Vaadake tulevikku ja uskuge

Vanem Edward Dube

Seitsmekümnest

Issanda jaoks on tähtis see, kuhu me oleme nõus minema, mitte see, mida me oleme teinud või kus me oleme olnud.

Kui ma poisikesena emaga põllul tööd tegin, andis ta mulle ühe tähtsaima õppetunni mu elus. Oli hiline hommikutund, päike oli kõrgel ja me olime minu arvates juba päris pikka aega kõblanud. Peatusin, et heita pilk tehtud tööle, ja ütlesin emale: „Vaata, kui palju me teinud oleme!” Ema ei vastanud. Arvates, et ta ei kuulnud mind, kordasin ma öeldut veidi valjemini. Ema ikka ei vastanud. Tõstsin veidi häält ja kordasin jälle. Lõpuks pööras ema minu poole ja ütles: „Edward, ära vaata kunagi tagasi! Vaata, mis meil ikka veel teha tuleb.”

Mu kallid vennad ja õed! Ristimisel Issandaga sõlmitud leping „[seista] kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [me] ka ei ole” (Mo 18:9), on eluaegne kohustus. President Dieter F. Uchtdorf on andnud nõu: „Need, kes on astunud ristimisvetesse ja saanud Püha Vaimu anni, on seadnud jalad jüngrirajale ja saanud ülesandeks käia kindlalt ja täielikult meie Päästja jalajälgedes” (Saints for All Seasons. – Ensign või Liahona, sept 2013, lk 5). Issand kutsub meid oma teenijate kaudu erinevatesse kutsetesse, mille täiesti pühendunult vastu võtame. Kui meid vabastatakse kutsest ja meile esitatakse kutse mõnda muud ülesannet täita, võtame selle rõõmuga vastu, teades, nagu meie esivanemad, et „Issanda teenistuses pole tähtis, kus sa teenid, vaid kuidas” (J. Reuben Clark jr. Conference Report, apr 1951, lk 154).

Niisiis kui vaiajuhataja või piiskop ametist vabastatakse, on ta vabastamisega rõõmuga nõus, ja kui talle esitatakse kutse teenida ükskõik mis viisil Issand seda oma teenijate kaudu „näeb sobivaks” (Mo 3:19), ei lase ta varasemal kogemusel uuele kutsele varju heita ja ei vaata tagasi ega mõtle, et ta on juba piisavalt teeninud. Ta ei ole „[väsinud] head tegemast”, kuna teab, et ta „[rajab] alust suurele tööle”, nähes selgesti, et sellised jõupingutused õnnistavad inimelusid läbi igaviku. Nõnda „[kasvab] väikestest asjadest .. välja see, mis on suur” (ÕL 64:33).

Igaüks meist peaks olema „õhinaga kinni heades aadetes ja tegema palju asju omaenda vabast tahtest ning saatma korda rohkesti õigsust” (ÕL 58:27).

Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli kvoorumist on andnud nõu: „Minevikust tuleb õppust võtta, kuid mitte minevikus elada. Kogume tagasi vaadates hõõguvaid kogemusteraasukesi, mitte tuhka. Ja kui oleme õppinud, mida õppima pidime, ja võtnud kogemustest parima, vaatame ettepoole ja peame meeles, et usk on suunatud alati tulevikku” (The Best Is Yet to Be. – Ensign, jaan 2010, lk 24; või Liahona, jaan 2010, lk 18).

Kuigi mu ema õpetas mind heitma pilku põllul ees paistvale umbrohule, polnud see ülesanne kaugeltki võrreldav sellega, mis sai osaks varajastele pühadele. Vanem Joseph B. Wirthlin kirjeldas seda kogemust nii hästi: „1846. aastal lahkusid üle 10 000 [inimese] õilmitsevast [Nauvoo] linnast, mis oli ehitatud Mississippi jõe kallastele. Usuga prohvetlikesse juhtidesse jätsid need varajased Kiriku liikmed maha oma Ilusa linna ja kiirustasid kõnnumaale Ameerika ääremaadel. Nad ei teadnud täpselt, kuhu nad lähevad, kui palju miile neil täpselt ees on, kui kaua nende rännak kestab või mis tulevikul nende jaoks tallel on. Kuid nad teadsid, et neid juhivad Issand ja Tema teenijad” (Faith of Our Fathers. – Ensign, mai 1996, lk 33).

