Õnneraja järgimine
Vanem Quentin L. Cook
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Kõikjal maailmas on võimalik kasvatada õigemeelseid lootusrikkaid lapsi, kui nende kindel jalgealune on Päästja.
Jim Lillywhite’i foto
Aastaid tagasi said osa mu noorematest sugulastest ülesande meie vanaisa Crozier Kimballi talus üks teenimisprojekt ära teha. Tasuks lubati neile vanaema Clara1 küpsetatud imemaitsvat kooki.
Kui nad olid oma ülesande lõpetanud, suundusid nad kööki tasu järele. Kuid köögiuksel seisis ees vanaisa. Mu toona 14-aastase nõo Kathy Galloway meenutustes istus vanaisa klaveripingile ja palus nõbudel põrandale istuda. Ta tänas neid tubli töö eest ja sõnas seejärel, et enne, kui nad kooki söövad, on tal midagi olulist öelda.
„Tuleb aeg, mil teil on vaja teada oma elus seda, mida ma teiega kohe jagan, ning selle ajel tegutseda,” ütles ta.
Ta selgitas, et tema vanaisa Heber C. Kimball (1801–1868) ja teised teerajajatest esivanemad olid olnud füüsiliste raskuste all lookas. Vanaisa sõnul sai teerajajatele ruttu selgeks, et ellujäämiseks pidid nad koos töötama ning üksteist armastama ja teenima.
„See on üks neist suurtest päranditest, mille nad teile jätsid!” ütles ta, pisarad mööda põski alla jooksmas.
„Kui ma oma patriarhikutses ja teie vanaisana piki ajakoridori edasi vaatan, ‥ valutan ma teie pärast südant,” ütles ta. „Teil tuleb seista silmitsi selliste emotsionaalsete ja vaimsete raskustega, mida enamik teie teerajajaist esivanematest iial ettegi ei kujutanud.”
Kui noorem põlvkond teerajajate suurt armastuse ja teenimise pärandit ei austa, lisas ta, „kukuvad paljud teist läbi, kuna teil pole võimalik üksi hakkama saada”.
Seejärel jätkas vanaisa Kimball hingest hinge: „Me vajame üksteist. Lisaks sellele, et üksteisele evangeeliumi kohta tunnistust jagada, on meie kohus üksteist armastada, teenida, tugevdada, kosutada, toetada ja ülal hoida, ‥ eriti oma suguvõsas. Palun pidage meeles, et viimsel ajal võib ka teie enda ellujäämine sõltuda sellest, kas olete nõus koos töötama ning üksteist armastama ja teenima. Aga nüüd sööme kooki!”
Me vajame üksteist
Wendy Gibbs Keeleri foto
Nagu maine möll meie ümber illustreerib ja nii nagu vanaisa Crozier Kimball ette nägi, vajame me üksteist. Me vajame armastavaid perekondi, teenimist täis kvoorumeid ja abiühinguid ning toetavaid kogudusi ja vaiu.
„Jumal soovib, et me koos töötaksime ja üksteist aitaksime,” on öelnud president Nelson. „Seepärast saadab ta meid maa peale peredena ja organiseerib meid kogudustesse ja vaiadesse. Selle pärast palub Ta meil üksteist teenida ja abistada. Selle pärast palub Ta meil elada maailmas, aga mitte saada osaks maailmast. Üheskoos võime saavutada palju enamat kui üksinda.”2
Meie elu on teises seisundis raske. Aadama ja Eeva langemise tõttu kohtame okkaid ja ohakaid, katsumusi ja kiusatusi. Sellised kogemused kuuluvad õnneplaani juurde, kuid me aitame üksteisel elutormid üle elada.
Nagu Aadam ja Eeva, kes saadeti „Eedeni rohuaiast välja” (1Ms 3:23), saadeti meid välja meie surelikkusele eelnenud ettevalmistuskodust siia langenud maa peale. Ja nagu Aadam ja Eeva, tunneme ka meie rõõmu oma teadmiste üle, et Jumalal on oma laste jaoks plaan:
„Ja sel päeval õnnistas Aadam Jumalat ja sai täidetud ning hakkas prohvetlikult kuulutama kõikide maa perekondade kohta, öeldes: Õnnistatud olgu Jumala nimi, sest minu üleastumise tõttu on minu silmad avanenud ja selles elus on mul rõõmu ning taas lihas saan ma näha Jumalat!
