Jumala laste uskupöördumine
Seminaride ja Usuinstituutide iga-aastane koolitusülekanne • 13. juuni 2017
Olen põnevil, et saan võtta osa tänasest pühaliku koosoleku ülekandest koos teiega, meie seminaride ja usuinstituutide juhid ja õpetajad ja teie armsad kaaslased. Oleme kohtunud teist paljudega kõikjal maailmas ja te olete erakordsed inimesed. Arvan, et selleks on mõned põhjused. Esiteks palgatakse Kirikus vaid kvalifitseeritud inimesi, kes on templisoovituse väärilised, on tõestanud oma õpetamisoskust ning keda on soovitatud ja kes on heaks kiidetud eri tasemetel, sealhulgas Haridusnõukogu poolt. Teie, kutsutud õpetajad, pole ehk pidanud läbima nii kriitilist kontrolli nagu palgaline töötajaskond, kuid minu kogemuste järgi kutsuvad kohalikud juhid õpetama seminari ja instituuti vaid parimaid. Teiseks olete te sügavuti Kristuse õpetuse sees, mis on Nefi sõnul „ainus ja õige õpetus Isast ja Pojast ja Pühast Vaimust”.1 Selle õpetuse õpetamine innustab järjepidevalt sama õpetuse järgi elama ja sellepärast te oletegi nii head. Jääge selliseks!
Me oleme seminaripere! 32 aastat tagasi kutsuti mind Havai Honolulu vaia juhatajaks. Meie noorim laps oli pooleteist- ja vanim neljast lapsest 11aastane. Mu elukutse oli paljunõudev ja tundus, et olime saavutanud oma võimete piiri. Siis aga pöördusid minu poole need, kes meie vaia seminari koordineerisid, ja küsisid meie noore pere olukorra tõttu mitte kuigi veendunult: „Kas sa arvad, et ... võiks olla võimalik, et ... õde Hallstrom võiks õpetada seminari?” Kuna meil polnud tavaks kutseid tagasi lükata, hingasime sügavalt sisse ja ütlesime: „Loomulikult!”
Sellega algas meie peres paljunõudev, kuid ülimalt rahuldustpakkuv periood. Mu naine Diane ärkas igal tööpäevahommikul pool viis, et olla valmis kella kuueseks seminaritunniks. Mina pidin äratama üles lapsed, aitama neil end pesta ja riidesse panna, tegema hommikusööki ja seadma kõik korda, nii et kui Diane kell 7 maja ette sõitis, võisin ma minna tööle ja tema sai sõidutada koolilapsed kooli.
Selline rutiin jätkus kaheksa aastat, kuni Diane kutsuti Noorte Naiste juhatajaks. Viie aasta pärast koputas seminarikoordineerija taas meie uksele palvega: „Meil on väga raske vanemate õpilaste klass. Kas õde Hallstrom võiks jälle seminari õpetada?” Nõnda lisandus kaheksale veel kolm aastat ja selleks oli vaja president Hinckley kutset, et teda vabastada. Mind kutsuti üldjuhiks ja meid saadeti Jaapanisse oma esimest ülesannet täitma. Kutsutud õpetajad, olge seega ettevaatlikud, kui loodate, et teid vabastatakse – te ei tea iial, millega asi lõpeb!
Me meenutame seda rasket, metsikut, hullumeelset aega heldimuse ja tänutundega. Diane armastas oma seminariõpilasi tingimusteta (ja nemad armastasid teda). Lisaks õpetas ta seminaris kõiki meie lapsi ning õdede ja vendade lapsi, kellest üks on nüüd instituudi direktor ja jälgib loodetavasti seda ülekannet. Selline pingeline õpetamine süvendas samuti Diane’i teadmisi ja tunnistust evangeeliumist – miski, millest mina ja mu pere on tohutult kasu saanud. Lisaks „võimaldas” see mul olla koos meie lastega sel ajal päevas, neil varahommikustel tööpäevatundidel, mil ma kindlalt kodus olin. See oli mulle märkimisväärseks õnnistuseks ja usun, et ka neile. Seega te näete, et mõnest suurimast koormast võib saada tõeliselt suur õnnistus.
Mul on hea meel viibida täna koos kaaslastega, keda ma kõrgelt hindan. Haridusnõukogu ja selle Täitevkomitee liikmena kohtun ma kaks korda kuus meie imelise voliniku, vanem Kim B. Clarkiga ja silmapaistva Seminaride ja Usuinstituutide administraatori Chad H. Webbiga. Seminaride ja instituutide töötajas- ja teenijaskonnal on head juhid. Nagu enamik teist teab, on Kiriku Haridusnõukogu eesistujaks president Thomas S. Monson ning sinna kuuluvad president Henry B. Eyring ja president Dieter F. Uchtdorf. Ka vanem Dallin H. Oaks on Nõukogu liige ja Täitevkomitee eesistuja. Lisaks kuuluvad Nõukogusse ja Täitevkomiteesse vanem Jeffrey R. Holland, õde Jean B. Bingham ja õde Bonnie L. Oscarson. Minus äratab jätkuvalt suurt aukartust see, kui tähtis koht on Kirikus haridusel ja milliseid ressursse selleks eraldatakse.
