Näe ühteainsat

Lori Newbold

Juhataja, koolitusosakond

Seminaride ja usuinstituutide iga-aastane koolituse satelliitülekanne •13. juuni 2017

Ma olen tänulik võimaluse eest täna siin olla ja jagada oma armastust Päästja vastu ja teie vastu ja noorte ning noorte täiskasvanute vastu, keda meil on au teenida.

Ma mäletan võimast Vaimu tunnistust, mille sain õpetajakoolituses, kui lugesin esimest korda järgmist president Boyd K. Packeri ütlust: „Ma usun, et Kristuse peegelpilt uurendatakse teie näoilmesse vastavalt sellele, kuidas te panustate oma väljakutsetes ja vastutusalades. Ja sisuliselt selles klassiruumis ja sellel hetkel ja selle õpetamise ja inspiratsiooni kaudu olete teie Tema ja Tema on teie.”¹ Mõte, et mul on au oma kohustustes esindada Päästjat, on olnud minu karjääri jooksul S&I-s motiveeriv soov ja juhtiv tõde.

Vanem Gong õpetas meid kõige viimasel „Õhtu üldjuhiga“ üritusel, et miski, mis muutis Päästja täiuslikuks õpetajaks, oli Tema võime õpetada 5000 inimest ja ühteainsat inimest ühel ja samal ajal. Ta ütles: „See on ime, mida me õpetajatena otsime – õpetada kogu oma klassi ja igat õpilast klassis. See nõuab, et hoolitseksime nii 5000 kui ka üheainsa eest. See tähendab tegelemist üldiste muredega kui ka üksikisikute vajadustega.”² Kas te olete kunagi mõelnud, kuidas Päästja oli võimeline seda tegema?

Ma soovin jagada kogemust, mis mul oli mu teisel õpetamisaastal, mil Issand õpetas mind, aidates mul näha, mida tähendab Teda klassiruumis esindada. Ühes minu klassis oli umbes 15-aastane noormees. Ma teadsin esimese paari päeva järel, et mul ei ole kannatlikkust selle riukaliku isiksuse jaoks ning tundsin, et ees seisab pikk semester, püüdes kasutada annet, mida mul ei olnud. Ma palvetasin võime eest armastada teda ja kõiki oma õpilasi.

Tundide teisel nädalal, kui see noormees tõusis püsti, et jagada vaimset mõtet ning rääkida rohkem endast, anti mulle and näha teda, nagu Issand näeb, ning kohe tunda suuremat armastust tema suhtes. Ta jagas, et tema vanematel oli käsil lahutus ning tema ema ei olnud mitte ainult Kirikust lahkunud, vaid võitles Kiriku vastu. Kui ta jagas oma lugu, võisin tema näol näha südamevalu ja segadust, mida ta tundis. Ausalt öeldes ei mäleta ma tema jagatud vaimset mõtet, kuid mäletan, mida Püha Vaim mulle õpetas. Minu meelde tuli mõte: „Võta kingad jalast, sest annan sulle sissepääsu südamesse. Ma usaldan sulle olla ustav naissoost autoriteet selle noore mehe elus ning ma vajan, et sa armastad teda, nagu mina seda teen.” Sellest hetkest alates ma muutusin. Mu süda muutus. Ma nägin – ma tõesti nägin teda – Jumala pojana, jumaliku potentsiaaliga, vaimsete andidega ning et tal oli meie klassile palju anda. Selle semestri jooksul ei muutunud tema käitumises palju, kuid mina muutusin. Ja selle muutuse tõttu olid meil koos mõned imelised kogemused. Olen igavesti tänulik sellele noormehele ja tänulik võimaluse eest, mille Issand andis mulle südame ja perspektiivi muutuseks.

Ma jätkuvalt imetlen meie Taevase Isa võimet mitte ainult teada iga üksikisiku vajadusi, vaid need ka rahuldada. Ma tean, et Ta näeb, mõistab ja tunneb mind täiuslikult. Ja isegi rohkem – Ta armastab mind täiuslikult. Samuti tean, et Ta näeb mind kui jumaliku potentsiaaliga isikut ja teab, et Tema abiga võin saada Tema sarnaseks. Ma tean, et Tal on sama arvamus igaühe suhtes teist ja iga noore mehe ning naise suhtes, kes siseneb S&I klassiruumi. Ta näeb neid täiuslikult ja Ta soovib päästa igaühe neist. Ta näeb nende välimusest ning käitumisest kaugemale ja valib nende jumalikele omadustele ning tugevustele keskendumise. Ja ta ootab igaühelt meist, õpetajatest, sama tegemist.

