Väikesed ja lihtsad asjad

Vanem Arnulfo Valenzuela

Seitsmekümnest

Sirutagem käsi ja tehkem seda usu ja armastusega.

Mu kallid vennad ja õed! Paari nädala eest viibisin Mexico City Misjonäride Koolituskeskuses eesmärgiga misjonäridele kõneleda. Me abikaasaga jõudsime sihilikult paar tundi varem kohale. Misjonäride Koolituskeskuse kauneid aedu ja hoolitsetud teid imetledes ei saanud ma märkamata jätta ka sealseid sadu õnnest säravaid vanemaid ja õdesid, kes õppisid uusi keeli ja valmistusid misjonitööks.

Seda võrratut vaatepilti imetlema jäädes meenusid mulle Alma sõnad, kui ta käskis oma pojal Heelamanil nende rahva ajalugu üles tähendada, et see oleks osaks ülestähendustest, mis talle oli usaldatud; ja et kõiki neid asju hoitaks pühana seni, kuni need tehakse ühel päeval teatavaks igale rahvusele, hõimule, keelele ja rahvale.

Alma lausus talle:

„Nüüd sa võid arvata, et see on minust rumal, aga vaata, ma ütlen sulle, et väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju ja paljudel juhtudel ajavad väikesed vahendid targad segadusse.

Ja Issand Jumal töötab vahenditega, et täide viia oma suuri ja igavesi eesmärke; ja väga väikeste vahenditega ajab Issand targad segadusse ja toob päästet paljudele hingedele” (Al 37:6–7).

Meie misjonäride süütus ja noorus on heaks näiteks Issanda teedest, sest just alandlikud, „kutsu[vad] teisi tulema Kristuse juurde, aidates neil võtta vastu taastatud evangeelium Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse uskumise, meeleparanduse, ristimise, Püha Vaimu anni saamise ja lõpuni vastupidamise kaudu” (Jutlusta minu evangeeliumi: Misjonitöö juhis, 2004, lk 1).

Kiriku liikmetena suudame iseenda väikeste ja lihtsate vahendite kaudu „veen[da] paljusid nende teede ekslikkuses” ja aidata tuua „neid oma Jumala tundmisele nende hingede päästmiseks” (Al 37:8).

Kord külastasin ma vaiajuhataja ning piiskopiga üht väheaktiivset liiget. Me õpetasime talle väga lihtsal viisil hingamispäeva õnnistustest. Me väljendasime talle siirast armastust. Ta vastas: „Ma vajan vaid üht abrazot ehk kallistust.“ Ma tõusin kohe püsti ja embasin teda. Järgmine päev oli pühapäev. See vend tuli terve oma perega sakramendikoosolekule.

Kord külastusõpetuse ajal palus üks meie koguduse liige, kelle nimi on Martha, mu naist ja tema kaaslast, et nad enam kunagi tagasi ei tuleks. Ta oli otsustanud enam mitte kirikusse tulla. Üks külastusõpetajatest küsis Marthalt, kas nad võiksid koos veel viimast korda üht kirikulaulu laulda. Martha nõustus. Lauldes juhtus aga midagi ootamatut. Vähehaaval hakkas tuba täituma Vaimuga. Igaüks neist tundis seda. Martha süda pehmenes. Ta pihtis külastusõpetajatele pisarsilmil sügaval oma südames peituvaid tundeid. Sel hetkel mõistis Martha, et tal on evangeeliumi kohta tunnistus. Ta tänas õdesid ja palus neil teinekordki tulla. Sellest päevast alates võttis ta neid rõõmuga vastu.

Martha hakkas koos oma väikese tütrega kirikus käima. Nad käisid aastaid järjepidevalt kirikus ning Martha ei kaotanud kunagi lootust, et lõpuks ühineb ka tema abikaasa nendega. Viimaks saabus päev, mil Issand puudutas tema mehe südant ning mees hakkas nendega kirikus kaasas käima. Peagi liitus veel ka pere teine tütar. See perekond hakkas tundma oma kodus ehedat rõõmu, mis tuleb tänu evangeeliumi õnnistustele. Martha on sellest ajast alates teeninud ustavalt koguduse Abiühingu juhatajana ja tema abikaasa mitmes vaia kutses. Kõik see sai alguse tänu ühele kirikulaulule – väikesele ja lihtsale asjale, mis puudutas Martha südant.

Naaman oli Süüria kuninga väepealik, lugupeetud ja vapper mees, kuid põdes pidalitõbe (vt 2Kn 5:1 ). Kui ta Iisraeli kuningalt pidalitõve vastu ravi ei leidnud, pöördus Naaman prohvet Eliisa poole. Eliisa saatis talle vastu sõnumitooja, kes ütles:

„„Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!”

Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve.” ..

Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: „Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: Pese ennast, siis sa saad puhtaks!”

Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks” (2Kn 5:10–11, 13–14).

Meie prohvet president Thomas S. Monson on palunud meil kõigil minna ja päästa oma vendi ja õdesid. Ta ütles: „Maailm vajab teie abi. Palju on jalgu, mida tugevdada; käsi, millest kinni võtta; meeli, mida julgustada; südameid, mida innustada, ja hingi, keda päästa. Igaviku õnnistused ootavad teid” (To the Rescue. – Ensign, mai 2001, lk 48; või Liahona, juuli 2001, lk 57).

Ma tunnistan, et paljud, kes meie abi vajavad, juba ootavad meid. Nad on valmis, et nende vaprad vennad ja õed neile käe sirutaksid ja neid väikeste ja lihtsate vahendite kaudu päästaksid. Ma olen isiklikult veetnud palju tunde, õpetades väheaktiivseid, kelle südant on Issand pehmendanud ning kes on valmis meie tunnistust ja siirast armastust vastu võtma. Nad tulevad kõhklemata Kirikusse tagasi, kui me neile vaid käe ulatame ja neid kutsume.

Sirutagem käsi ja tehkem seda usu ja armastusega. Pidagem meeles Issanda lubadust:

„Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!

Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!” (ÕL 18:15–16).

Ma tunnistan Issanda armastusest kõigi oma laste vastu. Ma tean, et Ta elab ja et Ta on meie Lunastaja. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.