Usk kui väe ja tegutsemise põhimõte
Seminaride ja usuinstituutide iga-aastase koolituse ülekanne •13. juuni 2017
Ma ootan alati teiega kohtumist sellel tähtsal kokkusaamisel. Selleks koosolekuks valmistudes palusin ma Issandat teadmaks, mida Tema soovib, et me teeksime Tema laste heaks, kes istuvad meie klassiruumides ja kodus. Vaiksetel hetkedel olen tundnud Tema heakskiitu teie väsimatutele püüdlustele ja loendamatutele ohverdustele. Olen samuti tundnud, kui suuere rõõmuga Ta õnnistab teid ja teie peret. Olen samuti tundnud Tema soovi õnnistada teie õpilasi armastusega Tema armastatud Poja vastu ja tunnistusega Temast.
Seda ei või saavutada lihtsalt paremate programmide, õppekavade, koolituse või tehnoloogiaga, kuna ükski neist asjadest ei asenda kunagi imelist jumalikku puudutust meie õpilaste elus. See, mida me loodame, tuleb ainult kui and meie armastavalt taevaselt Isalt ja nõuab Tema väge, et teha imesid inimeste elus.
Meilt nõuab see, et rakendaksime suuremat usku, kuna usk eelneb igale imele. Vanem Dallin H.Oaks ütles: „Usk ilma tegudeta on surnud. Kuid [lisas ta siis] teod ilma usuta on isegi veel rohkem surnud.”1 Ehk teisisõnu kogu meie kõva töö ei too soovitud tulemust, kui seda teha ilma usuta. Seda sellepärast, et usk on nii tegutsemise kui ka väe põhimõte. Meie kollektiivse usu suurenemine on Issandale märgiks, et me toetume Talle ja usaldame Tema väge pealekasvavat põlvkonda innustada, usku pöörata, tugevdada, ette valmistada ja kaitsta. Suurem usk Päästjasse tugevdab meie õpetust, meie kutset noortele ja noortele vallalistele osaleda seminaris ja instituudis või lugeda pühakirju ja isegi meie suhteid vanemate ja preesterluse juhtidega. Seega, palun ühinege eelolevate nädalate ja kuude jooksul minuga, paludes meie Taevasel Isal meie usku suurendada. Ma usun, et Ta on valmis meid aitama, kui me vaid palume.
Usu kui tegutsemise põhimõtte rakendamine
Joseph Smith õpetas, et selleks, et rakendada usku Jumalasse, peab meil olema „õige arusaam Tema iseloomust, täiuslikest omadustest ja tunnustest” ja „teadmine, et meie elu suund, mille poole me püüdleme, on vastavuses Tema tahtega”.2 Mõlemad tingimused nõuavad, et me rakendaksime usku kui tegutsemise põhimõtet.3
Kõige viimasel üldkonverentsil jagas juhataja Russell M. Nelson ühte viisi, kuidas võiksime läheneda esimesele nendest kahest tingimusest.
„Mida enam teame Päästja teenimistööst ja missioonist – mida enam mõistame Tema õpetust ja mida Ta tegi meie heaks –, seda enam teame, et Tema saab anda seda väge, mida elus vajame.
„Varem sel aastal palusin ma Kiriku noortel täiskasvanutel pühendada iga nädal osa ajast sellele, et uurida kõike, mida Jeesus on öelnud ja teinud, nagu on kirjas põhiteostes. Ma kutsusin neid üles, et nad laseksid temaatilises sisujuhis „Topical Guide” Jeesuse Kristuse kohta toodud pühakirjakatketel saada oma isiklikuks põhiõppekavaks.
Esitasin selle üleskutse, kuna olin selle juba ise vastu võtnud. Ma lugesin läbi ja joonisin alla kõik temaatilises sisujuhis „Topical Guide” viiekümne seitsme alapealkirja all olevad salmid, milles viidatakse Jeesusele Kristusele. Kui olin selle põneva ülesande lõpetanud, küsis mu naine, kuidas see mulle mõjus. Vastasin talle: „Olen hoopis teine inimene!””4
Ma soovisin teile seda üleskutset meelde tuletada, kuna olen isiklikult näinud sellise keskendunud pühakirjade uurimise tulemust ja tean, et mida enam me mõistame ja armastame Päästjat, seda enam suureneb meie usk Temasse.
