Noortele täiskasvanutele
Jätke kaheldes uks jaoks paokile
Kuigi me võime ajuti oma vaimsetes kogemustes kahelda, saab kindlustunne meid taas üle tulvata.
Ükskõik kas me kasvasime üles Kirikus või oleme hiljem elus usule pöördunud, on paljud meist tõenäoliselt kogenud kõhkluse või kahtluse hetki. Võib-olla on meil olnud hämmastavaid vaimseid kogemusi, kuid leiame end nüüd mõtisklemas: kas need vaimsed kogemused olid tõelised või ma lihtsalt kujutasin ette, et ma tunnen Vaimu? Mis siis, kui see kõik polegi tõsi? Ja siis veel need küsimused, millele ma pole siiani vastust saanud? Kuidas ma saan jääda Kirikusse, kui ma selle õigsuses enam kindel pole?
Minu jaoks oli üllatav, et mul tekkisid need küsimused pärast misjonil teenimist! Olin teadnud tõde nii veendunult, et tahtsin seda poolteist aastat teistele jutlustada, kuid nüüd olin ma kõiges, mida teadsin ja õpetasin, kahtlema hakanud. Milline raiskamine, kui miski sellest polegi tõsi. Kas kõik see, mida õpetasin, on siis ikka õige? Või ma lihtsalt tahtsin, et see oleks õige? Nähes oma sõpru Kirikust lahkumas ja seistes silmitsi omaenda usuheitlusega, hakkasin ma mõtlema, kas ma olen end petnud.
Ma ei lõpetanud sel ajal oma suurte küsimuste tõttu kirikus käimist ega käskudele kuuletumist. Kuna mul oli küsimusi, püüdsin ma hoopis järgida president Russell M. Nelsoni nõuannet „suurenda[da] oma vaimset võimekust ilmutust saada”.1
Teadsin, et „miski ei ava taevaid nii nagu kombinatsioon sellest, kui olla puhtam, kuuletuda täpselt, otsida tõsimeelselt, toituda iga päev rõõmuga Kristuse sõnadest Mormoni Raamatus ning pühendada regulaarselt aega templi- ja pereajalootööle”.2 Tundsin, et mul on ülioluline Jumala lähedale jääda. Lõppude lõpuks oli Ta ainus, kellel on mu küsimustele vastused.
Eunice’i lugu
Ühel päeval juhtusin ma lugema raamatust „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu” ühe taastamise algusaegadel elanud naise erakordset elulugu. Eunice Franklinil näisid olevat samad küsimused ja mured mis minulgi.
Eunice’i ristis New Yorgis misjonär Elijah Able. Ristimise ajal oli ta tõeliselt evangeeliumisse pöördunud. Kuid kui Elijah läks Kanadasse jutlustama, hakkas Eunice evangeeliumis ja oma kunagistes teadmistes kahtlema. Ta hakkas kõhklema, kas Joseph Smith on ikka prohvet ja kas Mormoni Raamat on õige pühakiri. Ta veetis palju unetuid öid, arvates, et teda on petetud.
Issand näitas Eunice’i heitlust Elijah’le unenäos, mille peale Elijah otsekohe New Yorki naasis. Kui mees naise uksele koputas, oli Eunice jahmunud. Ta oli plaaninud Elijah’le öelda, kui ta temaga taas kokku saab, et ta ei usu enam. Selle asemel lasi ta Elijah sisse. Kui Elijah Eunice’i tol õhtul oma jutlusele kutsus, kõhkles ta ega tahtnud minna. Lõpuks andis ta siiski alla ja läks kuulama, mida mehel öelda oli.