Ja tema naine Eeva kuulis kõiki neid asju ja oli rõõmus, öeldes: Kui poleks olnud meie üleastumist, poleks me kunagi saanud järeltulevat seemet ja poleks kunagi saanud tundma head ja kurja ega oma lunastamise rõõmu ja igavest elu, mille Jumal annab kõikidele kuulekatele.” (Ms 5:10–11; vt ka 2Ne 2:25)
„Osa Tema jumalikust eesmärgist”
Tuua meile „surematus ja igavene elu” on meie Isa „töö ja ‥ hiilgus” (Ms 1:39). Oleme president Nelsoni õpetuse järgi „osa Tema jumalikust eesmärgist”.3
Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum on kuulutanud, et vaimupoegade ja -tütardena „tundsi[me] ja teenisi[me] ‥ Jumalat kui oma Igavest Isa ning võtsi[me] vastu Tema plaani, mille kaudu Tema lapsed võivad saada füüsilise keha ning maapealse kogemuse, et areneda täiuslikkuse poole ning saavutada lõpuks oma jumalik eesmärk igavese elu pärijatena”.4 Ja president Dallin H. Oaks, esimene nõuanda Esimeses Presidentkonnas, õpetas hiljuti: „Taevase Isa plaani kohaselt [Jeesus Kristus] „lõi taevad ja maa”(ÕL 14:9), et igaüks meist võiks saada vajaliku sureliku kogemuse, et leida oma jumalik saatus.”5
Pühakirjad ja viimse aja prohvetid teevad selgeks, millist tähtsat rolli meie keha Jumala plaanis mängib. Meie saatus on ülestõusnud ülendatud kehaga Tema juurde naasta ja perena igavesti elada.
„Meie suhted teiste inimestega, meie suutlikkus märgata tõde ja tegutseda vastavalt sellele ning meie võime kuuletuda Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtetele ja talitustele on füüsilise keha tõttu võimendunud,” ütles vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Surelikkuse koolis kogeme õrnust, armastust, heasüdamlikkust, õnne, kurbust, pettumust, valu ja koguni füüsiliste puuetega kaasnevaid väljakutseid, mis valmistavad meid ette igavikuks.”6
Õpetage Kristusest
Praegusel kahtlusi täis ja kindlusetul ajal on teadmised õnneplaanist meile vaimselt üliolulised. Kuid me ei saa eeldada, et maailm meie lapsi igavese õnne põhimõtetega kosutab. Vanematena on meil vaja õpetada oma lastele nende jumalikku päritolu ja jumalikku saatust.
Alustuseks aitame neil saada tunnistuse päästmisplaani keskmeks oleva Jeesuse Kristuse ja Ta lepituse kohta. Usun, et kõikjal maailmas on võimalik kasvatada õigemeelseid lootusrikkaid lapsi, kui nende kindel jalgealune on Päästja.
Koduõhtu, perepalve ja pühakirjauurimise, pereürituste ja -tavade ning isegi korralekutsumise ajal „me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ‥ , et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele” (2Ne 25:26).
Me aitame oma lastel mõista, et päästmisplaanis on meeleparandus „eluaegne õppekava”7, mis toob endaga lootust ja tervenemist, kergendades hinge ja muutes helgemaks tuleviku.
Kui meie lastel tekib usk Kristuse lepitusse, saavad nad teada, et kõik pole iial kadunud ja et Issand ootab neid avasüli. Me aitame neil mõista, et „ükskõik mida [me peame] teekonnal taevasesse koju maha jätma, ei tundu see ühel päeval enam ohverdusena”8.
Koguge Jumala lapsed kokku
Me ei küündi oma jumaliku saatuseni üksinda. Viimse aja pühadena lasub meil eriline kohustus ka teisi oma rännakul taevasesse koju kutsuda. Maailm vajab viimse aja pühi, kes on nõus laskma taastamise valgusel oma tunnistuse, eeskuju ja evangeeliumi jagamise tahte kaudu särada. Särades me kogume.
„Kõneldes kokkukogumisest,” ütles president Nelson, „edastame lihtsalt põhitõde: iga Taevase Isa laps nii siin- kui sealpool eesriiet peab saama kuulda Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamissõnumit. Nemad ise otsustavad, kas soovivad seda kuulda võtta.”9
Seega, nagu vanaisa Crozier meile nõu andis, jagame oma tunnistust Jeesuse Kristuse evangeeliumist. Me armastame ja teenime, tugevdame ja kosutame, toetame ja hoiame ülal meile kõige armsamaid ja oma ligimesi.
Kui me teistele nende jumaliku saatuse rajal abiks oleme, on sellest selsamal rajal abi ka meile endale, et meid „võetak[s] vastu Isa kuningriiki, et sealt enam mitte lahkuda, vaid elada igavesti koos Jumalaga taevais” (3Ne 28:40).