Sellel aastal tutvustame uut prioriteeti „Näe ühteainsat”. Selle prioriteedi keskpunktis on, et igaüks meist arendaks Kristusele sarnast võimet näha iga õpilase isiklikke vajadusi, tugevusi ja jumalikku potentsiaali. Me loodame, et igaüks meist arendab või suurendab Kristuse sarnast võimet näha kaugemale hüüdnimedest ja väljanägemisest ning õpib nägema iga õpilast ainulaadse isikuna, kellel on jumalik potentsiaal ning kohtleb teda vastavalt.

Iga õpilane siseneb meie klassiruumi isiklike oludega, vajadustega ning väljakutsetega, mis mõjutavad nende õpikogemust. On oluline meeles pidada, et seminar või instituut on vaid osa iga õpilase elust – tähtis osa, kuid siiski vaid osa. Õppimisstiilid, kultuurilised erinevused, puuded, sõltuvused ja kaotus ning lein on vaid mõned faktorid, mis võivad mõjutada õpilase õpikogemust. Olukorrad ja sildid ei defineeri meie õpilasi, vaid annavad meile võimaluse näha ja armastada neid, nagu Päästja seda teeb. Meil on püha privileeg ja kohustus teha rohkem, et aidata neid, kelle koormad on rasked ning kes on tulnud tundi meeleheitlikult otsides lootust, mida inimkonna Päästja annab.

Mõtiskledes pühale kohustusele näha ühteainsat, olen õppinud palju apostel Pauluse õpetustest 1. korintlastele peatükis 12. Ma tahaksin jagada kolme õppetundi, mida ma seda peatükki uurides õppisin.

1. õppetund : Paulus alustab oma õpetust Kristuse kehast ja iga liikme väärtusest, õpetades vaimu andidest. Kui ma uurisin salme 1–11, siis ma ei saanud jätta mõtlemata, kas üks võtmetest nägemaks inimesi, nagu Päästja neid näeb, on esiteks märgata, et neil on ande ja tugevusi, mida tuleb näha ja kasutada. Kui me näeme õpilasi sellisel viisil, siis märkame nende tugevusi ja kasutame neid, selle asemel et keskenduda nende nõrkustele või soovimatule käitumisele. Mõnikord ei peegelda õpilaste käitumine nende väärtust õigesti. Üks lihtne oskus, mida õpetaja saab endas arendada, on enne õpilase käitumisele või kommentaarile vastamist hetkeks mõelda kahele või kolmele võimalikule põhjusele, miks õpilane sellisel viisil vastab või käitub. See aitab õpetajal vältida impulsiivselt käitumist ja paremini märgata õpilase vaimu ande.

Püüdes meeles pidada iga õpilase jumalikku potentsiaali, peame ka märkama, et olukorrad või puuded võivad nende soovile või võimele õppida ette tulla. See eeldab, et me loome hoolikamalt õpikogemusi, mis kutsuvad ja inspireerivad inimesi rakendama valikuvabadust kasutada õpiprotsessis vaimu ande. See protsess ei ole kerge, kuid kui otsime Issanda abi, aitab Ta meil teada, kuidas saame mõjutada Tema lapsi.

Üks kogemus, kus õppisin vaimu andide märkamise väärtust oma õpilastes, oli ühe minu õpilase kaudu, kes ei tahtnud ei tunnis ega tunnist väljaspool lugeda. Tal oli suurepärane muusika and ja kui ma palvetasin, kuidas teda mõjutada, vastas Issand millegagi, mida ma ei olnud kunagi varem proovinud. Ma andsin talle õppetundide ajakava ning palusin tal leida iga õppetunni jaoks laulu, mida võiks tunnis mängida, mis aitaks õpetada ühte nendes pühakirjakohtades leiduvat tõde. See tähendas, et ta pidi tunnist väljaspool lugema, et leida tõed, nii et ta võiks leida laulu. See andis talle võimaluse tunnistada tunnis oma ettevalmistuse käigus õpitust. Mõne lühikese nädala jooksul nägin ma selle õpilase armastust Päästja vastu kasvamas ja tema osalust tunnis paranemas. Hetkel teenib ta põhimisjonärina ja mitte ainult ei loe, vaid ka õpetab pühakirju ja jagab oma tunnistuse andi muusika kaudu.

