkasin iga päev üha enam pühakirju lugema ja saama palve kaudu Jumalaga lähedasemaks, sain palju õnnistusi ja ilmutusi, et minu eesmärk on teisi aidata. Mul on tunne, et nii paljudel meist on probleeme vaimse tervisega ja me püüame seda varjata. Mu depressioon ja raskused on õpetanud mulle, et parem on sellest rääkida ja teistega ühenduses olla. Minu sõber rääkis mulle hiljuti oma heitlusest depressiooniga. Rääkisime sellest ja mõistsime teineteist täielikult.
Me ei märka alati, millega teistel on raskusi, kuid vahel ma lihtsalt käin ringi ja vaatan teistele otsa ning mõistan, et Jumal tunneb meid kõiki. Ta armastab meid ja teab täpselt, mida igaüks meist läbi elab. Ja me saame üksteist aidata.
Selle asemel, et küsida: „Miks mul on selline katsumus?”, olen õppinud depressiooniga heideldes küsima: „Mida saan sellest katsumusest õppida?” Mulle meeldib pühakirjasalm Eteri 12:27, kus öeldakse, et nõrgad asjad võivad saada tugevaks, kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse. See pakub mulle alati tröösti.
Igaüks meist otsustas tulla siia maa peale. Teadsime, et meile saavad osaks katsumused. Ja ausalt öeldes teeb just see elu suurepäraseks. Sest me teame, et ees ootab hea. Me teame, et kui järgime iga raske etapi käigus Päästjat, võime saada igavese elu ja kõiki meid ootavad õnnistused.
Muidugi olen ma märganud, kuidas ma olen depressiooni ajal muutunud. Päästja lepitus on tõeline, mu süda on muutunud ja ma olen tugevam. Mul on tunne, et ma olen erinev inimene sellest, kes ma kunagi olin. Inimesed märkavad seda ja ütlevad: „Sa oled muutunud.” Koolis ütles üks tüdruk isegi seda, et ta näeb minus erinevust ja valgust. See oli imelik, sest ta pole isegi Kiriku liige ja me pole kunagi varem eriti teineteisega rääkinud.
Kui mu depressioon oli kõige hullem, ütlesid inimesed mulle: „Küll läheb paremaks.” Olin nii väsinud seda kuulmast, kuid ükskõik kui imelikult see ei kõla, on see tõsi.
Kuid sa pead tahtma, et läheks paremaks. Olen õppinud, et ei saa oodata, et läheb paremaks, kui sa midagi ei tee. Sa pead tahtma olla õnnelik ja uskuma, et kõik on võimalik ja tulevik on sinu ees valla. Tähtis on meeles pidada, et nii paljud inimesed armastavad sind, kaasa arvatud su Taevane Isa. Nad on kõik sinu jaoks olemas, et sind aidata.
Ma ei arvanud kunagi, et saan nii õnnelikuks nagu praegu. Mõni päev on mul ikka veel raskusi, kuid tulen Taevaselt Isalt saadud vahenditega sellega toime. Kui tunnen nüüd, et mul hakkab tekkima depressioon, ütlen ma endale, et mind armastatakse, mul on inimesed, kellega rääkida, ja kõik läheb paremaks.
Depressioon on muutnud Berglindi teadlikumaks, kuidas üksteisele raskustes abiks olla. „Jumal tunneb meid kõiki. Ta armastab meid ja teab täpselt, mida igaüks meist läbi elab. Ja me saame üksteist aidata.”
Berglind on märganud, kuidas ta on raskuste käigus muutunud. „Päästja lepitus on tõeline,” ütleb ta. „Mu süda on muutunud ja ma olen tugevam. Mul on tunne, et ma olen erinev inimene sellest, kes ma kunagi olin.”
„Kui hakkasin iga päev üha enam pühakirju lugema,” ütleb Berglind, „sain palju õnnistusi ja ilmutusi, et minu eesmärk on teisi aidata. Mulle meeldib pühakirjasalm Eteri 12:27, kus öeldakse, et nõrgad asjad võivad saada tugevaks, kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse. See pakub mulle alati tröösti.”