Alonso igavene pere
„Sest on tempel pühaduse paik, kus pered kokku seome” (Laste lauluraamat, lk 99).
„Kas ma saan olla jälle koos mamá ja papága?”
„Ülestõusmispühade ajal on hea mõelda Jeesusele ja meenutada Tema ülestõusmist,” ütles õde Rojas. Ta näitas Jeesuse pilti. „Inimesed, kes on ära surnud, võivad elada tänu Temale uuesti.”
Alonso tõstis pilgu, kui Algühingu õpetaja seda ütles. Ka see tähendab seda, et ma näen jälle oma vanemaid? mõtiskles Alonso.
Mamá oli surnud aastaid tagasi. Alonso ei mäletanud teda eriti, kuid talle meeldis vaadata tema pilte. Seejärel suri ka papá.
Nüüd elas Alonso vana-ema, Abuelaga. Vanaema oli õpetanud talle oma kirikust, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Alonso pidi saama järgmisel aastal ristitud ja liikmeks kinnitatud, kui ta on selleks piisavalt vana.
Seejärel näitas õde Rojas pilti ühest valgest majast. „Jeesus on andnud meile veel ühe imelise kingituse – templi. See on üks templitest siin Tšiilis.”
Alonso silmitses kullast kuju hoone tipus. See oli imeilus! Ta mõtiskles, mida seal sees tehakse.
„Templid on paigad, kus pered igaveseks kokku pitseeritakse,” ütles õde Rojas. „Selles Santiago templis pitseeriti mind pärast Kirikuga liitumist mu vanematega. Tänu pitseerimisele saan ma olla koos nendega ka pärast seda elu.”
Alonso tundis seda kuuldes elevust. „Kas ka mind saab mu vanematega pitseerida?” küsis ta. „Kuigi nad on juba surnud?”
Õde Rojas noogutas. „Jah! See on üks põhjus, miks templid on nii tähtsad. Need õnnistavad kõiki meie pereliikmeid, ka neid, kes on surnud.”
Alonso mõtles kogu ülejäänud päeva templitele. Ta palus, et Abuela talle veel õpetaks. Abuela rääkis valgetest riietest, mida inimesed templis kannavad, ja seinu kaunistavatest maalidest.
„Kõige parem on see, et sind saab seal pitseerida su vanematega,” ütles Abuela. „Me palume, et kaks inimest kogudusest neid pitseerimise ajal asendaksid.”
„Kas me saame minna homme?” küsis Alonso. „Tahan olla igavesti koos mamá ja papága!”
Abuela naeratas. „Mul on hea meel, et sa tahad minna,” ütles ta. „Kuid lähim tempel asub Concepcióni linnas. Meil pole bussipiletiteks piisavalt raha.”
„Ma aitan selleks reisiks raha säästa!” ütles Alonso.
Alati kui Alonso leidis tänavalt mõne mündi või tal õnnestus veidi raha teenida, maksis ta kümnist ja lisas ülejäänu sellest ajast peale nende templisäästudele.
Pärast kuudepikkust säästmist oli Alonsol ja Abuelal lõpuks piisavalt raha, et templisse sõita. Nad palusid, et vend ja õde Silva tuleksid koos nendega. Reisipäeval võtsid nad ette pika bussisõidu Concepcióni linna. Päike oli peaaegu loojumas, kui Alonso märkas kauguses midagi kuldset.
„Ma näen ingel Moronit!” ütles Alonso, osutades templi sinise katusekupli tipus olevale kujule.
Nad veetsid öö templi kõrval asuvas üürikorteris. Hommikul läks Alonso esimest korda templisse. Ta nägi seal sees suurt Jeesuse pilti. Nad panid Abuelaga selga valged riided. Alonso tundis end õnneliku ja rahulikuna.
Kui pitseerimise aeg kätte jõudis, läks Alonso ilusasse tuppa, mille seintel olid peeglid. Üks templitöötaja näitas Alonsole, Abuelale ja Silvadele, kuidas põlvitada erilise, altariks kutsutud laua ümber. See oli kaetud pehme kangaga.
Vend ja õde Silva olid seal Alonso ema ja isa asemel. Abuela asendas Alonso õde, kes suri enne poisi sündi.
Alonso sulges silmad ja kujutas ette, et kogu ta pere on koos.
Ma ei jõua ära oodata, millal ma neid jälle näen, mõtles Alonso. Olen nii tänulik, et pered saavad igavesti koos olla!
Illustreerinud by Mark Jarman