Nad teadsid, mida tähendab vaadata tulevikku ja uskuda. Poolteist aastakümmet varem olid mõned neist liikmetest kohal, kui saadi järgmine ilmutus:

„Sest tõesti, ma ütlen teile: Õnnistatud on see, kes peab kinni minu käskudest, olgu elus või surmas; ja see, kes on viletsuses ustav, selle tasu on suurem taevariigis.

Te ei või praegu, oma loomulike silmadega, näha oma Jumala kavatsusi nende asjade suhtes, mis tulevad edaspidi, ega seda auhiilgust, mis rohkele viletsusele järgneb” (ÕL 58:2–3).

Ka meie võime vaadata tulevikku ja uskuda. Võime võtta vastu kutse Issandalt, kes kutsub meid avasüli:

„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30)

Meie kallis prohvet president Thomas S. Monson, tema nõuandjad ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum on esitanud meile kõigile kutse päästmistöös kaasa lüüa. Uued pöördunud, noored, noored täiskasvanud, need, kes on oma ametist pensionile läinud, ning põhimisjonärid peavad olema päästmistööd tagant tõugates ühtmoodi ikestatud.

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packer käis kord härjaajamise võistlustel, kus tuli järgmise analoogia peale. Ta ütles selle kogemuse kohta järgmist: „Puidust saanile pandi raskuseks tsementplokid: 4535 kg – peaaegu viis tonni. .. Härgade eesmärk oli vedada saani meetri jagu. .. Märkasin üht tasavägist suurt pugalikku sinakashalli loomapaari, .. suuri siniseid härgi, nagu möödunud aegadel.”

Rääkides võistlustulemustest, ütles ta: „Üks rakend teise järel langes välja. .. Suured sinised härjad ei tulnud isegi auhinnalisele kohale! Üks väike, mittemidagiütlev loomapaar, kasvult ebavõrdne, vedas saani kõik kolm korda.”

Talle selgitati, millest selline üllatav tulemus: „Suured sinised olid suuremad ja tugevamad ning teise rakendiga võrreldes kasvult võrdsemad. Kuid väikesed härjad tegid paremat koostööd ja olid paremini koordineeritud. Nad tõmbasid iket korraga. Mõlemad loomad tõmbasid ettepoole täpselt ühel ja samal ajal ja see jõud pani koorma liikuma” (Equally Yoked Together. Regiooniesindajate seminar, 3. apr 1975; Teaching Seminary: Preservice Readings, 2004, lk 30.

Kui vaatame tulevikku ja usume, on meil vaja samasugust meeskonnatööd, et teisi Kristuse juurde kutsudes päästmistööd tagant tõugata. Peame järgima vastavalt oma suutlikkusele president Dieter F. Uchtdorfi nõuannet „seista üksteise lähedal ja tõsta sealt, kus me seisame” (Lift Where You Stand. – Ensign või Liahona, nov 2008, lk 56). Me võime kasutada ära kogu oma potentsiaali, nagu täheldas vanem L. Tom Perry Kaheteistkümne Kvoorumist: „Eri paigus meie Kirikut külastades hämmastavad mind kõik need positiivsed asjad, mis aset leiavad. Ometi pole mul kunagi tunnet, et kasutame rahvana oma täit potentsiaali. Mul on tunne, et me ei tee alati koostööd, et tunneme ikka veel liigset huvi isikliku au ja edu tagaajamise järele ega ole eriti huvitatud ühisest Jumala kuningriigi ehitamise eesmärgist” (United in Building the Kingdom of God. – Ensign, mai 1987, lk 35).

Ühinegem kõik eesmärgi nimel „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39).

Meie Päästja Jeesus Kristus, kes näeb algusest kuni lõpuni, teadis väga hästi teed, mis Tal tuli Ketsemani ja Kolgatale ette võtta, kui Ta kuulutas: „Ükski, kes paneb oma käe adra külge ja vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!” (Lk 9:62) Issanda silmis pole niivõrd tähtis, mida me teinud või kus me olnud oleme, vaid palju tähtsam on, kuhu me oleme nõus minema.

Prohvet Joseph Smith õpetas meile põhimõtteid, millest juhinduda: „Meie usundi põhialuseks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti maha ja tõusis kolmandal päeval surnuist üles ning läks taevasse; ja kõik muu, mis kuulub meie usundi juurde, on ainult lisand sellele tunnistusele” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 49).

Tunnistan, et kui me järgime oma Päästja Jeesuse Kristuse eeskuju ja näitame kätt täisnurkselt tõstes toetust oma armsale prohvetile president Thomas S. Monsonile, leiame rahu, tröösti ja rõõmu ning „[sööme] neil viimsetel päevadel .. maa head ja paremat” (ÕL 64:34). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.