Taevane Isa tahab, et naaseksime Tema juurde

Vanem Ulisses Soares

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Te tõenäoliselt ei mõistagi, kui kaugele te oma teel Taevase Isa juurde juba jõudnud olete.

Mu vanemad Aparecido ja Mercedes Soares unistasid alati misjonil teenimisest. Nad tahtsid tasuda Issandale nende paljude õnnistuste eest, millest nende pere oli Kirikuga liitumisest peale osa saanud. Nad said selleks võimaluse 1989. aastal, kui võtsid vastu kutse teenida Brasiilias São Paulo templis.

Kuid kui nad olid vaid mõne kuu misjonil olnud, suri mu isa infarkti. Kallistasin ema matuse ajal isa kirstu ees seistes.

„Ema, mis sind ees ootab?” küsisin ma.

„Olime su isaga sellest misjonist unistanud,” vastas ta. „Ma teenin ja jätkan teenimist tema ja iseenda eest.”

Tore templipresident määras ühe teise lese mu ema kaaslaseks ja ema misjon kestis veel üle 20 kuu. Tema misjoniteenistus oli talle õnnistuseks ning tema õnnistas oma usu ja eeskujuga mind ja minu perekonda.

Tema misjoni ajal surid ka kaks mu venda ning mina ja mu naine kaotasime kaks last. Esimene sündis enneaegsena ega jäänud ellu ning teist oodates rasedus katkes. Sel meie perele raskel ajal karastas ema templis igapäevaselt oma usku ja tugevdas meie usku päästmisplaani.

Tema usk tema ja mu isa hiilgavasse taaskohtumisse ning igavese elu lubadusse meie Taevase Isa juures toetas teda lesena 29 aastat, mil ta elupäevad 94-aastasena lõppesid.

Õnneplaan

Meil on viimse aja pühadena tohutu õnnistus teada, et evangeelium on taastatud. Päästmisplaan on tõepoolest „suu[r] õnneplaan” (Al 42:8), mis lubab truudele ja ustavatele igavest autasu Jumala juures.

Õpetuse ja Lepingute raamatus tuleb ilmsiks, et peaaegu kõik Taevase Isa lapsed lähevad mõnda auhiilguse kuningriiki. Need, kes tulevad esile „õiglaste ülestõusmisel” (ÕL 76:17), saavad Päästja lepituse kaudu täiuslikuks ja pärivad selestilise hiilguse.

Enamik Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeid nõustuvad selle õpetusega. Kahjuks ei pruugi mõned uskuda, et see käib ka nende kohta. Nad teevad vigu. Ja kuigi nende vaimne areng on stabiilne, on see aeglasevõitu. Nad pole kindlad, kas nad on iial piisavalt head selestilise kuningriigi jaoks.

Kui te leiate, et ka teie olete selles rühmas, siis tuletage meelde Issanda sõnu ühele teisele usklike rühmale: „Tõstke pea püsti ja olge täis tröösti, sest ma tean seda lepingut, mille te olete minuga teinud.” (Mo 24:13)

Jumal armastab meid ja tahab, et me kõik naaseksime Tema juurde. Te tõenäoliselt ei mõistagi, kui kaugele te oma teel Tema juurde juba jõudnud olete.

„Õiged ja tõesed”

Õpetuse ja Lepingute 76. osas ilmutab Issand, kuidas Ta lapsed saavad selestilise kuningriigi pärida. Kui te olete Kiriku liige ja teil on tunnistus, olete te Õpetuse ja Lepingute selgituse järgi juba rajal:

Me peame vastu võtma „tunnistuse Jeesusest” ja uskuma „tema nimesse” (s 51).
Me peame saama ristitud vee alla kastmise teel (vt s 51).
Me peame saama „Püha Vaimu käte pealepanemise kaudu” kellegi vahendusel, kellel on preesterluse volitus (s 52).

Ülejäänud sammud nõuavad eluaegset pingutamist ja osa inimesi on heidutatud, kui see neil ei õnnestu. Me teeme kõik tööd nende nõuete kallal. Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele on need meile kõigile saavutatavad:

Pidage käske ning laske end „pesta ja puhastada kõikidest [oma] pattudest” (s 52).
„Saa[ge] jagu usuga” (s 53).
Olge „pitseeritud lubaduse Püha Vaimuga” (s 53). See tähendab seda, et Püha Vaim „tunnistab Isale, et päästvad talitused on tehtud õigesti ja et nendega seotud lepingutest on kinni peetud”.¹ Isa lubab sellist pitseerimist kõigile neile, „kes on õiged ja tõesed” (s 53).

