Olge pöördunud

Bonnie L. Oscarson

Noorte Naiste üldjuhataja

Tõeline pöördumine toimub siis, kui te elate päevi ja kuid jätkuvalt õpetuste järgi, mille kohta te teate, et need on õiged, ning peate kinni käskudest.

Vennad ja õed! Milline alandlikuks muutev kogemus on seista siin kõnepuldis, kus on seisnud nii paljud minu elu kangelased. Sooviksin jagada teiega veidi oma südames olevaid tundeid ja suunata need eelkõige noortele.

Üheks Vana Testamendi suureks kangelaseks oli prohvet-sõdalane Joosua. Ta kutsus Iisraeli lapsi, keda ta juhtis: „Valige endile täna, keda te tahate teenida: .. Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!”¹ Joosua avaldus näitab tõelist evangeeliumi pöördumist. Joosua ja meie kõigi jaoks leiab pöördumine evangeeliumi põhimõtetesse aset, kui elame õigemeelselt nende põhimõtete järgi ja oleme ustavad Issandaga sõlmitud lepingutele.

Sooviksin teile rääkida loo ühest oma esivanemast, kes on samuti mu kangelane. Tema nimi oli Agnes Hoggan ning tema ja ta abikaasa ühinesid Kirikuga 1861. aastal Šotimaal. Kannatanud oma kodumaal suure tagakiusamise all, immigreerusid nad lastega Ameerikasse. Aastaid hiljem jäi Agnes leseks. Tal oli kasvatada kaheksa last ning ta tegi kõvasti tööd, et neid toita ja katta. Tema 12-aastasel tütrel Isabelle’il vedas: tal õnnestus leida teenijana tööd rikkas peres, kes ei kuulunud Kirikusse.

Isabelle elas nende suures majas ja aitas hoida pere väiksemaid lapsi. Vastutasuks tema teenete eest maksti ta emale iga nädal väikest tasu. Varsti suhtuti Isabelle’i kui pereliikmesse ja ta võis nautida selle pere lastega samu hüvesid, näiteks tantsutunde, kauneid rõivaid ja teatris käimist. Selline elukorraldus kestis neli aastat, kuni pere, kus Isabelle töötas, lähetati töökohustuste tõttu teise osariiki. Pere oli Isabelle’iga nii kokku kasvanud, et nad pöördusid tema ema Agnese poole ja palusid luba tüdruk ametlikult adopteerida. Nad lubasid anda talle hea hariduse, kanda hoolt selle eest, et ta leiab hea abikaasa ning teha temast koos oma lastega endi pärija. Samuti lubasid nad jätkata Agnese toetamist.

See raskustes olev lesknaisest ema pidi langetama raske otsuse, kuid ta ei kõhelnud hetkegi. Kuulake, mida tema tütretütar aastaid hiljem kirjutas: „Kui tema armastus tütre vastu poleks sundinud teda ei ütlema, siis oli tal selleks isegi veel parem põhjus: ta oli tulnud kaugelt Šotimaalt ning oli evangeeliumi pärast kannatanud katsumusi ja raskusi, kuid ta ei kavatsenud, kui vähegi võimalik, lasta ühelgi oma lastest jääda ilma sellest, mille järele ta nii kaugelt oli tulnud.”² Rikas pere kasutas veenmiseks kõikvõimalikke argumente. Isabelle nuttis ja anus, et tal lubataks minna, kuid Agnes jäi endale kindlaks. Nagu arvata võite, tundis 16-aastane Isabelle, et ta elu on rikutud.

Isabelle Hoggan on minu vanavanaema ja ma olen ääretult tänulik tunnistuse ja pöördumise eest, mis põles tema ema südames nii heledalt, et ei lasknud tal vahetada oma tütre Kiriku liikmeks olemist maiste lubaduste vastu. Tänapäeval naudivad sajad tema järeltulijad Kiriku liikmeks olemise õnnistusi tänu Agnese sügavalt juurdunud usule ja evangeeliumisse pöördumisele.

