Jõud vastu pidada
Vanem Richard J. Maynes
Seitsmekümne juhatus
See, kas suudame õigemeelsuses lõpuni vastu pidada, on otseses seoses meie tunnistuse tugevuse ja pöördumise sügavusega.
Hommikul ärgates seisab meil ees uus probleemiderohke päev. Probleeme on mitmesuguseid: probleeme tervisega, rahaga, suhetega, hingelised vaevad, probleemid isegi usuga.
Paljud probleemid, mida elus kohtame, on lahendatavad ja ületatavad. Paraku on ka selliseid, mida on raske mõista ja võimatu ületada ning mis jäävad meid saatma elu lõpuni. Heideldes probleemidega, mis lõpuks lahenevad ja piineldes nende käes, mida lahendada ei saa, pidagem meeles, et kasvav vaimne jõud aitab meil edukalt vastu pidada kõikides raskustes, mida me elus kohtame.
Vennad ja õed! Meil on armastav Taevane Isa, kes on korraldanud meie maise elu nõnda, et igaüks meist saab just selle õppetunni, mida ta vajab, et teenida ära igavene elu Tema juures.
Seda põhimõtet illustreerib üks seik prohvet Joseph Smithi elust. Prohvetit ja ta kaaslasi hoiti mitu kuud kinni Liberty vanglas Missouri osariigis. Prohvet Joseph pöördus alandlikus palves Issanda poole, et kannatused, mida pühad taluma pidid, saaksid leevendust. Vastuseks õpetas Issand prohvet Josephile ja meile kõigile, et raskused, mida kohtame ja millele vastu peame, tulevad lõppkokkuvõttes meile kasuks. Issanda vastus Josephi palve peale:
„Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks;
ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele.”1
Taevane Isa on korraldanud meie elutee nõnda, et see paneks meid proovile. Meid mõjutatakse nii hea kui halvaga, seejärel antakse meile vabadus valida, millist rada minna. Mormoni Raamatu vanaaja prohvet Saamuel õpetas: „Te olete vabad; teil on lubatud tegutseda iseenda eest; sest vaata, Jumal on andnud teile teadmise ja ta on teinud teid vabaks.”2
Taevane Isa mõistis, et kuna me oleme surelikud, ei tee me alati õigeid ja õigemeelseid valikuid. Kuna me pole täiuslikud ja teeme vigu, siis vajame Tema juurde naasmiseks abi. Vajaliku abi leiame Jeesuse Kristuse õpetustes, eeskujus ja lepitavas ohverduses. Päästja lepitav ohverdus võimaldab meil tänu meeleparandusele saada päästetud ja ülendatud. Kui parandame ausalt ja siiralt meelt, võime lepituse kaudu taas puhtaks saada, muuta oma loomust ja raskustega edukalt toime tulla.
Vastupidamine on oluline põhimõte Jeesuse Kristuse õpetuses. See on tähtis, sest meie igavene tulevik sõltub meie võimest õigemeelselt vastu pidada.
2. Nefi raamatu 31. peatükis õpetab prohvet Nefi meile, et pärast seda, kui oleme saanud sama päästva ristimistalituse, mis Jeesus Kristus, ja seejärel Püha Vaimu anni, peame me „Kristuses püsivana edasi pürgima toitudes rõõmuga Kristuse sõnast .., ning [kui me] pea[me] vastu lõpuni, [siis] vaata, nõnda ütleb Isa: [Me] saa[me] igavese elu.”3
Selleks et saada Taevase Isa kõige suurem õnnistus ehk igavene elu, peame viima lõpule vajalikud talitused ja seejärel pidama kinni sõlmitud lepingutest. Ehk teisisõnu, me peame edukalt vastu pidama.
See, kas suudame õigemeelsuses lõpuni vastu pidada, on otseses seoses meie tunnistuse tugevuse ja pöördumise sügavusega. Kui meie tunnistus on tugev ja me oleme tõeliselt pöördunud Jeesuse Kristuse evangeeliumi, on meie valikud inspireeritud Pühast Vaimust. Need on Kristuse-kesksed ja toetavad meie tahet pidada vastu õigemeelsuses. Kui meie tunnistus on nõrk ja meie pöördumine pinnaline, on oht, et maailma väärad tavad ahvatlevad meid halbadele valikutele.
Tahaksin rääkida ühest kogemusest, mis näitab, kuidas peab pingutama, et vastu pidada füüsiliselt. Seejärel võrdlen seda jõupingutusega, mida on vaja teha, et pidada vastu vaimselt. Pärast misjonilt naasmist oli mul võimalus mängida korvpalli lugupeetud treeneri ja kirjamehe käe all ühes California kolledžis. Treener suhtus väga tõsiselt sellesse, et mängijad oleksid korvpallihooaja alguseks heas füüsilises vormis. Enne kui keegi meist harjutusväljakul palli tohtis puudutada pidime läbima ettenähtud kiirusel kooli lähedal küngastel lookleva jooksuraja. Mäletan, kuidas ma pärast misjonit esimest korda seda rada läbida üritasin. Ma mõtlesin, et annan otsad.
