Viimse aja pühade hääled
Palun tule tagasi
Kui meil oli kolm last, ütles Vanessa, et „meil on vaja siin majas kirikut”.
Kui ma olin 12-aastane, tõi mu vanem vend koju põhimisjonärid, kes tutvustasid meile Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut. Peagi hakkas ema mu kahte venda, õde ja mind kirikusse viima. Ei läinud kaua, kui meid kõiki ristiti.
Kuid vähehaaval jäime me Kirikust eemale. Mulle oli Kirik alati meeldinud, kuid 17-aastaselt sattusin ma eluolude sunnil teistsugusele rajale. Püüdsin olla hea inimene ega mõelnud iial südames halba. Kuid eksisin ära ja hakkasin elama maailma ettekirjutuste järgi. Maailm vallutas mind, ilma et oleksin ise seda teadnud või mõistnud.
Siis aga kohtasin ma Vanessat. Kui olime olnud mõnda aega koos, ütles ta ühel päeval: „Meil on vaja siin majas kirikut.” Meil oli selleks ajaks kolm last.
Kuna maailm on just selline, nagu see on, tegi meile muret, millist vaimset juhatust me oma lastele anname. Mõtlesin, et kui ma usu juurde naasen, naasen ma oma kirikusse. Mäletasin, et seal olid head inimesed.
Rääkisin ühe kirikuliikmega ja ütlesin talle, et kaalun kirikusse naasmist.
„Palun tule tagasi!” ütles ta.
Muretsesin enim selle üle, et mu lapsed peavad kirikut igavaks ja neile ei meeldi seal, kuid neile meeldis. Kirikus käies jõudis Vanessa otsusele, et midagi muud Kiriku-sarnast, mis peredel üheskoos kasvada aitab, pole olemas. See oli just see, mida ta oli otsinud. Me abiellusime Vanessaga ning tema ja meie lapsed ristiti.
Nüüd käime me evangeeliumirajal perega. Meie eesmärk on saada templis pitseeritud.
Kui Brasiilias ehitati Rio de Janeiro templit, jalutasin ma peaaegu iga päev sellest mööda. Rääkisin sõpradele: „Ühel päeval ma abiellun selles hoones.”
„Kuule, sa räägid sellest iga päev!” ütlesid nad.
Ütlesin seda iga päev, kuna teadsin, et tempel saab peagi valmis, ja tahtsin endale meelde tuletada, et teeksin iga päev õigesti, et meie pere võiks saada kokku pitseeritud. See on mu südamesoov.
Tean, et mu lapsed õpivad üha enam maailma kohta ja kogevad osalt sama, mida mina kogesin. Kuid nendega oma kogemustest rääkides ütlen ma: „Palun ärge minge isegi mitte nende asjade ligidale, mida ma tegin, kuna see pole seda väärt.”
Innustan oma lapsi Jeesuse Kristuse evangeeliumi uurima ja pöörama juba nüüd tähelepanu misjonäriks olemisele, et nad saaksid teisi õnnistada. Nad ei mõista kõike, kuid nad õpivad. Selline on mu soov seoses nendega.