„Millal lõppeb süü- ja häbitunne?”, Sulle, Noor!, märts 2024.
Jõud patu seljatamiseks
Millal lõppeb süü- ja häbitunne?
Mõnikord võib paista lihtsam tunda lootusetust kui tunda Päästja armastust teie vastu, kuid nagu Nefi teadis, ei pea see nii olema.
Kui teete midagi valesti, võite hakata mõtlema, et olete läbi kukkunud. Et oleksite pidanud oskama paremini käituda. Et te pole armastust väärt.
Sügaval südames teate, et ükski neist asjadest pole tõsi. Olete õppinud oma väärtusest Jumala poja või tütrena ja teate, et meeleparandus on tõeline ja võimalik. Kuid pärast patu või vea tegemist võib teil tekkida kiusatus end karistada süü- ja häbimõtetega ning olla enda vastu karmim, kui oleks keegi teine.
Isegi mõned meie lemmiktegelased pühakirjadest tundsid mõnikord nii.
Isegi Nefi?
Olles rääkinud oma isa surmast, kirjutas Nefi: „Ometi, vaatamata Issanda suurele headusele, et ta näitas mulle oma suuri ja imepäraseid töid, hüüab mu süda: Oo, milline armetu inimene ma olen! Jah, mu süda on kurb mu liha pärast; mu hing on ahastuses minu süütegude pärast. Minu ümber on kiusatused ja patud, mis mind nii kergesti tõkestavad. Ja kui ma ihkan rõõmustada, oigab mu süda mu pattude pärast” (2Ne 4:17–19).
See on Nefi, kellest me räägime – seesama inimene, kes tõi Laabani käest vaskplaadid, valmistas kõrbes vibu ja ehitas laeva, ilma et oleks seda enne teinud. Tal oli tunnistus Issanda headusest, ent sellegipoolest tundis ta end oma pattude ja nõrkuste tõttu küündimatuna.
Mida meie siis tegema peame? Kui meie Mormoni Raamatu kangelane võitles süü- ja küündimatuse tunnetega, mida saame meie teha, kui tunneme sama?
Võti on keskenduda Jeesusele Kristusele
Nefi lugu sellega ei lõppenud. Nefi keskendus enda asemel Jeesusele Kristusele.
Kui Nefi kurdab, ütleb ta: „Ometi ma tean, kelle peale ma olen lootnud. Mu Jumal on olnud mu tugi” (2Ne 4:19–20).
Pärast seda mõtteviisi muutust ei keskendu meie pühakirjakangelane enam ahastusele, mida ta oma vigade tõttu tunneb. Selle asemel tunneb ta rõõmu oma Päästjast! „Rõõmusta, oo minu süda, ja hüüa Issanda poole ja ütle: Oo Issand, ma ülistan sind igavesti; jah, minu hing rõõmustab sinu üle, minu Jumal ja minu päästekalju” (2 Nephi 4:30).
Sarnaselt Nefile võite Jeesuse Kristuse kaudu leida halastust, andestust ja rahu. Te ei pruugi tunda, et saate enda vastu armulik olla, kuid on keegi, kes seda teeb. Vanem Jeffery R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ütles: „Seega Jumalus oma korvava armulikkusega pakub meile mitte ainult päästet muredest, patust ja surmast, aga ka meie jätkuvast enesekriitikast.”1
Seega, kui tunnete end nii madalana, et te ei näe võimalust oma pattudest ja vigadest üle saada, siis teadke, et Taevane Isa ja Jeesus Kristus pole kunagi lakanud teid armastamast. Keskenduge oma Päästjale ja Ta võib aidata teil ületada nii patud kui ka süütunde.