2. õppetund : Paulus rõhutab, et igal keha liikmel on väärtus. Salmides 14–18 õpetab ta:

„Sest ihu ei ole üks liige, vaid palju liikmeid.

Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse!” kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?

Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse!” kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?

Kui kõik ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kõik oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine?

Aga nüüd Jumal asetaski liikmed, igaühe neist, ihu külge, nõnda nagu tema tahtis.”

Mulle meeldib kujundlikkus, et kehaosad täidavad erinevaid, kuid vajalikke rolle. Käsi ei saa asendada jalga. Kõrv ei saa asendada silma. Igaühel on oma ainulaadne ja tähtis roll ning igaüks annab erineval viisil oma panuse. Keha töötamiseks täiel võimsusel on igaüks oluline.

Vanem Holland kasutas sama tõe õpetamiseks erinevat analoogiat: „Jumaliku kavandi järgi pole kõik hääled Jumala kooris ühesugused. Et muusika oleks rikkalik, on vaja mitmekesisust: sopraneid ja alte, baritone ja basse. .. Kui me halvustame oma ainulaadsust või püüame vastata .. väljamõeldud stereotüüpidele, jääme ilma toonide ja tämbrite rikkusest, mida Jumal mitmekesist maailma luues ette nägi.”³

Aitamaks igal õpilasel efektiivselt „pöörduda usule sel ajal, mil nad on meiega”,⁴ peame uskuma, et igal õpilasel on väärtus, ja tegutsema vastavalt sellele. Nende tõdede valguses kutsun ma igaühte teist üles küsima endalt kahte küsimust: Esiteks: „Kas ma ausalt usun, et igal minu õpilasel on väärtus ja neist võivad saada oma panuse andvad liikmed?” Teiseks: „Kas minu tegevused peegeldavad seda uskumust?”

Ma palvetan, et Issand aitaks meil juhinduda rohkem selle uskumuse järgi.

3. õppetund : Paulus õpetab, et peaksime näitama samasugust hoolt üles iga liikme suhtes. Ta ütleb: „Et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest.”⁵

See oli minu jaoks võimas pühakirjakoht, mis ajendas mind oma tegudele mõtlema. Kas ma näitan „samasugust hoolt” iga õpilase suhtes? Kas ma keskendun rohkem õpilastele, kes annavad oma panuse rohkem silmapaistvatel viisidel? Kas minu jaoks on lihtsam armastada neid, kes tõstavad oma käe ja kellel alati on pühakirjad laual valmis, et jagada tunnistust ning tähendusrikkaid kommentaare? Kas minu jaoks on lihtsam armastada neid ja pöörata tähelepanu neile, kes armastavad mind, kes armastavad kaasõpilasi, kes saabuvad õigel ajal ja puuduvad vaid tõsise haiguse tõttu? Kas teised õpilased märkavad, kui ma ei näita „samasugust hoolt” iga õpilase suhtes? Ja kuidas mõjutab see minu klassiruumis valitsevat armastust, austust ja eesmärki? Õpilased näevad ning kohtlevad üksteist suurema tõenäosusega, nagu Päästja neid näeb ja kohtleb, kui igaüks meist seda neile ette näitab.

Kui me püüame esindada oma õpetamises Päästjat ja arendada võimet näha, nagu Tema näeb, siis peame meeles pidama, et 1) kõigil on panustamiseks vaimu annid, 2) iga liige on väärtuslik ning 3) me peame näitama „samasugust hoolt” iga liikme suhtes.

Ma sooviksin jagada veel ühte õppetundi, mida sain selle prioriteedi vajalikkuse üle mõtiskledes. Meie ajal vastane „käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata!”⁶ Suure identiteedivargana püüab ta jätkuvalt röövida inimestelt jumalikku identiteeti ja ühendust taevaga. Me peame arendama välja võime näha, nagu Päästja näeb, et me võiksime aidata teistel mõista nende jumalikku potentsiaali ja olla Issandale ustavad segadusse ajavas maailmas, mis nimetab „kurja heaks ja head kurjaks, kes tee[b] pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks”.⁷

Üks minu pühakirjakangelannadest, kes seda võimet nii hästi näitab, on Abigail. Vanas Testamendis on teda kirjeldatud nii: „Naisel oli hea mõistus ja ilus välimus.”⁸ Ta oli abielus Naabaliga, mehega, kes oli „tegude poolest kuri”.⁹ Pärast seda, kui Naabal solvas Taavetit ja keeldus teda aitamast, kogus Taavet oma mehed eesmärgiga lüüa maha Naabal ja tema pere. Kui Naabali teenijad teatasid Abigailile lähenevast ohust, kogus ta kohe kokku varustuse ning asus teele kohtumaks Taavetiga.