Lubage mul nüüd jagada mõnda mõtet teiega, kellel on nii oluline roll Kiriku noorte vaimsel harimisel. Olen juba viidanud Kristuse põhjalikule õpetusele. Kuidas Kirik aitab oma liikmetel seda õpetust mõista ja selle järgi elada? Teine viis selle küsimuse esitamiseks oleks: „Mis on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku apostellikud prioriteedid?”
Üks võimalus nende prioriteetide õppimiseks on mõista „päästmistööd”. Päästmistööd määratletakse kõige sisutihedamalt Kiriku 2. käsiraamatus. Pidage meeles, et Kiriku käsiraamatu on heaks kiitnud Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum. Selles seisab: „Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed on läkitatud „nägema vaeva inimhingede päästeks tema viinamäel” (ÕL 138:56). See päästmistöö sisaldab liikmete misjonitööd, uskupöördunute aktiivsena hoidmist, väheaktiivsete liikmete Kirikusse tagasi toomist, templi- ja pereajalootööd ja evangeeliumi õpetamist.”2
Lisaks aitab neid prioriteete tajuda samas käsiraamatus Kiriku eesmärki käsitlevas osas kirjas olev avaldus: „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lõi Jumal, et aidata kaasa oma tööle tuua Tema lastele surematus ja igavene elu. Kirik kutsub kõiki: „Tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas” (Mn 10:32; vt ka ÕL 20:59). Kutse tulla Kristuse juurde kehtib kõigile, kes on kunagi elanud või saavad elama maa peal.”3
Käsiraamatu tsitaat jätkub järgmiste sõnadega: „Et täita oma eesmärki aidata inimestel ja perekondadel olla ülenduse väärilised, keskendub Kirik jumalikult määratud ülesannetele. Need on aidata liikmetel elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, Iisraeli kokkukogumine läbi misjonitöö, vaeste ja puudusekannatajate eest hoolitsemine ning pääste võimaldamine surnutele, ehitades templeid ning tehes seal asendustalitusi.”4
Nii on „päästmistöö” ja need „jumalikult määratud ülesanded” sisuliselt samad ja me peaksime juhinduma neist kõiges, mida Kirikus teeme, sealhulgas (ja võibolla eriti) oma noorte õpetamisel.
Kokkuvõtteks peab kõik see, mida teeme iseendale, oma peredele ja oma praegustes ametites, õpetama „päästmistööd” ja „jumalikult määratud ülesandeid”, et aidata kaasa Jumala poegade ja tütarde uskupöördumisele. Me peame õpetama nagu Aaron ja ta vennad Ammon, Omner ja Himni – õpetama „vastavalt ilmutuse ja prohvetliku kuulutamise vaimule ja Jumala väele”, et nii paljud, kes usuvad teie „jutlustamist ja pöördu[vad] Issandasse, ei lang[e] kunagi ära”.5
Nagu Esimene Presidentkond teatas noorte vanematele ja juhtidele: „Issand on kutsunud teid aitama noortel pöörduda evangeeliumisse.”6 Me oleme kindlad, et kui te aimate järele, kuidas õpetas Päästja, õpivad meie noored palju põhjalikumalt, mis viib uskupöördumisele.
Seega pole noorte õpetamine neile pelgalt ajaloo õpetamine, see tähendab õpetuse edastamist, mis inspireerib neid tegutsema. Meie roll on olla „tööriistaks Jumala käes”,7 et nad mitte ainult ei kuule, vaid tunnetavad ja seejärel tegutsevad. Meie roll on „juhenda[da] ja õpeta[da] üksteist”,8 et „sidu[da] ennast tegutsema .. kõiges pühaduses”.9 Meie roll on õpetada „usku meeleparanduseks”.10
Milline on parim moodus selliseks õpetamiseks? Issanda Kirikus seatud eeskuju järgi tuleb meil täiel määral avalikult, perega ja isiklikult Jumalat teenida. Lubage mul kõik see lahti seletada.
