Täidetud rõõmuga

Grant C. Anderson

Seminaride ja Usuinstituutide kaasadministraator

Seminaride ja Usuinstituutide iga-aastase koolituse ülekanne •13. juuni 2017

Kaks aastat tagasi õpetas meie juhataja vanem Kim B. Clark meile 3. Nefi raamatu põhjal inglitest ja lastest, keda ümbritses tuli. Ta õpetas meile, et usuõpetajatena peame ka meie olema ümbritsetud selle püha tulega.¹ Nagu te teate, on Mormoni raamatus ka teine lugu indiviididest, keda ümbritsesid taevalikud leegid. Lehhi ja Nefi olid heidetud vanglasse ning loos seisab:

„Nad olid nagu leegitseva tule keskel. ..

Ja vaata, Jumala Püha Vaim tuli taevast alla .. Ja nad täitusid nagu tulega.”²

Loos on kirjas ka: „Ja nad täitusid selle rõõmuga, mis on väljendamatu ja täis kirkust.”³

Minu sõnum täna on: Usuõpetajatena ei peaks me mitte ainult olema tulega ümbritsetud, vaid ka rõõmuga täidetud. Õpilased peaksid meie tundides õppima „õnneplaanist”, kuid nad peaksid ka meis nägema tõendeid sellest, et plaan töötab – et evangeeliumi järgi elamine toob rõõmu. Elupuu nägemuses viipas Lehhi oma perekonda tulema osa saama viljast, mis „teeb inimese õnnelikuks”.⁴ Tema kutsel oli vägi ja usaldatavus, sest ta rääkis oma kogemusest. Ta oli maitsnud ja tundnud seda rõõmu ise.

President Gordon B. Hinckley ütles: „Selles töös on oluline olla õnnelik. Meil on Kirikus palju süngeid inimesi, sest nad ei mõista, et see on õnne evangeelium.”⁵ Me saame saada rõõmu, millest president Hinckley rääkis, saades oma ellu Vaimu ja seejärel, nagu pühakirjad ütlevad, elades „väga õnnelikult”.⁶

Ma tahan anda teile mõtlemiseks mõned põhimõtted, mis on aidanud mul usuõpetajana elada „väga õnnelikult”. Need ei ole põhjalikud ega uued mõtted ning ma mainin neid lootuses aidata kellelgi elada ja õpetada suurema rõõmuga. Ma ei räägi mitte ainult neile, kes on ametilt usuõpetajad, vaid neile, kes mõneks ajaks elavad seminarides ja instituutides „kutsega” usuõpetaja elu.

Mitmed aastat tagasi juhtusin nägema president Spencer W. Kimballi tsitaati, mis mind vaevama jäi. Ta ütles: „Võtkem õnn enda valdusesse täna, sest teadke seda, kui te ei ole täna õnnelikud, siis ei pruugi te olla õnnelikud mitte kunagi.”⁷

Ma mõtlesin, et see ei saa olla õige. Aga meeleparandus? Kui ma ei ole täna õnnelik, siis kas ma ei saa teha midagi, et seda muuta? Ma mõtlesin selle üle rohkem ja ma arvan, et president Kimballi sõnumi tähendus oli see: kui sa ei ole õnnelik ja arvad, et võiksid olla õnnelik, kui vaid sinu olukord oleks erinev, siis ei pruugi sa mitte kunagi olla õnnelik, sest õnn ei ole seotud sinu olukorraga. Üks autor väljendas seda nii:

„Me kaldume arvama, et kui oleksime kuskil mujal – puhkusel, teise partneriga, teisel karjääriteel, teises kodus, teises olukorras –, oleksime õnnelikumad ja rohkem rahul. Me ei oleks!

Tõde on, et kui sul on hävitavad vaimsed harjumused ‥ või kui sa pidevalt soovid, et asjad oleksid erinevad, siis need kalduvused järgnevad sulle ükskõik kuhu sa ka ei lähe.”⁸

Laaman ja Lemuel uskusid, et nende õnn oli seotud olukorraga – eriti olukorraga, mis taganuks nende mugavuse. Rääkides oma teekonnast kõnnumaal, ütlesid nad:

„[Meie naised] on sünnitanud kõnnumaal lapsi ning talunud kõike muud kui surma ja neil oleks olnud parem surra enne Jeruusalemmast lahkumist, kui taluda kõiki neid kannatusi.

