Lootusesõnum vangistatuile
Teie tulevik saab mööduda Jumala valguse käes.
David Greeni illustratsioonid
Aastaid tagasi kohtusin ma vanglat külastades Ericuga. Ta oli olnud vangis 17 aastat. Selle aja jooksul jättis Eric harva kirikusse minemata. Ta palvetas sageli koos teistega ja aitas paljudel pühakirjadega tutvuda. Kui ma Ericuga kokku sain, olid tal tõsised terviseprobleemid. Sain teda vanglapalatisse vaatama minna.
Kui me teineteisega juttu ajasime, ütles Eric mulle, kui tänulik ta on paljudele Kiriku liikmetele, kes teda aastate jooksul toetasid. Ta jagas oma tunnistust ja usku Jeesusesse Kristusesse. Seejärel ütles ta sosinal, et palju päevi tundis ta end siiski unustatult ja üksikuna. Rääkisime veel veidi, palvetasime ja läksime sõpradena laiali. Mõned tunnid hiljem sain ma teada, et Eric oli meie seast lahkunud.
Ericu elutee oli olnud konarlik. Kuid ühel hetkel oli ta Taevast Isa, Jeesust Kristust ja iseennast tundma ja armastama hakanud. Ja see ongi oluline. Ma arvan, et igavikes pole oluline, kus või kuidas me Jeesusega tutvusime. Oluline on see, mida igaüks meist oma eluga pärast Tema leidmist peale hakkab.
Teid vangistusse viinud olud ja valikud ei pea teie elu defineerima. Võib-olla olete teinud vigu, suuri ja väikeseid. Võib-olla olete te üks kord või mitu korda mõne kuriteo toime pannud. See on teie minevik, kuid teie minevik ei otsusta, milline on teie tulevik. Teil on vägi teha valikuid, mis võimaldavad olla õnnelikud ka raskel ajal.
Teie tõeline identiteet
Algühingu üldjuhataja õde Joy D. Jones on korduvalt vanglat külastanud. Kord rääkis ta mulle järgmise loo.
„Mul on meeles, kui külastasin esimest korda oma kodu lähedal asuvat vanglat. Tundsin end rühma kinnipeetavatega rääkides otsekui pühas paigas, kuna teadsin, et nad soovivad tõsimeelselt muutuda ja Kristuse juurde tulla. Rääkisime, et Jumala lastena on meie identiteet jumalik.
Ühel hetkel rääkisin neile oma kaheaastasest lapselapsest, kes tuli üks päev naeratades minu juurde. Ta teatas innukalt: „Vanaema! Ma olen Jumala laps!” Seepeale ütles üks inimene vaikselt: „Huvitav, milline mu elu täna oleks, kui keegi oleks mulle noorena öelnud, et ma olen Jumala laps.”
Hea sõnum on see, et me kõik oleme Jumala lapsed,” jätkas õde Jones, „ükskõik, kas saame sellest teada lapsena või hilisemas elus. Kunagi pole liiga hilja. Teid pole ära unustatud. Jumal tunneb teid. Ta armastab teid. Tema Poeg Jeesus Kristus on meie Päästja. Ta tegi lepituse meie kõigi eest. Seetõttu mõistab Jeesus meie elu täiuslikult ja me võime oma pattude eest täielikult andeks saada. Ta ütles: „Jah, nemad võivad unustada, ometi ei unusta mina sind. ‥ Vaata, ma olen märkinud sind oma peopesadesse; sinu müürid on mu ees pidevalt” (1Ne 21:15–16).”
Kui te usute, et te olete Jumala laps ja et kõik, keda te teate, on Jumala lapsed, võib sellest saada teile sisemise jõu allikas. Kui nõustute selle tõega ja lasete sel oma elu juhtida, tunnete suuremat rahu ja olete teistele heaks eeskujuks.
Usalduse taastamine
Elus võib olla raske teada, keda usaldada, kuid te saate alati usaldada oma Taevast Isa. Pühakirjades õpetatakse, et Jumal tunneb teid täiuslikult. Ta armastab teid ega valeta.1 Kui teil on raske teisi ja ka Jumalat usaldada, siis palvetage selle üle. Küsige oma Taevaselt Isalt: „Kas Sa armastad mind? Kas ma saan Sind usaldada?” Seejärel kuulake Tema vastust. See võib tulla vaikse tunde või rahuliku mõttena. Selleks võib minna aega. Kuid Jumal vastab teie palvetele.
Lisaks teadmisele, keda usaldada, on tähtis saada kellekski, keda saab usaldada. Ei pruugi olla sobilik luua kontakti nendega, kellele olete kahju teinud. Võite siiski vaadata minevikusündmustele nende vaatenurgast, hakata neile kaasa tundma ja nende eest palvetada. Te saate valida olla usaldusväärne inimene selles uues suhtes, mille te loote.