Nagu ma varem mainisin, õpetas prohvet Joseph, et veel üks tähtis usu osa on õppida joondama oma elu Issanda tahte järgi. Selle piltlikustamiseks lubage mul jagada teiega näidet, millega siin viibivad emad suudavad hästi suhestuda.
Celeste Davis on noor kolme lapse ema, kelle beebi igal öösel sageli üles tõusis. Ta hakkas palvetama, et tema ja tema beebi võiksid saada küllaldaselt und. Kuid tundus, et tema palved jäid vastuseta. See tekitas temas soovi mõista paremini palvet ja miks talle ai antud soovitud leevendust. Ta õppis „Pühakirjajuhist”, et me palvetame Kristuse nimel, „kui meie soovid ühtivad Kristuse soovidega. Siis palume seda, mida Jumalal on võimalik anda. Mõned palved jäävad vastuseta, kuna need ei kujuta mingil viisil Kristuse soovi, vaid nende taga on selle asemel inimese omakasupüüdlikkus.”5
Seega otsustas Celeste teha nimekirja kõigest, mida ta oli palves palunud. Nimekirja tehes mõistis ta, et ta palus Taevaselt Isalt seda, mida tema tahtis, milleks oli, et Taevane Isa muudaks tema olukorda. Seejärel otsustas ta teha uue nimekirja, kirjutades üles selle, mida ta teadis, et Taevane Isa tema heaks soovib. Muidugi polnud need kaks nimekirja täiesti erinevad – Ta armastab meid ja soovib, et me oleksime õnnelikud. Kuid see väike harjutus õpetab tähtsat tõde. Sellal kui Celeste soovis muuta oma olukorda, soovis Jumal muuta Celeste’i. Seega otsustas ta muuta oma lähenemist palvele, et tema tahe joonduks paremini Taevase Isa tahtega. Ta kirjutas:
„Ma leidsin väikese valemi, mis mulle palvetamisel abiks oli. See on lihtsalt järgmine – millal tahes sa palud midagi, mida sa tahad, aga pole täiesti kindel, kas Jumal seda sinu heaks tahab, lisage fraas „aga kui mitte” ning seejärel lisage midagi, mille puhul teate kindlalt, et Jumal seda teie heaks soovib.
Näiteks: „[Taevane Isa], palun aita mul täna öösel und saada, aga kui mitte, siis aita mul leida küllalt energiat, et sellest hoolimata olla teiste vastu viisakas ja suuta hästi töötada.” „[Taevane Isa], palun õnnista, et minu laps sellest haigusest üle saaks ja ennast paremini tunneks, aga kui mitte, siis aita meil Sind usaldada ja olla teineteisega kannatlik.” „[Taevane Isa], palun õnnista, et mu sõbrad mind nende tegemistesse kaasaks, aga kui mitte, siis isegi kui ma tunnen end kõrvalejäetuna, aita mul olla lahke ja heatahtlik.””
Ta jätkas:
„Olen seda nüüd juba peaaegu aasta otsa proovinud ja võin öelda, et minu palvete edu on mitmekordistunud. ‥
Tunnen, et täidan nüüd palve tõelist eesmärki, milleks on mitte minu soovide üle tingimine, vaid enda tahte joondamine Jumala tahtega. ‥
Selle ootamatu kasu on, et ma ei karda enam pooltki nii palju raskeid olukordi ega seda, kui ma ei saa, mida ma tahan, kuna olen näinud ja tundnud, kuidas Jumal minu palvetele vastab – nii minu soovidele kui ka minu „aga kui mitte” lisadele.”6
Celeste’i kogemus annab meile mustri, mis võib aidata palvetamisel ja püüdlustes rakendada usku kui tegutsemise põhimõtet. Lisan selgituseks, et usk ei võta ära meie laste ja õpilaste vaba valikut ning see ei eemalda kõiki katsumusi ja proovilepanekuid meie elust. Kuid see võib aidata meil rasketes olukordades hästi vastu pidada ja neist isegi õppida. See muudab samuti seda, kuidas me oma õpilasi (ja oma lapsi) näeme ja kuidas me nende eest palvetame. See muudab meie läbikäimist klassis ja meie kodus. See aitab meil seista pimenevas maailmas lootusrikkana, õnnelikuna ja optimistlikuna. See loob võimalusi isiklikuks ilmutuseks ja toob väge meie õpetusse. See kannab meie tunnistuse meie armastatute südamesse.