Avalik jumalakummardamine
Avalik jumalakummardamine on see, kui koguneme kokku Jumala lastena, vendade ja õdedena, pühade kogukonnana. Need koosolekud on mõnikord suured, nagu vaia- või koguni üldkonverentsid, või vahel väiksed, nagu kvoorumi või Noorte Naiste või Abiühingu koosolekud või seminari või instituudi tunnid. Meie tänane pühalik koosolek on avalik jumalakummardamine. Kõigil neil koosolekutel me palvetame, õpetame, tunnistame ja ülendame meelt – kõige selle eesmärgiks on aidata meil paremini mõista meie Taevaisa, Jeesust Kristust ja Püha Vaimu. Seejärel oleme kohustatud muutma selle üha suureneva teadmistepagasi tarkuseks, et lõhe selle vahel, mida teame ja kuidas elame, üha kahaneks.
Templis teenimine on avaliku jumalakummardamise püha vorm, kuna selle juurde kuuluvad vahetult talitused ja lepingud, mis ühendavad meid Jumalusega. Milline on teie side templi ja oma lepingutega? Kas kasutate regulaarselt seda püha avaliku jumalakummardamise vormi oma teadmiste tugevdamiseks ja tarkuse suurendamiseks? Kas aitate neil, keda õpetate, siduda end templiga? Kas innustate meie noori olema piiratud kasutusõigusega templisoovituse väärilised, saama see endale ja kasutama seda seal, kus geograafiliselt võimalik? Päästmistöös osalemine, uurides perenimesid ning käies templis, et lasta end ristida ja kinnitada oma esivanemate eest, loob võimalusi saada vaimset juhatust.
Avalikest jumalakummardamistest tähtsaim, vähemalt väljaspool templit, on sakramendikoosolek. Lisaks teenivatele tegevustele, mis kuuluvad enamike Kiriku koosolekute juurde, koondatakse sel jumalateenistusel tähelepanu elavatele mõeldud sakramenditalitusele. Koosolekut alustades ja lõpetades ning eriti püha sakramendi võtmiseks valmistudes me laulame ja palvetame. Kas oleme kogu hingest asja juures? Kas oleme oma mõtetes ja südames kohal või kusagil mujal? Kas meie nutitelefonid on talituse või ükskõik millise koosoleku osa ajal välja lülitatud, või saadame tekstisõnumeid ja säutsume ning saadame e-kirju, kui tegu on meiesuguste vanemate inimestega? Kui kõnelejad ja eriti need, kelle kõneoskus ei pruugi olla nii lihvitud, kõnelevad, kas lõpetame siis ülbelt tähelepanu pööramise, mõeldes, et oleme seda kõike juba varem kuulnud.
Kui oleme milleski sellises süüdi, ei lase selline teguviis üldse Vaimul meiega suhelda. Ja siis me imestame, miks sakramenditeenistus ja teised Kiriku koosolekud meie meelt ei ülenda?
Avalik jumalakummardamine on suurepärane võimalus olla meile kõigile, sealhulgas noortele, jüngrirajal toeks.
Perekondlik jumalakummardamine
Avalik jumalakummardamine peaks soodustama perekondlikku jumalakummardamist. 1999. aastal andis Esimene Presidentkond lapsevanematele ja lastele nõu „pidada esmatähtsaks perepalvet, pereõhtut, evangeeliumi uurimist ja õpetamist ning kosutavaid perekondlikke tegevusi. Ükskõik kui väärilised ja sündsad muud vajadused ja tegevused ka pole, ei tohi neil lasta asendada jumalikult määratud ülesandeid, mida üksnes lapsevanemad ja pered saavad küllaldaselt täita.”11 Loomulikult on samu põhimõtteid õpetanud aastate jooksul korduvalt arvukad Kiriku juhid loendamatutel viisidel.
Me elame kiireloomulises maailmas. Kirikus ringi reisides uurin ma vahel eraviisiliselt kohalikelt juhtidelt – ja nad on head viimse aja pühad –, kas nad peavad perepalvet ja pereõhtut. Kas nad uurivad evangeeliumi oma perega? Sageli näen vastuseks nende silmis piinlikkust ja kuulen selgitust: „Meil on nii kiire. Laste kool ja õppekavavälised tegevused, muusika- ja muud tunnid, seltsielu ja Kiriku üritused hoiavad neid peaaegu täielikult rakkes. Oleme abikaasaga hõivatud töö, Kiriku ja muude kohustustega. Oleme harva perega koos.” Esimese Presidentkonna nõuanne on esitatud selles vaimus, et kui me oleme nii hõivatud isegi heade asjadega, et ei leia aega olulisele, siis tuleb meil otsida lahendusi.
Kui lapsi kasvatavad uskupöördunud vanemad, kellel on kujunenud tavaks perega Jumalat teenida, tunnevad nad tõenäolisemalt noorena Püha Vaimu mõju ja siis järgivad seda õigemeelset eeskuju igavesti. Siis võtab õpetamine Kiriku eri olukordades endale õige rolli perekondliku õpetamise tugisüsteemina.
