Noortele täiskasvanutele
Emotsionaalne vastupidavus
Artikli autor elab Sevillas Hispaanias.
Enne, kui ma misjonilt koju naasin, polnud ma ärevusega kokku puutunud ega olnud seega kindel, kuidas edasi minna.
Foto on illustratiivne
Elu kulges plaanipäraselt.
Olin just misjonit lõpetamas. Mu tunnistus oli viimase 18 kuuga tugevnenud ja nägemus päästmisplaanist avardunud. Ma ei olnud tundnud end iial oma Päästja ja Taevase Isaga lähedasemalt. Elu näis muretu.
Loomulikult oli mul ja mu perel omajagu katsumusi, kuid üldiselt olin ma põnevil ja mul oli eesootavaga seoses palju plaane. Kuid siis tulin ma koju. Ja šokk oli päris julm. Ma nägin vaeva, et taas igapäevaeluga kohaneda. Olin alalõpmata mures, kas mu valikud on head ja kas olen täiuslikult kuulekas. Panin end misjoni jooksul harjumuspäraseks saanud kõrgel vaimsel tasemel püsimiseks tohutu surve alla, sest kartsin, et kui ma seda ei tee, toimub vaimne taandareng.
Endale üha enam survet avaldades hakkasin tundma ärevust ja mul tekkisid paanikahood. Need muutusid üha sagedasemaks ja tundsin lõpuks, nagu upun.
Kahjuks varjasin oma tundeid pere ja sõprade eest. Teadsin, et ärevust ja depressiooni pole vaja häbeneda, kuid tundsin sellist kontrollimatust ja peataolekut, et mul polnud aimugi, kuidas abi saamiseks oma läbielamisi väljendada.
Õnneks on Issand alati olemas, et meid juhatada, kui me Tema poole pöördume. Mõelnud veidi järele ja palvetanud, tundsin õhutust end oma vennale ja ta naisele avada. Nad aitasid mul märgata, et ma polegi nii „napakas,” nagu olin arvanud, ja et igaüks võib sattuda vaimsetesse raskustesse.
Õde Reyna I. Aburto, teine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses, on tunnistanud järgmisest tõest: „Mu kallid sõbrad, see võib juhtuda igaühega meist – eriti kui õnneplaani uskudes asetame endale ebavajalikke koormaid, arvates, et peame juba praegu täiuslikud olema. Sellised mõtted võivad olla heidutavad. Täiuslikkuse saavutamine on protsess, mis leiab aset terve meie sureliku elu jooksul ja pärast seda ning mis saavutatakse ainult Jeesuse Kristuse armu kaudu.”1
Inspireeritud õppekursus
Kui palvetasin juhatuse saamiseks Taevase Isa poole, mõistsin, et pean andma Temalt saadud abimaterjalidele võimaluse ning et mul on vaja õppida ja paremuse poole nihkuda. Õnneks oli mul tookord võimalik osaleda Kiriku emotsionaalse vastupidavuse kursusel. See võimalus näis tulevat just õigel ajal ja ma ei pea seda kokkusattumuseks.
Kursuse õpikus defineeritakse emotsionaalset vastupidavust järgmiselt:
-
„Oskus kohaneda emotsionaalsete väljakutsetega julgelt ja Jeesuse Kristuse keskse usuga.
-
Iseenda ja teiste aitamine parimal võimalikul viisil.
-
Vajaduse korral täiendava abi palumine.”2
Teisisõnu on emotsionaalne vastupidavus miski, mida me kõik vajame.
Minu jaoks on see inspireeritud kursus selge märk, et Taevane Isa on meie nüüdisaja katsumustest Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena teadlik. Ta tahab aidata meil tagasiteel Tema juurde edasi liikuda. Selle kursuse kaunitahulisuse märkamine aitas mul mõista, kui põhjalikult Taevane Isa igaühte ja meile eriomaseid vajadusi tunneb, ning tundsin uurima hakates otsekohe rahu. Kursusel õpetatakse selgeid ja vägevaid igavesi tõdesid, mida saab vaimse tervisega seotud probleemide puhul ellu rakendada, olgu tegu meie enda või mõne meile armsa inimesega.
Üks mulle muljet avaldanud õpetustest on kirjas 9. peatükis „Teistele jõu andmine”. See peatükk aitaski mul lõpuks veel rohkem abi paluda. Seal õpetatakse üksteise teenimise põhimõtet. Õppisin, kui oluline on teenida teisi, kinnitades nende tundeid, tundmusi ja arvamusi ning ulatades neile osavõtlikult ja mõistvalt abikäe. Lisaks mõistsin, et ka minul on vaja teisi usaldada, et neilt raskustes abi saada.
Kui suutsin hakata neid mõtteid praktiseerima ning rääkisin perele ja sõpradele avameelselt oma vaimse tervise probleemidest, olid nad minu üllatuseks nii osavõtlikud ja hinnanguvabad. Nad olid mulle nii suureks toeks.
Arvan, et mu ärevus oleks võinud veelgi süveneda ja süngemaks muutuda, kui ma poleks oma raskustest mulle armsatele inimestele rääkinud. Lisaks aitas see kogemus mul teistele abikätt ulatada ning nende muredesse ja probleemidesse osavõtlikult suhtuda.
Me saame vaadata tulevikku lootusrikkalt
Minu arvates on naljakas, kui väga ma muretsesin misjonilt naastes seal rajatud „vaimse jalgealuse” kaotamise pärast, kuna mõistan nüüd, et kojutulekuga algas vaid uus peatükk, kust leida uusi võimalusi usu tugevdamiseks.
Mu isiklik suhe Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega on kojutulekust saadik üliväga kasvanud ja süvenenud, ning seda eriti tänu emotsionaalse vastupidavuse kursusel õpitud põhimõtetele ning Taevase Isa ja Päästja abile tuginemisele. Nad on mu igapäevaelus palju tõelisemad ja üha enam kohal.
Olen õppinud ja aru saanud, et Jumala lastena me pidevalt muutume, õpime ja areneme. Kuid keset meie elumuutusi jääb Taevane Isa muutumatuks. Ta ei oodanud, et oleksin misjonil täiuslik, ega oota seda ka nüüd. Ta lihtsalt armastab mind ning tahab, et jätkan Tema poole pürgimist ja annan tagasiteel Tema juurde endast parima.
Emotsionaalse vastupidavuse kursuse läbimine ei tähenda seda, et ma ei tunne enam ärevust või et mul ei teki paanikahooge ega hetki, mil hirm tuleviku ees mind enda alla matab. Ajuti on see ikka nii. Kuid nüüd tunnen ma need mustrid ära ja olen selgeks õppinud vahendid, mis aitavad mul nendega tervislikumalt toime tulla ja igapäevaelu kvaliteeti parandada.
Kokkuvõttes õpetas see kursus mulle toimetulekumehhanisme ajaks, mil tunnen ärevust või mul tekivad probleemid. Õppisin olema iseenda ja oma puudustega kannatlik ja osavõtlik. Ja õppisin aru saama, kellena Jumal mind näeb, laskmata teadmatul tulevikul end terroriseerida.
Olen hakanud nii asjatundjate kui ka taevase abiga mõistma, et meil on vajalikud abivahendid, et teada, kuidas „tegutseda ise ja mitte lasta end mõjutada” (2Ne 2:26) oma emotsioonidel ja tunnetel, kui me jätkuvalt Kristuse poole liigume.