Tõeline usk eemaldab õigustuste otsimise. See viib enesekaemuseni, mis omakorda viib siira meeleparanduse ja tähendusrikka kasvuni. See sunnib meid vältima lõksu oodata lahendusi, mis tulevad teiste muutumisest, näiteks kui ütleme „Kui mul oleks rohkem tuge vanematelt või Kiriku juhtidelt, siis oleksid asjad paremini”. Selline lähenemine ei toetu Päästjale ja seeläbi ei pääse juurde Tema väele. See ei too imet, mida me vajame. Meil on ja meie oleme küllalt, et teha Issanda tööd, kui meil on küllalt usku, et Teda siiralt paluda meid muuta ja vermida kui tööriistu Tema käes.
See on tõsi, isegi kui me tunneme end küündimatu ja heidutatuna. Ma sain selle õppetunni noore mehena misjoniks valmistudes. Olin alati mõelnud, et teenin misjonil, kuid nooruspõlves muutis see mõte mind väga rahutuks. Ma ei tundnud end sugugi mugavalt inimeste ees kõneledes. Minu tädi räägib, et ei näinud minu silmi enne seda, kui ma sain teismeliseks, kuna käisin ringi pea norus oma nägu varjates. 11ndas klassis sain teatritunnis 3-, mis oli madalaim positiivne hinne, mida selles klassis saada võis. Ma lihtsalt ei suutnud seista klassi ees, et isegi valmis teksti, mille mu õpetaja mulle andis, ette lugeda.
Kui ma sain misjonikutse Mehhikosse, paluti mul koos vanema vennaga kõneleda noorte küünlavalgusõhtul. Mina kõnelesin viis minutit ja tema ülejäänud aja. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et minu tollane kõne oli kõige halvem kõne, mis selles või ükskõik mis kirikus on kunagi tehtud. Kui küünlavalgusõhtu lõppes, seisid paljud noored järjekorras, et minu venda tervitada. Üks väga lahke hing astus veidi järjekorrast välja ja ütles mulle: „Suur tänu. Sul oli hea kõne.” Ma mõtlesin: „Sa oled lahke, aga suur valetaja.” Ma läksin koju heitunult, mõeldes, kuidas ma küll võisin loota misjonil teenida. Ma ei tundnud, et suudan evangeeliumi inglise keeles õpetada, rääkimata siis hispaania keelest, mida ma veel õppima pidin.
Mõni päev hiljem, ikka veel raske südamega, avasin ma pühakirjad ja lugesin lugu Eenokist. Kui Eenokil kästi kutsuda inimesi meeleparandusele, siis 31. salm ütleb: „kummardus ta Issanda ees maha ja kõneles Issanda ees, öeldes: „Miks on see nii, et ma olen leidnud sinu silmis soosingut, ja ma olen vaid poisike ning kõik inimesed vihkavad mind, sest et ma olen aeglase kõnega, mispärast – on siis minust sinule teenijat?”7 Vastusena Eenoki enesekahtlusele ja näilisele enesekindluse puudumisele andis Issand salmis 34 j’rgmise kauni ja kinnitava vastuse: „Vaata, minu Vaim on sinu peal, mispärast ma mõistan õigeks kõik sinu sõnad, ja mäed põgenevad sinu eest ning jõed muudavad oma suunda; ja sina püsid minus ja mina sinus; seepärast, kõnni minuga.”8
Närveerivana, eneses kahtlevana ja eesootavaks mitte valmis olles läksin ma esimest korda elus lennukile ja lendasin Mehhikosse teenima, hoides kinni neist sõnadest kui õlekõrrest. Seal õppisin ma, et kui meil on tahe, siis võime tõepoolest kõndida koos Issandaga. Ma õppisin, et see, mida ütles president Ezra Taft Benson, on õige: „Mehed ja naised, kes annavad oma elu Jumala kätte, avastavad, et Ta võib nende eludega palju rohkem saavutada kui nad ise.”9
Usu kui väe põhimõtte rakendamine