President Ezra Taft Benson (1899–1994) teatas, et õigsus ja tõesus on „sobiv väljend nende kohta, kes on vaprad tunnistuses Jeesusest. Nad kaitsevad julgelt tõde ja õigemeelsust. Need on Kiriku liikmed, kes suurendavad oma kirikukutseid (vt ÕL 84:33), maksavad kümnist ja annetusi, kelle elu on kõlbeliselt puhas, kes toetavad oma kirikujuhte sõna ja teoga, kelle jaoks hingamispäev on püha päev ja kes kuuletuvad kõikidele Jumala käskudele”.²

Selleks, et pääseda selestilise kuningriigi kõrgeimale astmele, millele viidatakse sageli kui ülendusele, tuleb täita veel üks viimane nõue. Me peame sõlmima „uu[e] ja igavikulis[e] abielulepingu” (ÕL 131:2), mida tehakse templis õige preesterluse volitusega. Me teame meie Isa halastava plaani põhjal, et selestilisi õnnistusi võimaldatakse järgmises elus ka neile, kellel selles elus templi pitseerimistalituse võimalust polnud, kuid kes jäid lõpuni ustavaks.

Me saame Mormoni Raamatust teada, et kõiki Jumala lapsi, kes peavad Ta käske ja on vaatamata elus ette tulevatele olukordadele ustavad, õnnistatakse ja „võetakse ‥ vastu taevasse, et nad seeläbi elaksid koos Jumalaga lõputus õnnes” (Mo 2:41). Meie Taevase Isa halastav ja armastav päästmisplaan annab meile alati lootust.

Meeleparanduse õnnistus

Meie armas prohvet, president Russell M. Nelson, on õpetanud: „Issand ei oota meilt selles igavese arengu staadiumis täiuslikkust. Kuid Ta ootab, et saaksime puhtamaks. Igapäevane meeleparandus teeb meid puhtamaks ja puhtus toob väge.”³

Lisaks on president Nelson öelnud, et „püüdes iga päev ennast natuke parandada”, toob see meile „jõudu andvat väge”.⁴ Kui me rakendame seda jõudu andvat väge loomupärase inimese vastu (vt Mo 3:19), jõuame Isa juurde tagasi viival rajal üha kaugemale.

Kuna miski, mis pole puhas, ei saa elada Jumala juures (vt Ms 6:57), on tõeline vaimne muutumine mõtete, soovide ja käitumise poolest meie jaoks igapäevane töö. Apostel Pauluse sõnul püüame me saada uueks looduks Kristuses, asendades oma vana mina järk-järgult uue minaga (vt 2Kr 5:17). See muutus leiab aset rida rea peale, püüdes olla iga päev veidi paremad.

Püüd Päästja-sarnaseks saada ja seeläbi Teda järgida on enesesalgamisprotsess, mida Ta on nimetanud oma risti enese peale võtmiseks (vt Mt 16:24–26). Me võtame oma risti enese peale, kui:

Meie soovid, himud ja kired on meie kontrolli all.
Kannatlikult „allu[me] kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks [meile] määrata” (Mo 3:19).
Keelame endale kõik jumalatu (vt Mn 10:32).
Allutame oma tahte Isa tahtele, nagu tegi Päästja.

Ja mida me teeme, kui komistame? Me pöördume oma Isa poole ja palume, et Ta „kasuta[ks] Kristuse lepitavat verd, et me võiksime saada andeks oma patud” (Mo 4:2). Ja me püüame uuesti oma nõrkustest jagu saada ning patu hüljata. Me palvetame ja palume Jeesuselt Kristuselt armu ehk „väestamist ja vaimset tervenemist”.⁵ Me võtame üles oma risti ja jätkame rännakut tõotatud maale nende juurde, olgu see kuitahes pikk ja raske.

Tema lubaduste usaldamine

Meie surematus ja igavene elu on Jumala töö ja hiilgus (vt Ms 1:39). Selleks, et seda hiilgust saavutada, kuulub meie töö juurde siin maa peal vapper tunnistus.

Prohvet Joseph Smith nägi nägemuses, et ustavad „saavad jagu kõigest” (ÕL 76:60). Ta kuulutas hiljem: „Kõik aujärjed ja võimkonnad, valitsused ja väed ilmutatakse ja antakse kõigile neile, kes on vapralt vastu pidanud, seistes Jeesuse Kristuse evangeeliumi eest.” (ÕL 121:29)

Kui me loodame nendele lubadustele, ei anna me alla ei iseenda, meile armsate inimeste ega ka teiste Jumala laste suhtes. Me püüame anda endast parimat ja aitame seda teha ka teistel. Omapäi pole keegi meist piisavalt hea, et selestilisse kuningriiki pääseda, kuid „Püha Messia teenete ja halastuse ja armulikkuse läbi” (2Ne 2:8) on see õnnistus jätkuvalt käeulatuses.

Tunnistan, et kui me jääme ustavaks, on meie pärandiks olla Isa ja Poja juures „lõputus õnnes”. „Oo, pidage meeles, pidage meeles, et need asjad on õiged; sest seda on rääkinud Issand Jumal!” (Mo 2:41)