Ei ole te nüüd enam võõrad
Piiskop Gérald Caussé
Esimene nõuandja Juhtivas Piiskopkonnas
Selles Kirikus ei ole võõraid ega väljajäetuid. On vaid vennad ja õed.
Enamik meie seast on ühel või teisel ajahetkel olnud uues olukorras ja tundnud end seetõttu imelikult ja ebakindlalt. Meie peres oli selline olukord umbes viis aastat tagasi, kui president Thomas S. Monson kutsus mind teenima Kiriku üldjuhina. Selle kutse tõttu pidi meie pere kolima ära kaunist kohast, kus elamist olime üle kahe aastakümne nautinud. Mäletame naisega siiani meie laste vahetut reaktsiooni, kui nad ees ootavast muutusest kuulsid. Meie kuueteistkümneaastane poeg kuulutas: „Pole probleemi. Teie minge, mina jään siia!”
Kuid ta otsustas kiiresti, et tuleb meiega kaasa, ja võttis uue võimaluse, mida elu pakkus, ustavalt vastu. Uutes kohtades elamine viimastel aastatel on osutunud meie perele meeldivaks õppimiskogemuseks, eriti just tänu viimse aja pühade soojale vastuvõtule ja headusele. Eri riikides elades oleme mõistnud, et Jumala rahva ühtsus kogu maailmas on väga reaalne ja käega katsutav.
Minu kutse on viinud mind paljudesse riikidesse ja andnud mulle erilise võimaluse olla arvukatel koosolekutel eesistujaks. Kui ma vaatan kõiki neid erinevaid kogudusi, näen liikmeid eri riikidest ja kultuuridest ning kuulen eri keeli. Üks imeline aspekt meie evangeeliumi ajajärgu juures on see, et evangeelium ei ole piiratud mõne kindla geograafilise ala või riikide grupiga. See on ülemaailmne ning universaalne. Tema laste „neljast ilmakaarest”1 kokku kogumine on ettevalmistus Jumala Poja kuulsusrikkaks tagasitulekuks.
Kuigi Kiriku liikmeskonna mitmekülgsus kasvab, on meie püha pärand suurem kui meie erinevused. Kiriku liikmetena saame Iisraeli koja liikmeks. Me saame vendadeks ja õdedeks, sama vaimse sugupuu võrdseteks pärijateks. Jumal lubas Aabrahamile, et „kõiki neid, kes võtavad vastu selle evangeeliumi, hakatakse kutsuma [tema] nime järgi ning nad loetakse [tema] seemneks ja nad tõusevad üles ja õnnistavad [teda] kui oma isa.”2
Igaühele, kes saab Kiriku liikmeks, on antud lubadus: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.”3
Ingliskeelne sõna stranger, võõras, tuleneb ladinakeelsest sõnast extraneus, mis tähendab väline või väljast poolt. Üldiselt viidatakse selle sõnaga kellelegi, kes on ühel või teisel põhjustel kusagilt välja jäetud, näiteks päritolu, kultuuri, vaadete või religiooni tõttu. Kui meie Jeesuse Kristuse jüngritena püüame olla maailmas aga mitte maailmast, võime meiegi mõnikord tunda, et meid on teiste hulgast välja jäetud. Me teame paremini kui paljud teised, kuidas mõned uksed jäävad suletuks neile, keda peetakse teistest erinevaks.
Läbi aegade on Jumala rahval kästud hoolitseda kõikide eest, kes on võõrad või keda võidakse pidada erinevaks. Muistsetel aegadel oldi võõra vastu sama külalislahke kui lese või orvu vastu. Nagu lesed ja orvud, nii oli ka võõras väga haavatav ning tema ellujäämine sõltus kohalike elanike poolt saadavast kaitsest. Iisraeli rahvas sai selle kohta täpsed juhised: „Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!”4
Oma maise teenimisaja jooksul näitas Jeesus oma eeskujuga, kuidas teha rohkem, kui nõuab lihtne külalislahkus ja sallivus. Need, keda oli ühiskonnast välja jäetud, keda oli hüljatud ja keda peeti ebapuhtaks, said Tema kaastunde ja austuse osaliseks. Nad said võrdse osa Tema õpetustest ja teenimistööst.
Näiteks astus Jeesus vastu oma aja tavale, kui kõnetas Samaaria naist ja palus temalt vett. Ta istus lauas koos tölnerite ja maksukogujatega. Ta ei kõhelnud, astudes pidalitõbise juurde, et teda puudutada ja terveks teha. Imetledes Rooma väepealiku usku, ütles Jeesus rahvahulgale: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!”5
Jeesus on palunud meil järgida täiusliku armastuse seadust, mis on universaalne tingimusteta and. Ta ütles:
„Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?
Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!”6
Selles Kirikus ei ole võõraid ega väljajäetuid. On vaid vennad ja õed. Teadmine, et meil on ühine Taevaisa, aitab meil olla vastuvõtlikum vendlusele, mis peaks valitsema kõigi inimeste seas maailmas.
