„Positiivne muutus, mida Kristuse arm aitab saavutada”, Sulle, Noor!, märts 2024.
Jõud patu seljatamiseks
Positiivne muutus, mida Kristuse arm aitab saavutada
Kui mõistame, et Päästja armu ei teenita ja see on alati kättesaadav, võib meie elus juhtuda hämmastavaid asju.
Illustreerinud Jarom Vogeln
Kui ma teenisin piiskopina, oli hämmastav näha, millist kergendust noored tundsid, kui nad minuga kohtusid, et oma meeleparanduse osana pattu üles tunnistada. Sellegipoolest ei jäänud mulle märkamata korduv muster: noored tunnistasid patu üles, tundsid end paremini ja siis – vaatamata oma parimatele kavatsustele – langesid taas pattu. Siis tunnistasid nad taas üles, tundsid end paremini ja langesid taas pattu. Pärast kolm või neli korda selle tsükli läbimist andsid nad sageli alla.
Olin tänulik, et neile noortele oli õpetatud, et Jeesus Kristus pakub oma lepituse kaudu võimalust meelt parandada ja uuesti alustada. Kuid ma muretsesin, et võib-olla ei saanud nad piisavalt aru teisest õnnistusest, mida Päästja pakub, nimelt Tema armust – võimestavast väest1, jumalikust abist ja väe annist, „tänu millele me kasvame ekslikest ja piiratud olevustest, kes me praegu oleme, ülendatud olevusteks”.2
Otsustasin õpetada selgemalt, nagu on õpetanud president Russell M. Nelson, et „meeleparandus … on protsess”,3 mis nõuab sageli aega ja korduvat pingutust.4 Tahtsin, et minu koguduse liikmed teaksid, et Jumal kohtub meiega seal, kus me oleme, ja pakub armu, et aidata meid kogu täiustumisprotsessi vältel, olenemata sellest, kui kaua see aega võtab.
Kuidas armu mõistmine teid aitab
Mõned aastad tagasi Brigham Youngi ülikoolis rohkem kui 600 noore täiskasvanu seas läbi viidud uuring näitas, et nendel, kes teadsid armust ja mõistsid seda, tundsid vähem depressiooni, ärevust, häbi ja perfektsionismi.5 Jätkuuuring näitas, et usk armu oli seotud suurema tänulikkuse, enesehinnangu, elu mõtte, eluga rahulolu ja optimismi tunnetega.6
Teisisõnu tunnevad inimesed vähem häbi ja neil on parem enesehinnang, kui nad mõistavad, et arm on saadaval just siin ja praegu – mitte pärast seda, kui oleme selle välja teeninud või seda väärime. Kui teame, et Jumal aitab meid olenemata sellest, mida oleme teinud või kui palju kordi tunneme, et oleme Teda alt vedanud, saame innustust edasi püüelda.7
„Ma olen Taevasele Isale pettumust valmistanud”
Hiljuti sai üks misjonär ettevalmistuspäeva sporditegevuse käigus vigastada ja saadeti koju taastuma. Tal olid kõrged eesmärgid saada vajalikku füüsilist abi ja seejärel naasta misjonile. Kuid liiga palju sisustamata aega viis ta aga peagi vanade harjumuste juurde.
Ta tegi pattu, millest oli enne misjonit meelt parandanud ja mille arvas olevat hüljanud. Ta oli oma vähese enesekontrolli pärast heitunud ja ärritunud. Mida rohkem ta masendusse sattus, seda rohkem otsis ta lohutust nendest halbadest harjumustest. See oli allakäiguring, mis tema eesmärkidele kaasa ei aidanud.
„Mul on tunne, et olen Taevasele Isale pettumust valmistanud,” ütles noormees oma preesterluse juhile. „Ma tegin sellest varem meeleparandust ja Jumal andestas mulle. Lubasin, et ei tee seda enam kunagi, ja ometi olen nüüd, nagu poleks ma kunagi meelt parandanud. Ma ei vääri Jumala andestust ega abi. Mitte praegu. Mitte kunagi.”
Tema preesterluse juht ütles: „Siis peaks sind rõõmustama teadmine, et arm on and. Sa ei pea seda välja teenima ega selle vääriline olema. Pead lihtsalt otsustama see vastu võtta, olles valmis uuesti proovima ja mitte alla andma.”8 Seejärel jagas juht Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Neil L. Anderseni sõnu: „Me võime ajuti uuesti eksida, kuid laskume kiiresti ja alandlikult taas põlvili ning liigume uuesti õiges suunas.”9
Taas pöördus noormees taeva poole ja Päästja oli seal, et aidata. Paranesid nii noormehe vigastus kui ka tema süda. Üks väike eesmärk korraga ja Jeesuse Kristuse armu toel hakkas ta paranema. Peagi naasis ta oma misjonile täis tänulikkust, eneseväärikust, eesmärgitunnet, eluga rahulolu ja optimismi. See on muutus, mida Kristuse arm aitab saavutada.