Eenoki loost õppisin ma usu kohta veel midagi muud. Kuulake kirjeldust, mis sai sellest noorukist, kes oli aeglase kõnega ja keda inimesed vihkasid. Mosese 7:13 on kirjas: „Ja Eenoki usk oli niivõrd suur, et ta juhtis Jumala rahvast, ja nende vaenlased kogunesid nende vastu võitlema; ja tema rääkis Issanda sõna ja maa värises ning mäed põgenesid, just nagu ta käskis, ja veejõed pöördusid kõrvale oma sängist ning kõnnumaalt oli kuulda lõvide möirgeid; ja kõik rahvad kartsid väga, nõnda võimas oli Eenoki sõna ja nõnda suur oli kõne vägi, mille Jumal oli temale andnud.”10 See ei kõla aeglase kõnega poisikese moodi. See kirjeldus sobib rohkem usumehele, kes liigutas koos Issandaga käies mägesid paigast.
Mõnikord kasutame fraase „tasa ja targu” või „tasa sõuad, kaugele jõuad” esindamaks väikeseid vajalikke parendusi. Kuid Issand ei ole kutsunud meid edenema tasa ja targu. Ta on kutsunud meid mägesid liigutama. Tema ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivake, siis te võiksite ütelda sellele mäele: Siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu.”11
Usk liigutada paigast mägesid – olgu need mäed siis otseses või ülekantud tähenduses – on usu teine tase. Nagu on õpetanud vanem D. Todd Christofferson:
„On üks usu tase, mis koosneb vaimsetest kinnitustest ja toob esile häid tegusid, eriti kuulekust evangeeliumi põhimõtetele ja käskudele. See on tõeline usk Kristusesse. ‥
Kuid on ka usu tase, mis mitte ainult ei juhi meie käitumist, vaid samuti annab meile väe muuta seda, mis on, ja panna juhtuma asju, mis muidu ei juhtuks. Ma räägin usust .. mitte kui ainult tegutsemise põhimõttest vaid kui ka väe põhimõttest.”12
See on sedalaadi usk, mida kirjeldatakse Heebrealastele 11, mida kasutasid Eenok, Aabraham, Saara ja Mooses. Selle usuga „võitsid [prohvetid] ära kuningriigid, viisid täide õiguse, said kätte tõotused, sulgesid lõukoerte lõuad, kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks, ‥ [ja mille kaudu] naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi.”13
Sellist usku kirjeldatakse Eteri 12. peatükis Almale, Amulekile, Nefile, Lehhile ja Ammonile viidates.14 See on usk, mida näitas üles „Jeredi vend [kes] ütles Serini mäele: Liigu – ja see liikus. Ja kui tal ei oleks olnud usku, poleks see liikunud.”15 Ja lõpuks, „olid paljud, kelle usk oli koguni enne Kristuse tulemist nii ülimalt tugev, et neid ei saanud hoida siinpool eesriiet” – ja kuulake järgmist fraasi –, „vaid nad tõepoolest nägid oma silmaga asju, mida nad olid näinud usu silmaga.”16
Need on kõik meeldejäävad kirjeldused usust kui väe põhimõttest. Kuid mulle pakub eriti huvi viimane näide. Nad nägid neid asju esmalt oma usu silmaga, enne kui nad nägid neid oma füüsiliste silmadega. Selle kohta on üks märkimisväärne kaasaegne näide president Brigham Youngilt. Rääkides maalapist, millel praegu seisab Salt Lake’i tempel, ütles ta: „Ma räägin harva ilmutustest või nägemustest, kuid las ma ütlen, et ‥ ma olin siin ja nägin vaimus seda templit. ‥ Ma polnud kunagi varem näinud seda maalappi, kuid mul oli nägemus sellest.”17
Nägemus sellest, mis võib olla, sellest, mida Issand soovib, on vajalik osa usu kui väe põhimõtte rakendamisest.
