Kallim kui hõbedane käevõru
Sylvie Houmeau
Québeci provints, Kanada
Illustreerinud Emily Lui
Kui mul paluti juhatada Abiühingus arutelu Päästja kutsest Tema lambaid sööta, jõudsin otsusele, et kui ma tahan õdesid motiveerida, peaksin tegema midagi ühe Tema lamba heaks.
Võtsin julguse kokku ja kutsusin ühe väheaktiivse õe endaga Abiühingu üritusele. Ta võttis mu kutse vastu ja meil oli tore. Tundsin, et see on hea näide ja tahtsin innukalt oma kogemusest rääkida. Kuid Issandal oli mulle veel midagi õpetada.
Kui ma ühel hommikul riidesse panin, mõistsin, et mu hõbedane käevõru on kadunud. See käevõru kingiti mulle sünnipäevaks, kui ma Prantsusmaal käisin, ja oli mulle seega erilise tähendusega. Hakkasin seda otsima sellistest kohtadest, kus see võis olla, kuid ei leidnud seda. Seejärel ütlesin endale, et kui ma palvetan, leian käevõru kiiresti üles.
Palvetasin ja otsisin igalt poolt. Palvetasin kaks päeva keskendunult ja otsisin pingsalt. Anusin, et Taevane Isa aitaks mul seda leida, kuid ikkagi ei leidnud ma seda. Kuna käevõru oli mulle kallis, vaevas see mu südant.
Ühel õhtul palvetas mu poeg koos minuga voodi ääres. Pärast palvet võttis ta midagi maast ja ulatas mulle. See oli mu käevõru! Ta leidis selle voodi alt. Mingil kombel polnud ma seda otsides märganud. Nutsin rõõmust, et selle tagasi sain.
Äkitselt tekkis mul mõte: „Kas sa palvetad sama tõsiselt oma Kiriku õdede eest? Kas nad on sinu jaoks sama kallid kui su käevõru? Aga su õed, kes ei kuulu Kirikusse? Kas sa palvetad ka nende eest?”
Kui rääkisin oma kadunud käevõruga seotud kogemusest Abiühingus, järgnes sellele meeldiv arutelu. Rääkisin õdedele, et mulle sai selgeks, et kui Päästja palub meil oma lambaid toita, tuleb meil meeles pidada, et „hingede väärtus on Jumala silmis suur” (ÕL 18:10). Ta tahab, et me oleksime ümberolijaist teadlikud ning armastaksime neid, hooliksime neist ja palvetaksime kogu jõust nende eest. Kui me seda teeme, avastame, et igaüks on kaugelt enam väärt kui hõbedane käevõru.