Noored sõbrad! Me elame ohtlikul ajal ja seega on otsustel, mida te iga päev – isegi iga tund – tegema peate, igavikulised tagajärjed. Otsused, mida igapäevaelus teete, määravad ära, mis teist hiljem saab. Kui teil ei ole veel kindlat tunnistust ja veendumust, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Jumala kuningriik maa peal, siis nüüd on aeg teha kõik, mis vaja, et selles veenduda. Teie hingele võib olla ohtlik, kui lükkate selle veendumuse saamiseks vajalikud püüded edasi.

Tõeline pöördumine on rohkemat kui lihtsalt teadmised evangeeliumi põhimõtetest, ja eeldab isegi rohkemat kui tunnistust nendest põhimõtetest. Evangeeliumi kohta võib saada tunnistuse ka ilma, et selle järgi elada. Olla tõeliselt pöördunu tähendab, et me tegutseme vastavalt sellele, mida me usume, ja lubame sel teha „meie südametes vägeva muutuse”³. Raamatust „Usule truu” õpime, et „pöördumine on protsess, mitte sündmus. Pöördumine on selle tulemuseks, kui sa püüad õigsuses Päästjat järgida.”⁴ See nõuab aega, püüdeid ja tööd. Minu vanavanavanaemal oli kindel veendumus, et evangeelium on tema laste jaoks tähtsam kui kõik muu, mida maailmal on rikkuste ja mugavuse näol pakkuda, sest ta oli evangeeliumi nimel ohverdanud ja vastu pidanud ning selle järgi elanud. Tema veendumus tuli evangeeliumi põhimõtete järgi elamisest ja nende nimel ohverdamisest.

Ka meie peame läbi tegema sama protsessi, kui tahame olla samavõrd pühendunud. Päästja õpetas: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.”⁵ Mõnikord püüame seda teha vastupidises järjekorras. Näiteks võime läheneda asjale järgmiselt: Ma elan rõõmuga kümnise seaduse järgi, kuid kõigepealt pean ma teadma, kas see on õige. Võib-olla me isegi palvetame, et saada tunnistus kümnise seadusest ja loodame, et Issand õnnistab meid selle tunnistusega enne, kui kümnisesedeli ära täidame. Nii need asjad ei käi. Issand ootab, et me rakendaksime usku. Peame pidevalt maksma ausat täiskümnist selleks, et saada kümnisest tunnistust. Sama kehtib kõigi evangeeliumi põhimõtete kohta, olgu selleks kõlbluse seadus, kombekuse põhimõte, Tarkuse Sõna või paastuseadus.

Ma toon ühe näite selle kohta, kuidas ühe põhimõtte järgi elamine aitab meil selle põhimõtte kohta tunnistust saada ja täielikumalt usule pöörduda. Mina olin kuuekümnendatel noor naine ja oma keskkoolis ainus Kiriku liikmest tüdruk. See oli murranguline ajajärk, mida iseloomustas traditsiooniliste moraalinormide kõrvaleheitmine, uimastite kasutamine ja suhtumine, et kõik on lubatud. Paljud minu eakaaslased olid toredad inimesed, kuid leidsid, et on kerge sattuda elevusse sellest uuest moraalist, mis tegelikult oli kõigest seesama vana amoraalsus. Minu vanemad ja õpetajad Kirikus olid õpetanud mulle, kui tähtis on suhtuda oma kehasse austusega, hoida meel selge ja mis kõige tähtsam, õppida usaldama Issanda käske. Otsustasin vältida olukordi, kus teadsin, et tarvitatakse alkoholi, ning hoida eemale tubakast ja uimastitest. Sageli tähendas see seda, et mind ei kutsutud pidudele ja ma käisin haruharva poistega kohtamas. Uimastite kasutamine muutus noorte seas üha tavalisemaks. Selle ohtlikkus ei olnud veel nii hästi teada kui tänapäeval. Paljud mu eakaaslased kannatasid hiljem meelemürkide põhjustatud püsivate kahjustuste või sõltuvuse käes. Olin tänulik, et mind oli kodus õpetatud elama Tarkuse Sõna järgi, ja ma sain sellest evangeeliumi põhimõttest tugeva tunnistuse, kui rakendasin usku ja elasin selle järgi. Hea tunne, mida tundsin, elades õige evangeeliumi põhimõtte järgi, oli Püha Vaim, mis kinnitas, et see põhimõte on õige. Sedasi saab alguse ka tõeline pöördumine.

