Kuidas Kiriku ajaloo uurimine mu usku tugevdab?
Getty Images. Pildid
Mulle meeldis Lõuna-Aafrikas keskkoolis ajalugu õppida. Ülikoolis sain ma ajaloos teaduskraadi. Seminari- ja seejärel instituudiõpilasena meeldisid mulle kõik mu kursused, kuid eriti meeldis mulle Õpetus ja Lepingud, kuna see tutvustas mulle Kiriku ajalugu. Mulle on meeldinud lugeda aastate jooksul Kiriku ajaloo raamatuid, ka neid, kus käsitletakse muret valmistavaid ajalooteemasid. Jätkates Kiriku ajaloo õppimist eri allikatest, minu enda usk tugevneb. Toon ära kolm viisi, kuidas see aset leiab.
Kiriku ajalugu pakub mulle teist vaatenurka, eriti seoses minevikutavade, sealhulgas preesterluse ja templiõnnistustega seotud piirangutega. Kui ma sellest teada sain, et preesterluse hoidmine polnud mingil ajal mustanahalistele meestele lubatud, lõi mu usk kõikuma. Kuidas võis minu armastatud Kirik mustanahalistele preesterlust keelata? Mõned inimesed püüdsid näidata mulle selgitusi, mida väitsid olevat õpetus- või pühakirjapõhised. Need tekitasid segadust ja panid muretsema.
Aja jooksul leidsin ma selle kohta ajaloolise selgituse, mis tundus loogiline ja pakkus tröösti. Ajaloolises sissejuhatuses „Ametlikule teadaandele nr 2” selgitatakse näiteks, et Joseph Smith pühitses mõned mustanahalised mehed preesterlusse, kuid Kiriku juhid lõpetasid neile preesterluse andmise Kiriku algusaastatel. Seejärel on kirjas järgmine tähtis avaldus: „Kiriku ülestähendustes puudub igasugune selge ülevaade selle tava algupära kohta.”1 Evangeeliumiteemades2 ning muudes Kiriku käsiraamatutes on kirjas veelgi üksikasjalikum ja täiendav ajalooline sisu.3 Need ajaloolised selgitused olid minu jaoks arusaadavad ja tugevdasid mu usku.
Kiriku ajalugu aitab mul olla tänulik varem lahkunute eest. Seda eriti siis, kui mõelda näiliselt „täiesti tavaliste” liikmete panusele. Näiteks õnnestus tänu liikmete panusele ehitada Lõuna-Aafrikasse, Zimbabwesse ja Sambiasse 1950. ja 1960. aastatel esimesed kogudusehooned. Kuid templiõnnistuste saamine nõudis veelgi suuremaid ohverdusi. Teades, et Aafrikasse templite ehitamine võtab aastakümneid, müüsid paljud liikmed oma vara, sealhulgas oma kodud, et neil oleks raha templisse reisida ja neis pühades talitustes osaleda. Kirik on Aafrika mandril rajatud algusaja liikmete usule, kellel polnud suurt midagi, kuid kes ohverdasid nii palju. Nende ülestähenduste lugemine tugevdas mu usku ja suurendas ohvrimeelsust.
Kiriku ajalugu innustab mind olema parem ülestähenduste pidaja. Kiriku juhid on innustanud meid päevikut pidama. Miks? Sest Kiriku ajalugu on ülestähendus kirikuliikmete „eluviisist, ‥ usust ja töödest” (vt ÕL 85:2). Alati, kui ma loen Kiriku ajalooga seotud materjale, näiteks uut ajalooraamatut „Pühad”, on minu jaoks muljet avaldav, et kõik need teosed on saanud võimalikuks üksnes tänu tavaliste kirikuliikmete päevikutele, kirjadele ja muudele ülestähendustele. Nende siirad vahetud lood innustavad mind olema parem päevikupidaja ja aitama seeläbi tulevastel ajaloolastel Kiriku ajalugu Aafrikas tõetruult dokumenteerida.
Olen saanud Kiriku ajalugu lugedes ja omaenda ülestähendust pidades ka isikliku õnnistuse. Nagu president Henry B. Eyring, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, on õpetanud, näen ja mäletan ma oma õnnistuseks iseenda ja oma pereliikmete elus Issanda kätt.4 Mälestus sellest tugevdab mu tunnistust ja võimaldab mul paremini eluraskustega silmitsi seista. Kui pean omaenda ülestähendust ja mõtlen teiste Kiriku liikmete hoolikatele ülestähendustele, hakkan nägema Issanda koondplaani, kui Ta viimsel ajal oma Kirikut ja kuningriiki taastab.
Need ja paljud teised Kiriku ajalugu uurides saadud õppetunnid on paljuski minu enda vaimset arengut toetanud. Need õppetunnid on andnud mulle ka julgust oma usku kaitsta, kuna mõistan, miks me seda kõike teeme. Meie paljude tavade ja tõekspidamiste ajaloolisest sisust teadlikuna olen ma parem õpetaja ja parem jünger.
Getty Images. Pildid