Lisaks järjepidevale ja tõhusale perekondlikule jumalakummardamisele peavad noorte õpetajad innustama sündsalt ja peenetundeliselt Jumala teenimist ka oma õpilaste peredes. Osa tuleb perekonnast, kus sellised tavad on juba paigas, ning te saade lihtsalt kõrvalt vaadata ja vaikselt kaasa elada. Teiste peres ei toimi see mitmel põhjusel alates sellest, et õpilane on peres ainuke Kiriku liige (või ainuke aktiivne liige), kuni selleni välja, et nad kuuluvad perekonda, kes käib regulaarselt Kiriku koosolekutel, kuid pole veel mõistnud perekondliku jumalakummardamise tähtsust. Võtmata endale kiriku juhtide ja lapsevanemate volitust ja vastutust, näidake oma eeskujuga õigemeelseid tavasid ja aidake noortel leida viise, kuidas nad saavad olla oma perele inspiratsiooniallikaks perekondliku jumalakummardamisega kokkusobivate tavade väljakujundamisel.
Isiklik jumalakummardamine
Uskupöördumine on lõppude lõpuks isiklik. Avalik jumalakummardamine viib perekondliku jumalakummardamiseni ja see omakorda isikliku jumalakummardamiseni. Selle alla käib isiklik palve, isiklik evangeeliumi uurimine ja isiklik järelemõtlemine oma suhete üle Jumalusega. „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, .. kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?”12
Vanem D. Todd Christofferson on öelnud: „Pühade asjade tunnetamise juures on tähtis see, et kui keegi ei hinda pühi asju, jääb ta neist ilma. Ilma aupaklikkustundeta muutub tema suhtumine üha pealiskaudsemaks ja käitumine lodevamaks. Ta kaldub kõrvale kinnitusköitest, milleks tema lepingud Jumalaga võiksid olla. Ta vastutustunne Jumala ees kahaneb ja siis ununeb. Seejärel hoolib ta vaid oma mugavusest ja kontrollimatute himude rahuldamisest. Lõpuks hakkab ta põlgama seda, mis on püha, koguni Jumalat, ja seejärel põlgab ta iseennast.”13
Oleme hakanud aru saama, et parim vaimse edu prognoos, mille mõõdupuuks on Melkisedeki preesterlusse pühitsemine, templianni saamine, misjonil teenimine, templiabielu ja õigemeelse pere kasvatamine, on noore mehe või noore naise isiklikud vaimsed noorukiea kogemused ehk Püha Vaimu mõju tundmine. See on enam kui Kirikus aktiivne olemine, see on aktiivsus evangeeliumis!
Teie eesmärgiks igas teie tunnis, igas teie vestluses, igas koridoris peetud jutuajamises on see, et Püha Vaim oleks tegelik õpetaja. Nagu õpetas Päästja: „Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik.”14 Püha Vaim suudab sõnumit isikupärastada, et igaüks oleks „valgustatud tõe Vaimu läbi”.15 Seega, kui õpetame päästmistööd ja jumalikult määratud ülesandeid, teeme seda meelt ülendavalt ja inspireerivalt ning nii, et see tugevdab meie õpilaste usku Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse ning Tema lepitusse.
Me ütleme teile, suurepärased usuõpetajad: Aitäh! Aitäh! Aitäh! Me täname teid Kiriku juhtide nimel! Olgu teie elu õigemeelne, hoolitsege oma pere eest ja teenige Issandat, hoolitsedes eriti kalli pealekasvava põlvkonna eest. Päästmistööga ja jumalikult määratud ülesannetega tegelemine apostelliku juhatuse ja võtmete all on ülendav ja motiveeriv.
Kuulutan meie ülevast Taevasest pärandist ja võimest saada „igavese elu, milline and on suurim kõikidest Jumala andidest”.16 Tunnistan suurest Jehoovast, kes sündis Jeesusena, kelle tiitel oli Jeesus Kristus, Võitu.17 Tunnistan Tema võrratust lepitusest, mis võimaldab meil kõigil ja neil kõigil, keda õpetame, võita maailm, tulla toime kõige raskemates maistes oludes „täiusliku lootuse sära[ga]”.18 Taastatud evangeeliumi õnnistuste ja taastatud kiriku näol on meil kõik, mida vajame, et kuulda, tunnetada ja teha. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2017 by Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Ingliskeelse originaali heakskiit: 5/17. Tõlke heakskiit: 5/17. Originaali pealkiri „The Conversion of the Children of God”. Estonian. PD60004121 124