Kas te näete oma ususilmaga imet, mida vajame? Kas te näete ennast õpetamas õpilasi suurema usaldusega Issanda, Tema sõna ja oma õpilaste vastu? Kas te näete oma õpilasi lahkumas klassiruumist, toetudes rohkem Päästja õpetustele ja lepitusele, suurema võimega pattu vältida ja rohkem valmistunult tegema kõik, mida Issand neilt palub? Ja kas te näete oma usu silmaga rohkem noori, nii liikmeid kui ka neid, kes pole meie usku, vastamas meie kutsele tulla ja selles imes kaasa lüüa? Mida teeks Issand, kui me rakendaksime oma kollektiivset usku nii tegutsemise kui ka väe põhimõttena?
„Jehoova on meiega! Ärge kartke neid!”
Enne lõpetamist sooviksin ma jagada viimast näidet. Minu kontoris on oliivipuust voolitud kujuke, mis kujutab üht minu lemmikpühakirjakohta ja on pidev meenutus vajadusest usu järele. See kujutab Kaalebit ja Joosuat, keda Mooses saatis koos 10 teise mehega Kaanani maad uurima ja selle kohta teateid tooma. Teised 10 meest naasid, öeldes: „Rahvas, kes elab maal, on tugev, ja linnad on kindlustatud ja väga suured.”18
„Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: „Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!”
Aga mehed, kes olid käinud ühes temaga, ütlesid: „Me ei või minna selle rahva vastu, sest ta on vägevam meist!””19
Oma uskmatuse pärast nad „levitasid Iisraeli laste ees laimu maa kohta ‥, öeldes‥ me nägime seal hiiglasi ‥ [ja] me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud”.20
Kuid Joosua ja Kaaleb vastasid: „Jehoova on meiega! Ärge kartke neid!”21
Kuid inimesed, nagu need 10 uskmatut sõnumitoojat, ei näinud, mida Issand oli valmis tegema, ega järginud Joosuat ja Kaalebit. Selle uskmatuse tõttu uitas rahvas veel 39 aastat tühermaal. Sellest algupärasest rühmast jäid alles vaid Joosua ja Kaaleb, kellel lubati siseneda lubatud maale. Ehk mäletate Kaalebi kuulsaid sõnu, kui tema ja Joosua seisid Hebroni mäe ees, samas paigas, mille nad olid mitmeid aastaid varem läbi käinud. Kaaleb ütles:
„Aga ometi olen ma tänapäeval veel nii tugev nagu sel päeval, mil Mooses mind läkitas. ‥
Anna siis nüüd mulle see mäestik.”22
Tema usu pärast pärisid tema ja tema pere mitmete põlvkondade vältel tema mäe lubatud maal.
Meil seisavad ees katsumused. Võime tunda kiusatust kahelda ja anda halbu teateid täis hirmu ja kahtlust. Usaldamatus Issanda vastu ei vii meid lubatud maale. Kaalebi ja Joosua kombel peame heitma kõrvale hirmu ja rakendama usku, et saada endale Tema õnnistused, mis on meid ootamas. Me peame nägema igat katsumust või proovilepanekut oma elus kui võimalust süvendada oma usku Jeesusesse Kristusesse.
Mida Issand teeks, kui me kõik koos asendaksime hirmu ja kahtluse lootuse ja usuga? Mina usun, et Ta ei muudaks meie elu tasa ja targu, vaid liigutaks mägesid – et imed leiaksid aset Kiriku noorte ja noorte vallaliste elus. Kui meie usk suureneb, suureneb ka nende usk, keda me õpetame. Ma tean, et meie Taevane Isa õnnistab teid ja Ta õnnistab meie õpilasi, kui me rakendame oma usku Tema armastavasse ja täiuslikku Poega, Päästjasse, Lunastajasse ja maailma Vabastajasse. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2017. 2017. Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Ingliskeelse originaali heakskiit: 5:17. Tõlke heakskiit: 5/17. Originaali pealkiri: Faith as a Principle of Action and Power. Estonian. PD60004121 124