„Miks vajan mina Jeesust Kristust”, Sulle, Noor!, märts 2024.
Jõud teie suhetes Temaga
Miks vajan mina Jeesust Kristust
On oluline, et me mõistame oma suhet Päästjaga.
Kelsy ja Jesse Lightweave. Meistri puudutus
„Miks vajan mina Jeesust Kristust?” See on oluline küsimus, mida endalt küsida – mitte kollektiivselt „kõik” või teie pere „meie”. Aga tõesti „mina”. Mis on minu vastus sellele küsimusele?
Enda jaoks leidsin vastuse isiklike usutegude kaudu, püüdes iga päev elada oma lepingute, sealhulgas ristimislepingu järgi ja õppides kuulama Issanda häält Tema Vaimu kaudu. Ja mis kõige tähtsam, see keskendus oma suhtele Päästjaga.
Suhe Päästjaga
Võin julgelt loetleda põhjused, miks ma vajan oma vanemaid või lähedasi sõpru. Olen neid suhteid regulaarselt kosutanud. Nende väärtus minu elus on sama nähtav ja kindel kui aeg ja pingutus, mille olen pühendanud meie lähedasse suhtesse lihtsate viiside kaudu, nagu regulaarsed vestlused, nende tundmaõppimine ja lubades nende õigemeelsel tarkusel oma elu mõjutada.
Meie suhe Jeesuse Kristusega võib järgida sarnast mustrit. Igapäevane palve Taevase Isa poole Jeesuse Kristuse nimel on vajalik. Nii on ka Päästja tundmaõppimisega pühakirju uurides, prohvetite ja apostlite sõnu lugedes ning Vaimu kuulates. Ma süvendan seda suhet, kui luban kõigel, mida õpin, mõjutada minu elu ja iseloomu.
Mõelge ka päästmisplaanile. Sõna „päästmisplaan” viitab sellele, et sina ja mina – kõik inimesed – vajame päästmist ja et päästmine oleks osa selle elu eesmärgist. Vajasime abi ega suutnud end ise päästa.
Kuid Jumal saatis meid maa peale igavese tõotusega, et Ta annab Päästja Jeesuse Kristuse, kes ületab need takistused, mis meid Jumalast eraldavad.1 Ja kui me sõlmime Jumalaga lepingu, lubab Ta teha kõik, mida ta suudab, ilma et võtaks meilt valikuvabaduse, et aidata meil pidada kinni Temale antud pühadest lubadustest.2
Foto avaldatud Tracy Y. Browningi loal
Ma pidin teadma, et ta mõistis
Mind ristiti, kui olin 16-aastane ja elasin New Yorgis. Alguses tundsin, et veedan palju aega, püüdes sobitada vastleitud usku ja selle lepingulist suhet Jumalaga oma vanade sõprussuhetega.
Olin mures, et mul pole koolis sõpru, kellega meil oleks ühised huvid. Kuid mõistsin, et mu sõbrad olid harjunud tegema asju, mis olid kahjulikud minu vaimsusele ega olnud sobivad inimesele, kes püüab võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime. Teadsin, et Jeesus Kristus tahtis, et ma teeksin paremaid valikuid.
Mida ma aga ei teadnud, oli see, kas Päästja mõistis, millist vastuolu ma endas tunnen. Iga päev muutus see olukord üha raskemaks, kuna mind kutsuti tegema asju, mis ei olnud head. Mõnikord põhjendasin neid kui kahjutuid, kuid teadsin, et teen järeleandmisi asjades, milles ei peaks järgi andma.
Mul oli vaja teada, et Päästja mõistab, kui üksinda ja süüdlaslikult ma end tunnen, kui hakkasin isegi mõtlema evangeeliumi standardite langetamisele, et oma sõprade hulka kuuluda. Tundsin, et olen uppumas. Ma vajasin päästmist. Ma vajasin Jeesust Kristust.
Kui minu suhe Temaga süvenes
Minu suhe Jeesuse Kristusega süvenes, kui sain ise teada, miks ma Teda vajan. See oli siis, kui teadmine, et pean elama evangeeliumi järgi, muutus mõistmiseks, miks ma tahan evangeeliumi järgi elada, ja palusin abi, et seda teha. Ma lihtsalt laskusin põlvili ja valasin oma südame Jumala poole lootuses, et Ta hoolib minust ja minu probleemist, et päästmisplaan on loodud mind aitama, et isegi minu õnn on osa plaanist.
President Russell M. Nelson on õpetanud: „Kui sina ja mina oleme Jumalaga lepingu sõlminud, muutub meie suhe Temaga lähedasemaks, kui see oli enne lepingut. ‥ Kuna meie leping on Jumalaga, siis ei väsi Ta kunagi püüetest meid aidata ja me ei ammenda kunagi Tema armulikku kannatlikkust meie suhtes.”3
Rääkisin Taevase Isaga sellest, kui süüdi ma end tundsin, kuidas ma ei teadnud, mida teha, et pidada oma käitumisnorme ja hoida suhteid sõpradega. Ütlesin Talle, et tunnen end õnnetuna ja mul oleks väga vaja Tema abi.
Põlvitades hakkasin tundma rahu. See rahulik tunne aitas mul mõista, et Päästja teab, kuidas ma end tunnen, ja et Ta hoolib tegelikult üsna palju.
Vanemaks saades ja arusaamise suurenedes mõistan, et iga kord, kui tulen Jumala ette abi või andestust paludes, näib, et mind viiakse piltlikult öeldes Ketsemani aeda, kus meie Päästja valust värisedes kannatas nii kehas kui vaimus vigade ja pattude eest, mis meid Jumalast lahutavad.4 See on meeldetuletus, et Ta mõistab, mida ma läbi elan – paremini kui keegi teine seda kunagi teha suudaks.
Jay Bryant Ward. Alandlikult palvetame
Sa ei ole üksi
Kui ma palvetamast tõusin, aitas Vaim mul eristada mõningaid asju ja inspireeris tegema teisi asju. Esiteks meenus mulle, et üks mu sõber on moslem ja temal ei palutud kunagi käitumisnormides järeleandmisi teha, sest me austasime tema usku ja mõistsime, et on teatud asju, mida ta ei tee. Tundsin innustust jagada uut usku oma sõpradega, et ka nemad mõistaksid paremini mind ja miks mu uued käitumisnormid minu jaoks olulised on.
Alustasin tasapisi. Rääkisin ühele sõbrale, kuidas mul on raskusi. Ta oli lahke ja lugupidav. Ta aitas mind, kui rääkisin oma teiste sõpradega. Kõik ei mõistnud, kuid aja jooksul nägin, kuidas nad tegid plaane, et ka mina võiksin osaleda ilma Jumalale antud lubadusi rikkumata.
Ma tean, et me kõik vajame rohkem jõudu, et seista vastu maailma pidevale mõjule. Lepingute pidamine aitab seda teha ja Jeesus Kristus on meie lepingute keskmes.5 Just seda õppisin selle kohta, miks vajan mina Jeesust Kristust.
Jumala juurde koju jõudmine ei ole miski, mida ma ise teha suudan. See hõlmab mitmeid igapäevaseid väikeseid samme ja igapäevaseid kogemusi, mida mina ja me kõik sellel koduteel teeme. Kuid, kui sõlmine ja peame lepinguid, õnnistatakse meid sellega, et Jumal „ei väsi ‥ kunagi püüetest meid aidata”, kuni me koju jõuame.