Vaata, me oleme kannatanud kõnnumaal kõik need aastad, mis me oleksime võinud tunda rõõmu oma varast ja oma pärandmaast; jah, ja me oleksime olnud õnnelikud.”⁹

Ma olen õppinud, et minu õnn ei ole seotud sellega, kus ma elan, minule antud ülesandega, kellega ma koos töötan, millised õpilased mul on või millised võimalused ei ole tulnud. Ma ei ütle, et „hea suhtumine” kaotab ära teie raskused ja täidab elu päikesepaistega. Olukorrad, millest end mõnikord leiame, võivad olla südant murdvad ja peaaegu talumatud. Kuid ma annan oma tunnistuse, et isegi nendes olukordades võib olla taeva poolt saadetud vaim ja perspektiiv, mis võivad muuta elu rõõmsaks.

Pühakirjakoht Alma raamatus ütleb: „See on aruanne Ammonist ja tema vendadest, nende rännakutest Nefi maal, nende kannatustest sellel maal, nende muredest ja nende vaevadest ja nende ülevoolavast rõõmust.”¹⁰ Mure ja rõõm ei välista teineteist. Kutsutud õpetajana ehk soovid, et sul oleks teine kutse. Palgalise õpetajana ehk soovid, et sul oleks teine ülesanne. Võib soovida, kuid palun pidage meeles, et teie õnn ei ole seotud teie soovi täitumisega. Õnn on teekonnas, mitte lõppsihtmärgis. Kui sa elad oma elu mõeldes, et see seisneb lõppsihtmärgis, siis ei pruugi sa kunagi õnnelik olla.

Kuidas saab leida õnne hoolimata olukorrast? Ma ei tea kõiki vastuseid, kuid võin anda ühe tähtsa: tänulikkusel on palju tegemist „väga õnnelikult” elamisega. President Dieter F. Uchtdorf on öelnud:

„Teisisõnu teen ettepaneku mitte olla tänulik millegi eest, vaid keskenduda tänulikkusele antud olukorras – milline see ka poleks. ‥

Selline tänulikkus ületab kõik meie ümber toimuva. ‥ See õitseb niisama ilusasti jäisel talvemaastikul kui ka mõnusas suvesoojas. ‥

Antud olukorras tänulik olemine näitab usku Jumalasse. ..

Tõeline tänulikkus väljendab lootust ja tunnistust.”¹¹

Lubage mul jagada veel ühte põhimõtet, mis on aidanud mul elada ja õpetada suurema rõõmuga. Mõni aasta pärast selle karjääriga alustamist otsustasin lahkuda seminaride ja usuinstituutide juurest. Ma jõudsin sellele otsusele, sest ma arvasin, et ma ei ole nii hea kui minu ümber olevad õpetajad. Ma nägin õpetajaid, kes olid head suhtlejad, teaduslikud, huumorisoonega ja enesekindlad, ning ma nägin väga vähe seda endas. Lõpuks ma siiski ei lahkunud seminaride ja usuinstituutide juurest, kuid jätkasin ebakindlust tundes ning mõtlesin, kas minu iseloomuomadustega saab noori efektiivselt õpetada ning aidata.

Rääkides meie ainulaadsetest iseloomuomadustest, on vanem Jeffrey R. Hollandi abikaasa, õde Patricia Holland öelnud nii:

„Meie Taevane Isa vajab meid sellisena, nagu me oleme, nagu me arenedes muutume. Ta on meelega loonud meid üksteisest erinevaks, nii et isegi oma ebatäiuslikkusega saame täita tema eesmärke. Minu kõige suuremad kannatused tulevad, kui tunnen, et pean sobima kokku sellega, mida teised teevad või mida teised minust mõtlevad. Ma olen kõige õnnelikum, kui olen mina ise ja proovin teha seda, mida minu Taevane Isa ja mina ise ootame, et ma teeksin.

Palju aastaid võrdlesin tihti vaikset, mõtlikku Pat Hollandit jõulise, elava, jutuka ja energilise Jeff Hollandiga ning teisega, kellel on sarnased omadused. Ma olen õppinud tänu mitmetele väsitavatele ebaõnnestumistele, et sa ei saa olla õnnelik elavaloomulisena, kui sa ei ole elavaloomuline inimene. See on ilmne vasturääkivus. Ma olen loobunud enese nägemisest vigadega inimesena. .. Sellest loobumine on andnud mulle vabaduse leppida ja rõõmustada minu enda viisil ja iseloomuomadustega. ..