Jutlusel tsiteeris Elijah salmi 1. Peetruse 4:12, kus öeldakse, et „ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks”. Seda Eunice’i usku hävitada püüdnud tulekuumust ei saatnud edu. Kui Eunice Elijah’t kõnelemas kuulis, ta kahtlused haihtusid. Raamatus „Pühad” jutustatakse sellest nii: „Tema kunagine kindlustunne tuli tulvana tagasi.”3
Kindlustunne tuleb tulvana tagasi
Eunice’i kogemus rabas mind ja ma olen ikka ja jälle sellele mõelnud. Eunice’i-sarnaselt olid Elijah lihtsad ja vägevad sõnad ka mulle õpetlikud. „Ärge pidage võõraks”, et meil on oma usu kohta küsimusi. See on täiesti normaalne. Ka siis, kui tõde kunagi näiliselt taevast alla kallati, võib tulla hiljem ette hetki, mil tunneme vaimset põuda. Me võime kahelda, kas oleme üldse kunagi tõeliselt vihmasadu tundnud. Ja kui me pole veel saanud vastuseid ega kinnitust, saame me palvetada ja paluda jätkuvalt ilmutusevihma. Me saame otsida tunnistust, et teada, et eilne tõde kehtib ka täna. Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „See oli õige siis, kui te selle üle palvetasite, seda usaldasite ja selle nimel elasite ning see on õige ka praegu. ‥ Astuge oma kahtlustele vastu. Saage jagu oma hirmudest.”4
Kui Eunice jälle misjonärist sõbrale ukse avas, isegi kui ta kahtles, miks ta seda tegema peaks, avas ta taas oma südame. Issandal õnnestus taas Eunice’ini jõuda ja aidata tal tunda kinnitust kõigele sellele, mida ta kord teadnud oli. Sarnaselt saab ka igaüks meist isegi raskuste küüsis ukse usu jaoks paokile jätta. Me saame teha jätkuvalt õigesti ja otsida ilmutust ka siis, kui pole kindlad, miks me seda täpselt teeme.
Meie uks on paokil, kui jätkame nende pisikeste asjade tegemist, mis Jumala sõnul meie hingele hea on. Me pühitseme hingamispäeva ja osaleme oma koosolekutel. Me loeme pühakirju, isegi kui teeme seda ajuti vaid salmikaupa. Me kuulame kirikulaulu või konverentsikõnet. Me räägime Taevasele Isale oma muredest ja lootustest ja palume, et Ta aitaks meil tõde teada. Me peame käske, parandame meelt ja püüdleme selle poole, et Püha Vaim oleks meie kaaslane.
Ka siis, kui me üksnes soovime uskuda, saame me endiselt neid väikseid asju teha ja sel soovil enda sees toimida lasta. Me saame jätta oma südames veidi ruumi, et usk saaks suureneda. (Vt Al 32:27.)
Mida ma tean
Kuigi ma olen ajuti kahelnud, ekselnud ja ebalenud, olen ma ikka ja jälle enda jaoks teada saanud, et see on Kristuse Kirik. Kuigi Joseph Smith ei pruukinud olla täiuslik, tean ma, et ta oli Jumala inspireeritud prohvet, kes ohverdas kõik ja andis endast kõik, mis suutis. Tean ka, et Mormoni Raamat on tõeline muistne ülestähendus ja pühakiri, mida on hoitud just meie jaoks nüüdisajal. Taevane Isa kinnitab neid tõdesid mulle jätkuvalt iga päev. Ja mul on hea meel, et ta kinnitas neid tõdesid ka Eunice Franklinile.
Tean, et kui me hoiame oma ukse ja südame tõe jaoks paokil, aitab Jumal meil Püha Vaimu kaudu tunda, mis on ja mis ei ole tõeline. Sel hetkel ei saa meie vaimsete kogemuste üle vaielda. Ja kui me tunneme mingi hetk pärast seda, kuidas kahtlused taas ligi hiilivad, võime me meenutada endale, kuidas me end tundsime. Nii nagu Eunice’i puhul, saab ka meie kindlustunne evangeeliumi tõdedest meid taas üle tulvata.
Me ei pea elama liiga pikalt kahtlusepõuas, kui oma vaimsetest kogemustest kinni hoiame. Vanem Neil L. Andersen Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud, et „pidage oma pühi mälestusi hellalt meeles. ‥ Usaldage, et te saate need oma Taevaselt Isalt ja Tema Armsalt Pojalt. Toogu need teile kahtlustes kannatlikkust ja raskustes mõistmist. Ma luban teile, et kui olete valmis neid vaimselt tähendusrikkaid eluhetki märkama ja hoolikalt kalliks pidama, saate te neid üha rohkem.”5
Tean, et neile, kes püüdlevad uuete vaimsete kogemuste poole ja rakendavad usku Kristusesse, kehtib järgmine lubadus: „Kes [Kristusesse] usub, sellele ei tule iialgi janu!” (Jh 6:35) Me saame oma vastused. Me elame üle selle tulekuumuse, mille Saatan meie poole paiskab. Ja me võime kõik oma päevad oma armsale Jumalale ustavad olla.