Tee võib olla pikk. Olen tänulik Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Jeffrey R. Hollandi julgustussõnade eest: „Muudkui armastage. Muudkui üritage. Muudkui usaldage. Muudkui uskuge. Muudkui kasvage. Taevas ergutab teid täna, homme ja igavesti.”2
Vangistuses lapsevanemaks olemine
Teil võib olla kiusatus mõelda, et te ei saa olla vangistuse ajal lapsevanem. Ärge mõelge nii. Leidke alati, kui võimalik, võimalusi, kuidas oma perekonda ja lapsi toetada.
Kiriku juhid on viimastel aastatel rõhutanud, kui tähtis on üksteisele peres evangeeliumi õpetada. Küsige endalt: „Kuidas saan aidata oma perel saada evangeeliumi õnnistusi?” Siin on neli ideed:
-
Te saate alati oma pere eest palvetada. Palve on vägevat tüüpi vaimne töö, mida seinad ega vahemaa ei takista.
-
Kui teil on lubatud oma lastega suhelda, leidke sobivaid võimalusi neile oma armastust väljendada. Õpetage neile vaimsetest õpetustest, mida te ise õpite.
-
Püüdke hakata taas suhtlema usaldusväärsete sõpradega. Looge suhteid nendega, kes teie perele head mõju avaldaksid.
-
Muutuge paremaks. Igasugused jõupingutused end parandada ja oma valikute eest vastutada aitavad teil olla parem isa või ema.
Edasiminek
Meie tänane prohvet president Russell M. Nelson on öelnud, et selle elu mõte on valmistuda Jeesuse Kristuse eeskuju järgides Jumalaga kohtuma. „Ja seda teeme iga päev meelt parandades ja saades osa Tema puhastavast, tervendavast ja tugevdavast väest,” õpetas ta. „Siis võime tunda kestvat rahu ja rõõmu isegi tormilistel aegadel.”3
Meeleparandusel on tervenemisel tähtis osa. See algab siira palvetamisega, rääkides Jumalale oma väärtegudest ja paludes Temalt andeks. Kõigepealt hakkate tundma rahu, õppides rohkem evangeeliumi kohta ja järgides Jeesuse Kristuse eeskuju. Sellised tunded ja käitumise muutumine on märk tervenema hakkamisest.
Kiriku juhid on teile toeks, et teid tagasiteel Jumala juurde aidata. Jeesuse Kristuse abil on alati võimalik Taevase Isa juurde naasta. Ärge heitke meelt, isegi kui teile tundub, et Jumal on andestanud teile ammu enne seda, kui pere, ühiskond või koguni mõned Kiriku liikmed teile andestavad. Minge lihtsalt edasi. Usaldage Jumala lubadusi ja Tema ajastust.
Jumal aitab teil terveneda
Pidage meeles, et igasugune, sealhulgas sõltuvusest, väärkohtlemisest või muust traumast tervenemine võtab aega. Ühes piibliloos räägitakse sellest, kui Jeesus tegi terveks pimeda mehe, kelle silmanägemine järk-järgult taastus. Esmalt nägi Ta „inimesi ‥ nagu puid kõndimas”. Seejärel Jeesus „pani taas oma käed ta silmadele” ja alles siis nägi mees lõpuks kõike selgelt (Mk 8:24–25). Sarnaselt tegi Jeesus ka veritõbise naise terveks pärast seda, kui naine oli 12 aastat selle terviseprobleemiga vaevelnud (vt Mk 5:25–34). Need lood tuletavad meile meelde, et füüsiline, vaimne ja hingeline tervenemine leiab sageli aset aja jooksul. Kui teile tundub, et teie tervenemine ei leia aset nii kiiresti, kui tahaksite, püüdke näha väikseid edusamme. Palvetage ja rääkige Jumalaga oma tunnetest ning tänage Teda igasuguse märgatava arengu eest.
Pole tähtis, kas te juba olete Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, õpite evangeeliumi kohta või olete naasmas Kiriku liikmeskonna sekka, teadke palun, et me hoolime teist. Olgu teie minevik milline tahes või kuitahes pikk tee teil ees seisab, teie tulevik võib olla täidetud Jumala valgusega. Evangeeliumi rada annab meile jõudu. See jagab meile tröösti. See aitab leida suuremat õnne selles elus ja rõõmu igavikus.
Teie Taevane Isa ja Jeesus Kristus tunnevad ja armastavad teid täiuslikult. Nad ei hülga teid iial. Nad ei tee teile kunagi halba. Nad ei unusta teid iial.