Lõik romanist „Hüljatud” illustreerib, kuidas preesterluse hoidjad võiks kohelda inimesi, keda peetakse võõraks. Jean Valjean oli hiljuti sunnitöölt vabastatud. Pikast teekonnast väsinuna ja näljast ning janust suremas, saabub ta väikelinna ja otsib toitu ning ulualust. Kui levivad kuuldused tema saabumisest, sulgevad kõik elanikud üksteise järel tema ees ukse. Ükski hotell, võõrastemaja ega isegi vangimaja ei pakkunud talle öömaja. Teda hüljatakse, aetakse minema, visatakse välja. Viimaks, kui ta jõud lõppenud, kukub ta linna piiskopi ukse ees kokku.
Hea vaimulik on Valjeani minevikust täielikult teadlik, kuid siiski kutsub ta hulkuri oma majja ja lausub järgmised kaastundlikud sõnad:
„See siin pole minu maja, see on Jeesuse Kristuse maja. See uks ei küsi kelleltki, kes sisse tuleb, kas tal nime on, vaid kas tal valu on. Kui te kannatate, kui teil on nälg ja janu, olete teretulnud. .. Milleks on mul vaja teie nime teada? Pealegi – juba enne, kui te oma nime mulle ütlesite, oli teil nimi, mida mina teadsin.”
[Valjean] tõstis üllatunult silmad.
„Tõesti? Te teadsite, kes ma olen?”
„Jah,” vastas piiskop, „te olete mu vend.” 7
Selles Kirikus ei kuulu kogudused ja kvoorumid meile. Need kuuluvad Jeesusele Kristusele. Kõik, kes astuvad meie kogudusehoonesse, peaksid end tundma koduselt. Meie kohustus igaühte soojalt tervitada, on kasvava tähtsusega. Me elame murrangulisel ajajärgul. Suurenenud transpordi kättesaadavuse, kommunikatsiooni kiiruse ja majanduse globaliseerumise tulemusena on maailmast samas üks suur küla, kus inimesed ja rahvad kohtuvad, ühinevad ja segunevad nii, nagu ei kunagi varem.
Need ulatuslikud ülemaailmsed muutused toimuvad Kõigevägevama Jumala plaani järgi. Tema väljavalitute kogumine neljast ilmakaarest toimub mitte ainult misjonäride saatmisel kaugetele maadele vaid, samuti inimeste saabumisel teistest piirkondadest meie linnadesse ja naabruskonda. Paljusid juhib Issand nende endi teadmata paikadesse, kus nad võivad kuulda evangeeliumi ja tulla Tema lambatarasse.
On väga tõenäoline, et järgmine inimene, kes teie koguduses ristitud saab, ei kuulu teie tavapärasesse sõprade ja tuttavate ringi. Te võite seda märgata tema välimuse, keelekasutuse, riietumisstiili või nahavärvi järgi. See inimene võib olla üles kasvanud teise usundi keskel, tal võib olla teistsugune taust ja elustiil.
Osadusse kaasamine on preesterluse tähtis kohustus. Aaroni ja Melkisedeki preesterluse kvoorumid peavad koos õdedega piiskopi juhtimisel kindlustama, et iga inimene võetakse armastuse ja lahkusega vastu. Ka kodu- ja külastusõpetajad peavad olema valvsad, et kedagi ei unustata ega eirata.
Me peame kõik koos töötama, et oma kogudustes ja vaiades vaimselt ühtsed olla. Pärast Kristuse külastust Ameerika mandrile, oli Jumala rahvas täiuslikult ühtne. Ülestähenduses on kirjas, et „ei olnud laamanlasi ega mingisuguseid -lasi, vaid kõik nad olid ühes Kristuse lapsed ja Jumala kuningriigi pärijad.”8
Ühtsust ei saavuta, kui ignoreerime liikmeid, kes paistavad teistmoodi või nõrgemad, ja isoleerime nad endast, suheldes ainult omasugustega. Vastupidi, ühtsus saavutatakse siis, kui võtame uued ja erivajadustega liikmed endi hulka ja teenime neid. Need liikmed on Kirikule õnnistuseks, nad annavad meile võimaluse oma naabreid teenides puhastada oma süda.
Niisiis, mu vennad, teie kohus on ulatada sõbrakäsi kõigile, kes teie kogudusehoone uksele ilmuvad. Võtke nad vastu tänulikult ja eelarvamusteta. Kui teile tundmatud inimesed teie koosolekule tulevad, tervitage neid soojalt ja kutsuge nad enda kõrvale istuma. Palun astuge esimene samm, et nad tunneksid ennast teretulnu ja armastatuna, selle asemel et oodata, et nemad teie juurde tuleksid.
Pärast esimest tutvumist leidke viise, kuidas neid jätkuvalt teenida. Ma kuulsin kord ühest kogudusest, kus pärast kahe kurdi õe ristimist otsustasid kaks Abiühingu õde viipekeele ära õppida, et uute pöördunutega paremini suhelda. Milline imeline näide armastusest meie vendade ja õdede vastu evangeeliumis.
Ma tunnistan, et keegi ei ole võõras meie Taevaisale. Pole kedagi, kelle hing ei oleks Talle kallis. Ma tunnistan koos Peetrusega, et „Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust.”9
Ma palvetan, et kui Issand viimsel päeval oma lambaid kogub, võiks Ta öelda meist igaühele: „Ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu.”
Siis küsiksime me Temalt: „Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu?”
Ja Ta vastab meile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”10
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.