Pühakirjad
2. Nefi 33


33. peatükk

Nefi sõnad on õiged. Need tunnistavad Kristusest. Need, kes usuvad Kristusesse, usuvad Nefi sõnadesse, mis seisavad kui tunnistaja kohtulaua ees. Ligikaudu 559–545 eKr.

1 Ja nüüd, mina, Nefi, ei saa kirjutada kõiki asju, mida õpetati mu rahva seas; ega ole ma kirjas nii vägev kui kõnes; sest kui inimene kõneleb Püha Vaimu väel, siis kannab Püha Vaimu vägi selle inimlaste südameni.

2 Aga vaata, on paljud, kes teevad oma südame Püha Vaimu vastu kõvaks, nii et sel ei ole neis kohta; mispärast, nad heidavad kõrvale paljud asjad, mis on kirjutatud, ja peavad neid eimillekski.

3 Aga mina, Nefi, olen kirjutanud, mida ma olen kirjutanud, ja ma pean seda suureks väärtuseks ja eriti oma rahva jaoks. Sest ma palvetan pidevalt nende eest päeval ja minu silmad niisutavad nende pärast patja ööpimeduses; ja ma hüüan usus oma Jumala poole, ja ma tean, et ta kuuleb mu hüüdu.

4 Ja ma tean, et Issand Jumal pühitseb mu palved minu rahva kasuks. Ja need sõnad, mida ma olen nõrkuses kirjutanud, tehakse neile tugevaks, sest see veenab neid tegema head; see annab neile teada nende isadest; ja see räägib Jeesusest ja veenab neid temasse uskuma ja lõpuni vastu pidama, mis on igavene elu.

5 Ja see räägib valjult patu vastu vastavalt tõe selgusele; mispärast, ükski inimene ei ole vihane sõnade peale, mida ma olen kirjutanud, peale selle, kes on kuradi vaimust.

6 Ma rõõmutsen selguse üle; ma rõõmutsen tõe üle; ma rõõmutsen oma Jeesuse üle, sest tema on lunastanud mu hinge põrgust.

7 Mul on ligimesearmastus oma rahva vastu ja suur usk Kristusesse, et ma kohtan palju hingi määrdumatult tema kohtujärje ees.

8 Mul on ligimesearmastus juutide vastu – ma ütlen juudid, sest ma mõtlen neid, kellest ma põlvnen.

9 Mul on ka ligimesearmastus paganate vastu. Ent vaata, neist mitte kellegi suhtes ei saa mul olla lootust, kui nad ei saa lepitatud Kristusega ja ei astu sisse ahtast väravast ja ei kõnni kitsal teerajal, mis viib ellu, ning ei jätka sellel rajal kuni prooviaja päeva lõpuni.

10 Ja nüüd, mu armsad vennad ja samuti juudid ja kõik te maa ääred, võtke kuulda neid sõnu ja uskuge Kristusesse; ja kui te ei usu neid sõnu, siis uskuge Kristusesse. Ja kui te usute Kristusesse, usute te nendesse sõnadesse, sest need on Kristuse sõnad ja ta on andnud need minule; ja need õpetavad kõiki inimesi, et nad peavad tegema head.

11 Ja kui need ei ole mitte Kristuse sõnad, siis otsustage ise – sest Kristus näitab teile viimsel päeval väe ja suure hiilgusega, et need on tema sõnad; ja teie ja mina seisame näotsi tema kohtujärje ees; ja te saate teadma, et tema on käskinud mul neid asju kirjutada vaatamata minu nõrkusele.

12 Ja ma palun Isa Kristuse nimel, et paljud meist, kui mitte kõik võiksid saada päästetud tema kuningriiki sel suurel ja viimsel päeval.

13 Ja nüüd, mu armsad vennad, kõik need, kes on Iisraeli kojast, ja kõik te maa ääred, ma räägin teile nagu üks põrmust hüüdev hääl: Hüvasti, kuni saabub see suurpäev!

14 Ja teie, kes te ei taha osa saada Jumala headusest ja lugu pidada juutide sõnadest ja ka minu sõnadest ja sõnadest, mis tulevad Jumala Talle suust, vaata, ma jätan teiega hüvasti igaveseks, sest need sõnad mõistavad teid viimsel päeval süüdi.

15 Sest see, mis ma pitseerin maa peal, tuuakse teie vastu kohtulaua ees; sest nõnda on Issand mind käskinud ja ma pean kuuletuma. Aamen.