Taavetiga kohtudes kummardus Abigail tema ees ja Kristuse sümbolina võttis enda peale vastutuse solvangu eest, mida ta ei öelnud, ja palus temalt andestust.¹⁰ Mida nägi Abigail Naabalis, mis motiveeris teda Naabalit kaitsma?

Mida nägi ta Taavetis, mis pani teda ütlema: „Anna siis andeks oma ümmardaja üleastumine! Sest Jehoova teeb tõesti mu isandale ühe kindla koja, sellepärast et mu isand võitleb Jehoova võitlusi! Ja kurja ei leita sinus kogu su eluajal!”¹¹

Miks valis ta sellisel kriitilisel hetkel meelde tuletada Taavetile tema olemust ja Issanda lubadusi? Milline mõju oli tema usu teol?

Mulle meeldib Taaveti vastus kuulutuses:

„Õnnistatud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud!

Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast!”¹²

Ma usun, et sel hetkel, mis meenutab mulle president Packeri lubadust, oli Abigailil „Kristuse peegelpilt uurenda[tud tema] näoilmesse. Ja sisuliselt selles klassiruumis ja sellel hetkel ja selle õpetamise ja inspiratsiooni kaudu [oli Abigail Taavet ja Taavet oli Abigail].¹³

Ma tunnistan, et meil on sama võimalus näha teisi, nagu Tema näeb neid, ja aidata neil näha enda sees olevat jumalikkust.

Sõnad ei saa väljendada armastust ja tänulikkust, mida ma tunnen nende suhtes, kes on näidanud seda Kristuse sarnast omadust minu elus. Esiteks muidugi minu ingellik ema on mind alati näinud kui isikut, kel on jumalik potentsiaal ja vaimu annid. Ta on mind alati näinud kui panustajat – isegi kui ma ei käitunud nii – ja on väsimatult tööd teinud, et aidata mul oma potentsiaali arendada. Mul on olnud preesterluse juhid, kes on toonud minu ellu lootust, andes edasi Taevase Isa armastust minu vastu ja tuletades mulle meelde minu väärtust. Minu enda seminari ja instituudi õpetajad – paljud neist vaatavad täna – nägid minus midagi, mida mina ise endas ei suutnud näha. Minu karjääri on imeliselt rikastanud mehed ja naised, kes on mind üles tõstnud ning mind Päästja juurde juhatanud oma eeskujude kaudu näha ühteainsat.

Ma olen igavesti tänulik viiside eest, kuidas Issand jätkuvalt näitab mulle, et Ta näeb mind kui kedagi, kes on väärt ja väärtuslik. Ta on õnnistanud mind andidega ja annab mulle võimalusi neid ande kasutada aitamaks teistel Tema sarnaseks saada. Ja ma tean, et Ta teeb sama igaühe jaoks teist ja iga meie õpilase jaoks.

Viimase paari kuu jooksul on mul olnud imeline kogemus uurida pühakirju, keskendudes sellele, kuidas Päästja näeb ühteainsat ja õpetab vastavalt sellele perspektiivile. Temalt otse õppimine on mind muutnud. Ma kutsun teid üles võtma vastu sama võimalus. Ta on täiuslik eeskuju. On loendamatul hulgal näiteid, kuidas Ta lõi õpikogemusi ja õppetunde, et vastata üksikisikute vajadustele ja paremini aidata õpetatavatel mõista nende jumalikku potentsiaali.

Mu kallid sõbrad, ma palvetan, et meie Taevane Isa jätkab meie individuaalse võime suurendamist näha, nagu Tema näeb, armastada, nagu Tema armastab, ja tegutseda, nagu Tema tegutseks. Ma palvetan, et me otsiksime seda andi ja otsiksime viise selle saamiseks või süvendamiseks. Ma palvetan, et kui me seisame iga päev oma õpilaste ees, siis jätkaksime püüdlemist selle poole, et Päästja peegelpilt oma näoilmesse saada. Ma tean, et me saame arendada seda andi, kui otsime Tema abi. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.