Seminar kui aeg valida ja tegutseda!
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packer on õpetanud: „Lapsevanemad, julgustage, isegi nõudke, et teie õpilased registreeruksid seminari või instituuti. Juhatajad, piiskopid, noortejuhid, teie vastutate selle eest, et julgustaksite eranditult iga noort registreeruma. Vähesed asjad, mida te teete, toovad neile nii palju kasu.“ (Agency and Control. – Ensign, mai 1983, lk 67)
Mida need sõnad tähendavad? Mida me tunneme, kui kuuleme prohvetite, nägijate ja ilmutajate korduvat üleskutset? Kas me tegutseme selle kutse järgi? Miks on ikkagi nii oluline julgustada iga noort inimest osalema seminari- ja instituudikursustel?
Pühakirjasalmis Eteri 2:25 ütleb Päästja: „Ja vaata, ma valmistan teid ette nendeks asjadeks; sest te ei saa ületada seda suurt sügavust, kui ma ei valmista teid ette merelainete vastu ja tuulte vastu, mis on liikvele läinud, ja tulvavate vete vastu, mis tulevad. Seepärast, mida te soovite, et ma teie jaoks valmistaksin, et teil oleks valgust, kui te olete neelatud mere sügavustesse?“ Niisiis selleks, et aidata jeredlastel minna üle vete teisele mandrile, oli vaja, et Issand teeks ettevalmistusi. Tänapäeval ei püüa me liikuda teisele mandrile, vaid töötame selle nimel, et ehitada Siionit omal maal ja minna ühel päeval sinna, kus on meie Taevane Isa ja Jeesus Kristus. Kas me vajame ja meie kallid noored vajavad selleks ettevalmistust Issandalt? Vastus on ilmselge – jah! Võib ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui jeredlased oleksid Päästja pakutud ettevalmistusest keeldunud ja lootnud üksnes omaenda jõule. Kas nad oleksid suutnud need veed ületada? See oli võimatu ilma Jumala abita! Kuid see ei tähendanud seda, et nad poleks pidanud tegema rasket tööd. „Ja Issand ütles: Asuge tööle ja ehitage pargased“ (Et 2:16) ja et lahendada valgustuse probleem, pidi Jeredi vend ronima mäele, sulatama kaljust välja kivid, kandma need mäe tippu ja hüüdma Issanda poole (vt Et 3:1).
Miks peaksid vanemad ja juhid endiselt julgustama noori osalema seminari- ja instituudikursustel? Asi on selles, et see on vahend, mille Issand on valmistanud, et noored võiksid meie päevil olla valmistatud.
Juhataja Boyd K. Packer ütles kord: „Kiriku ajaloos ei ole paremat näidet selle rahva prohvetlikust ettevalmistusest kui seminari ja instituudi programmi algus. Neid programme alustati siis, kui need olid küll toredad, kuid ei olnud eluliselt vajalikud. Neile anti aega, et edeneda ja kasvada Kiriku kaitsevalliks. Nüüd saavad neist taeva õnnistus kaasaegse Iisraeli päästmiseks kõige keerulisemal tunnil. Meil on nüüd ringkaitse. Meie noored on tõsises ohus. Need on viimsed päevad, millest ennustasid prohvetid juba ammustel aegadel.“
Nii et meil on võimalus aidata lastel valmistuda „kõige raskemate katsumuste tunniks“. Kuidas seda teha? Vanem Richard G. Scott on õpetanud: „Igapäevane rõõmuga toitumine Jumala sõnast on tähtsam kui uni, kool, töö, telesaated, videomängud või sotsiaalmeedia. Võibolla peate te oma prioriteedid uude järjekorda seadma, et Jumala sõna uurimiseks aega varuda. Kui nii, siis tehke seda!“ (2014. aasta sügisene üldkonverents) Lapsevanemate ja juhtide roll on aidata noortel õigesti prioriteete seada, leides aega igapäevaseks seminaritunniks. Ma tean, et see on Issanda töö, ja Ta innustab teid sellel teel.
Me teame, kui raske oli president Nelsonil, kui ta sai ülesande rajada Kirikut Ida-Euroopas. Õde Dew kirjeldas seda järgmiste sõnadega: „Kui temalt hiljem küsiti, mida ta konkreetselt õppis oma volitusest avada Ida-Euroopa riigid evangeeliumi kuulutamiseks, pidades silmas paljusid piiranguid, tagasihoidlikku algust, ebaõnnestunud kohtumisi, tõuse ja mõõnu, vastas vanem Nelson lihtsalt: „Issandale meeldib, kui pingutatakse. Ta oleks võinud öelda Moosesele: „Ma tulen sulle vastu. Aga Mooses pidi minema kogu tee Siinai mäe tippu. Ta nõudis pingutust Mooseselt ja Joosualt, Joseph Smithilt ja kõigilt teistelt järgnenud Kiriku presidentidelt. .. Kas te olete valmis tegema tõeliselt rasket tööd? Kui te näitate, et olete valmis oma osa tegema, siis Ta aitab teid.““
Mis meiega tegelikult juhtub, kui usaldame Issandat ja järgime Tema teenijate häält? Pühakirjas on sellest palju lugusid. Üks neist on lugu Naamani tervenemisest, kui ta „läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks“ (2Kn 5:14). Tervenemise tee oli ettevalmistatud, kuid ta pidi selle valima ja tegutsema nende sõnade kohaselt.
Seminaride ja usuinstituutide administraator Chad Webb on öelnud: „Me elame ajal, mil paljud noored ja noored vallalised täiskasvanud kannatavad lahendamata probleemide pärast ja on segaduses paljude maailma häälte tõttu. Et sellest mürast läbi murda, peame mõistma tõelist õpetust.“ Üks seminariõpilane, kes murdis läbi müra ja tegi järele vahelejäänud tunni, sai imelise kogemuse tõelisest õpetusest. Kui ta kohtas tänaval kepiga kõndivat eakat naist, tuli talle meelde seminari õppetunnist pärit põhimõte, et kui keegi vajab abi, tuleb kuulda Püha Vaimu õhutusi. Hoolimata sellest, et tal oli kiire, aitas see seminariõpilane üksildasel eakal naisel toidukaupu osta. Ta saatis ta ka koju ja andis oma telefoninumbri, juhuks kui naine tema abi vajab. Kui ma selle loo üle järele mõtlen, siis mõistan, kui õnnistatud on tema vanemad, kes aitavad tütrel seada prioriteedid oma mitmete tegevuste ja tundide seas ning julgustavad teda osalema seminaritundides. Millise imelise ettevalmistuse võivad meie kallid noored Issandalt saada, kui nad koos oma eakaaslastega seminaritundides osalevad ja saavad vajalikke kogemusi teel igavese elu poole.