Takso, koolipoiss ja vastus palvele
Autor elab Riversi osariigis Nigeerias.
Tundsime õhutust, et leiame ta, kuid miks see siis nii ei läinud?
Ühel päeval saadeti meid misjonikaaslasega õpetama meest, kes elas Tema-nimelises külas Ghana kauni pealinna Accra lähedal. Majanumbrid külas polnud kuigi täpsed, seega anti meile kirjalik selgitus, et aidata seda maja üles leida.
Järgisime külla jõudes juhiseid, aga ei suutnud seda meest leida, kuna sama kirjeldus näis sobivat paljude majadega. Me olime segaduses ja otsustasime koputada naabruskonna ustele, et järele pärida, kuid keegi ei paistnud teadvat meest, keda otsisime. Tundsin õhutust Taevaselt Isalt abi paluda.
Pärast palvetamist tekkis mul tunne, et leiame mehe, keda otsime, ja püüdsime seega veelgi pingsamalt otsida, kuid ikkagi ei leidnud teda. Väsisime ja otsustasime naasta oma misjonitööpiirkonda, kuna meil oli veel teisigi kokkusaamisi. Kui jõudsime taksopeatusesse, nägi meid külla sõidutanud taksojuht meie pettunud näoilmeid ja küsis, kas leidsime selle, keda otsisime. Muidugi vastasime, et ei leidnud.
Ta soovitas meil minna tänavanurgal asuvasse koolimajja ja küsida sealt. Ütlesime talle, et see ei vastanud meile antud kirjeldusele, kuid ta jäi endale kindlaks. Väljusime taksost ja suundusime kooli poole – mitte et arvasime sealt kedagi leidvat, vaid pelgalt selleks, et mures sõbrale heameelt teha.
Kui hakkasime minema kooli haldushoone poole, tuli üks väike poiss joostes meie suunas. Ta naeratas ja ütles, et tema ja ta vend on ainsad Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed, kes selles piirkonnas elavad, ja et ta saab meid aidata.
Vaatasime kaaslasega uskmatusest teineteisele otsa. See oli ime. Poiss aitas meil mehe, keda otsisime, üles leida. Ta võttis mõne aja pärast evangeeliumi vastu ja sai ristitud.
See kogemus õpetas mulle, et Taevane Isa vastab palvetele omal ajal ja omal moel. Kui meie palvetele kohe ei vastata, saame rakendada Temasse usku ja õppida olema kannatlikud.
Illustreerinud Corey Egbert