Kusagil, kuidagi Issand aitas mul mõista, et minu isiksus loodi sobima täpselt kokku selle missiooni ja annetega, mis ta mulle andis. .. Ma olen leidnud, et mul on loendamatul hulgal energiaallikaid olla mina ise. Kuid hetkel, mil luban endale naabri jäljendamist, tunnen end mõranenuna ja väsinuna ning leian end alatiseks ülesvoolu ujumas. Kui me nurjame Jumala plaani meie heaks, siis jätame selle maailma ja Jumala kuningriigi ilma meie ainulaadsest panusest.”¹²

Lubage mul jagada kahte hoiatust seoses iseendaks olemisega. Esiteks, ma ei arva, et peaksime elama suhtumisega „see on, milline ma olen”. Juhataja Russell M. Nelson on öelnud: „Jeesuse Kristuse evangeelium on muutuste evangeelium!”¹³ Ma peaksin innukalt otsima tagasisidet oma juhtidelt, kuidas saaksin muutuda ja joondada oma isiksuse ning püüded paremini meie eesmärgi saavutamiseks. Mis veelgi tähtsam, mul on Kristuse enda antud käsk saada selliseks, nagu Tema on. Kuid ma ei pea olema selline nagu kõrvalruumi õpetaja. Minu isiksus, vaimu andide poolt täiustatuna, saab anda oma ainulaadse panuse seminaride ja usuinstituutide töösse.

Teine hoiatus: Kui ma esimest korda tulin peakontorisse uut ülesannet vastu võtma, siis meie tollane administraator, vanem Paul V. Johnson, kutsus mind enda kabinetti andmaks juhiseid ning nõu. Teiste asjade seas ütles ta: „Ära defineeri ennast.” Ma mõistsin seda tähendavat, et kui ma kunagi ise defineerisin Issanda eest, kuidas tema võiks mind kõige paremini oma töös kasutada, siis piiraksin ma oma võimalusi kasvuks ja teenimiseks.

Kahjuks langesin ma selle ohvriks, mille eest ta mind hoiatas. Ma proovisin anda endast parima administratiivülesandes, mida ta oli mul palunud täita, kuid oma südames nurisesin. Ma ütlesin endale: „Ma ei ole administraator. Ma olen õpetaja. Ma peaksin olema klassiruumis, mitte istuma koosolekutel.” See oli pikk ja valulik protsess, enne kui ma õppisin, et minu väidetav soov õpetada oli vaid kate, et varjata minu soovi täita isiklikke vajadusi. Oma aja veetmine õpilastega ja pühakirjadega on väga rahuldustpakkuv. Päeva veetmine koosolekutel, arutledes eeskirju, mitte nii väga. Kuid see ei puutu asjasse. Kas ma teen seda tööd isiklikuks rahuloluks ning teostamiseks või kas ma teen seda üksnes Jumala hiilgust ja eesmärke silmas pidades?

Ma loodan, et te olete targemad kui mina olin ja ei defineeri ennast ning seda, kuidas teid peaks kasutama. See õnn on erakordne, mis tuleb Isa tahtele allumisest, just nagu Päästja korduvalt õpetas ning ette näitas.

Allumine viib mind järgmise soovituseni, mis võib aidata meil usuõpetajatena „elada väga õnnelikult”. Ma olen kindel, et suurem osa meist siiralt soovib alluda meie Taevase Isa tahtele. On suurem väljakutse, kui meil palutakse siin maa peal alluda surelikele, keda Issand kasutab oma töö juhtimiseks, olgu see siis koguduses, vaias või seminarides ja usuinstituutides. Oma karjääri jooksul olen ma tundnud väga võimekaid õpetajaid, kes on solvunud juhi käitumise tõttu või eeskirjade tõttu, millega nad nõus ei olnud. Kas need ebaõiglused olid tõelised või arvatavad, need õpetajad kaitsesid ning toitsid oma valu ning seda kogu nende enda õnne hinnaga. Nende valust sai tihti kibedus, mis seejärel viis tülideni teistega, eriti nendega, kes neid juhendasid.