Prohvet Moroni õpetas Mormoni Raamatus: „Ma tahan näidata maailmale, et usk on midagi, mida loodetakse ja mida ei nähta; mispärast, ärge vaielge, kuna te ei näe, sest te ei saa mingit tunnistust enne teie usu proovilepanemist.”⁶ Tänapäeva maailmas, kus oodatakse kohest vaevatasu, tahame ka meie tihtipeale saada tasu ilma tööd tegemata. Ma usun, et Moroni ütleb meile, et me peame tegema esiteks tööd ja rakendame usku elades evangeeliumi järgi, siis saame ka tunnistuse, et see on õige. Tõeline pöördumine toimub siis, kui te elate päevi ja kuid jätkuvalt õpetuste järgi, mille kohta te teate, et need on õiged, ning peate kinni käskudest.

Praegu on imeline aeg olla Kiriku noor. Te olete esimesed, kes saavad osa noortele mõeldud õppekavast „Tule, järgi mind”, mille üheks peaeesmärgiks on teie pöördumine Jeesuse Kristuse evangeeliumi. On hea pidada meeles, et olenemata sellest, kui inspireeritud on teie vanemad ja noortejuhid, lasub esmane vastutus pöördumise eest teil endil. Keegi ei saa teie eest usule pöörduda ega teid pöörduma sundida⁷. Me pöördume siis, kui palvetame usinalt, uurime pühakirju, käime kirikus ja oleme väärilised osalema templitalitustes. Me pöördume, kui käitume õigemeelsete põhimõtete järgi, mida õpime kodus ja klassiruumis. Me pöördume, kui elame puhast ja vooruslikku elu ning naudime Püha Vaimu kaaslust. Me pöördume, kui mõistame Jeesuse Kristuse lepitust, kui teadvustame, et Tema on meie Päästja ja Lunastaja ning laseme lepitusel mõjutada meie elu.

Teie isiklik pöördumine on teile abiks, kui valmistute sõlmima templilepinguid, teenima misjonil ja rajama oma tulevast kodu. Kui olete pöördunud, tekib teil soov jagada teistega seda, mida olete õppinud, ning teie enesekindlus ja julgus tunnistada teistele veendumuse ja väega suureneb. Soov jagada teistega evangeeliumi ja kindlus julgelt tunnistada on tõelise pöördumise loomulikud tagajärjed. Päästja õpetas Peetrust: „Ja kui sa ükskord pöördud, siis kinnita oma vendi!”⁸

Kas mäletate prohvet-sõdalast Joosuat? Ta ei olnud mitte üksnes ise pöördunud, vaid ta töötas väsimatult oma elu lõpuni, et tuua Iisraeli lapsi Jumala tundmisele. Me loeme Vanast Testamendist: „Ja Iisrael teenis Issandat kogu Joosua eluaja.”⁹ Inimene, kes on teinud läbi tõelise pöördumise, toetub lepituse väele ja päästab oma hinge ning avaldab seejärel vägevat mõju kõigile neile, kes teda tunnevad.

Alati pole kerge ega mugav elada evangeeliumi järgides ja seista pühades paikades, kuid ma tunnistan, et see on seda väärt! Issand andis Emma Smithile nõu: „[Heida] kõrvale .. selle maailma asjad ja otsi seda, mis on paremast maailmast.”¹⁰ Mulle tundub, et me ei suuda ette kujutadagi, kuivõrd imelised need parema maailma asjad on!

Ma tunnistan, et meil on taevas armastav Isa, kelle suurimaks sooviks on aidata ja õnnistada meid püüetes elada evangeeliumi järgi ja olla pöördunu. Ta on öelnud selgelt välja, et see, millele Ta keskendub ja mille nimel tööd teeb, on meie „surematus ja igavene elu”¹¹. Ta soovib meid viia koju enda juurde. Ma tunnistan, et kui elame evangeeliumi õpetuste järgi ja tegutseme nende ajel iga päev, saavad meist pöördunud ja meie kaudu sünnib meie peredes ja maailmas palju head. Olgem kõik õnnistatud meie igapäevastes püüdlustes, et saavutada seda eesmärki. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.