Vanem Neal A. Maxwell kirjutas ükskord: „Elu Kirikus [ja ma lisan, elu seminarides ja usuinstituutides] tähendab erinevate juhtide kogemist, kelle seas mitte kõik ei ole alati targad, küpsed ning osavad. Tegelikult mõned meist on sama krobedad ja ebatasased kui kott täis vanu ukselinke. Osa poleerimisest, mida kogeme, tuleneb tegelikult üksteise vastu hõõrdumisest. Kui olulised on kannatlikkus ja armastus sellises olukorras!”¹⁴

Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui olulised „kannatlikkus ja armastus” on usuõpetaja jaoks. Need on õnne leidmiseks ja Vaimuga õpetamiseks eluliselt olulised.

Juhataja Boyd K. Packer on öelnud: „Inimene, kes ütleb, et ta toetab Kiriku presidenti või üldjuhte, kuid ei suuda toetada omaenda piiskoppi, petab ennast. Inimene, kes ei toeta omaenda koguduse piiskoppi ja vaiajuhatajat, ei toeta Kiriku presidenti.”¹⁵

Mul ei ole aega laskumaks üksikasjadesse, kuid selles tsitaadis on olemas põhimõte, mis minu arvates rakendub usuõpetajatele ning nende suhtele nendega, kes on määratud neid juhtima. Kui kellelgi teist on halvad tunded administratsiooni suhtes, mõne teatud eeskirja suhtes, tähelepanuta jätmise suhtes või liigse tähelepanu pööramise pärast, siis ma palun teid, et te laseksite sellel teie enda pärast minna. Õnn jääb alatiseks kättesaamatuks inimesele, kes ei andesta, kes levitab oma rahulolematust teistele või kes julgustab tülisid.

Nüüd minu viimase soovituse juurde. Vaevu mõned tunnid enne Päästja surma pesi Ta apostlite jalgu ning ütles:

„Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. ..

Kui te seda teate; õndsad olete, kui te seda teete!”¹⁶

Suur osa õnnest meie elus tuleb, kui me unustame endid ja keskendame oma mõtted teistele ning nende teenimisele. Usuõpetajate jaoks on suur õnn leitav, kui me keskendame oma mõtted, soovid ja püüded oma õpilaste õnnistamisele. Rääkides usuõpetajatele, ütles president Spencer W. Kimball kord, et meie noorte kasv ning areng peaks olema meie „peamine ning suur kinnisidee”.¹⁷ Kui meie tähelepanu keskpunkt läheb kunagi ära meie õpilastelt ning kaldub meie oma vajaduste, mugavuste, rahulolu ning tunnustamise poole, siis väheneb meie võime õpetada efektiivselt oluliselt, rääkimata meie oma õnne vähenemisest.

Eelmise sajandi protestantlik pastor Harry Emereson Fosdick on kirjutanud: „Mõned kristlased kannavad oma usku oma seljal. On uskumuste ja tavade pakett, mida nad peavad kandma. Mõnikord muutub see raskeks ja nad sooviksid seda maha asetada, kuid see tähendaks vanadest traditsioonidest eemaldumist, seega jätkavad nad kandmist. Kuid tõelised kristlased ei kanna oma religiooni, vaid religioon kannab neid. See ei ole koorem, see on tiivad. See tõstab nad üles, aitab neil ületada rasked kohad, see jätab universumist mulje kui sõbralikust, mulje elust kui eesmärgipärasest, muudab lootuse tõeliseks, ohverduse vaeva tasuvaks. See vabastab nad hirmust, tähtsusetusest, heitumusest ja patust – inimese hinge suurest orjastajast. Te tunnete tõelise kristlase teda nähes ära tema elurõõmust.”¹⁸

On minu lootus ja palve igaühe teie eest, et evangeelium on tõesti tiivad ja mitte koorem, et teid ümbritseb tuli ja olete täidetud rõõmuga ning et teie oma õnn kutsub teisi otsima ja järgima teie õnne allikat, milleks on Issand Jeesus Kristus. Ma tunnistan, et Ta oli kõige õnnelikum inimene, kes kunagi on sellel maal kõndinud, ja Ta kutsub meid Teda järgima, elades „väga õnnelikult”. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.