Selleks et joosta rada läbi treeneri püstitatud kontrollajast kiiremini, tuli nädalaid tõsiselt treenida. Oli imeline tunne, kui sa mitte ainult ei jõudnud rada läbi jooksta, vaid suutsid enne finišijoont veel ka kiirust lisada.
Selleks et mängida korvpalli hästi, pead olema heas füüsilises vormis. Hea füüsilise vormi saavutamisel on oma hind. Selleks hinnaks on pühendumine, püsivus ja enesedistsipliin. Ka vaimsel vastupidamisel on oma hind. Ikka sama: pühendumine, püsivus ja enesedistsipliin.
Tunnistus, nagu ka teie keha, peab olema heas vormis, kui tahate, et see vastu peaks. Kuidas me siis hoiame oma tunnistust vormis? Me ei saa viia oma keha heasse korvpallimängija vormi ainuüksi televiisorist korvpallimängu jälgides. Täpselt samamoodi ei saa me viia vormi oma tunnistust ainuüksi televiisorist üldkonverentsi ülekannet vaadates. Me peame uurima ja õppima Jeesuse Kristuse evangeeliumi alustõdesid ja seejärel andma endast parima, et nende järgi elada. Nii saavad meist Jeesuse Kristuse jüngrid, nii kasvatame me vastupidavat tunnistust.
Kui kohtame elus ebaõnne ja meie sooviks on saada rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks, peaksime olema selleks vaimselt valmistunud. Vaimne valmistumine tähendab vaimse vastupidavuse ja jõu arendamist. Üksnes siis saavutame hea vaimse vormi. Siis suudame teha õigeid valikuid. Oleme vankumatud oma soovis elada evangeeliumi järgi. Me suudame seda! Nagu ütles kord üks tundmatu kirjanik: „Teist peab saama kalju, mida jõgi ei suuda minema uhtuda.”
Kuna seisame päevast päeva silmitsi raskustega, on tähtis, et teeme iga päev oma vaimse vastupidavuse nimel tööd. Kui me arendame vaimset vastupidavust, ei suuda maailma vildakus väärata meie võimet õigemeelselt lõpuni vastu pidada.
Suurepäraseid näiteid vaimse vastupidavuse kohta leiame omaenda pere elust. Esivanemate lugude hulgas leidub selle kohta hulganisti positiivset.
Seda põhimõtet illustreerib üks lugu ka minu enda perekonnast. Minu vanavanaisa Joseph Watson Maynes sündis 1856. aastal Inglismaal Yorkshire krahvkonnas Hullis. Tema pere liitus Kirikuga Inglismaal. Seejärel tulid nad Salt Lake Citysse. Vanavanaisa abiellus 1883. aastal Emily Keepiga. Neile sündis kaheksa last. 1910. aastal juunis kutsuti Joseph 53-aastasena teenima põhimisjonil. Tema naine ja kaheksa last toetasid teda ning ta naasis oma vanale kodumaale Inglismaale, et teenida seal misjonil.
Teeninud ustavalt ligemale kaks aastat, sõitis ta koos oma paarilisega Gloucesteris jalgrattal pühapäevakooli tundi, kui rattal purunes kumm. Ta tuli rattalt maha, et vaadata, mis juhtus. Nähes, et kumm oli lootusetult katki ja et selle parandamine võtab aega, ütles ta oma kaaslasele, et too läheks ees ära ja alustaks tundi ning tema tuleb hiljem järele. Vaevalt sai ta need sõnad öeldud, kui kokku kukkus. Ta oli saanud südamerabanduse ja suri ootamatult.
Joseph Watson Maynes ei näinud oma naist ega kaheksat last selles elus enam kunagi. Perekonnal õnnestus viia surnukeha tagasi Salt Lake Citysse. Tema ärasaatmine toimus Waterloo vanas koosolekutesaalis. Vanem Anthony W. Ivins Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ütles tema matusetalitusel sõnad, mis on meile kõigile tähtsaks õppetunniks elust, surmast ja lõpuni vastupidamisest: „Evangeelium ei vabasta meid surmast, vaid annab selle üle võidu läbi lootuse hiilgavasse ülestõusmisesse. .. Need sõnad käivad [Joseph Maynesi] kohta. .. On hea teada, et see mees andis oma elu õigemeelsuses ja usus, jäädes usule truuks. See toob rahulolu ja rõõmu.”4
See lugu minu perekonnast inspireerib mind andma endast parima, et järgida oma vanavanaisa eeskuju vastupidavusest ja vaimsest sitkusest. Samavõrd inspireerib mind tema naise Emily usk, kelle elu pidi pärast Josephi surma olema kindlasti väga raske. Tema tunnistus oli tugev ja tema pöördumine täielik, kui ta usule truuks jäädes kogu ülejäänud elu üksi kaheksat last kasvatas.
Apostel Paulus kuulutas: „Pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!”5 Võidujooks, mida meid on pandud siin maa peal jooksma, on kestvusjooks ning teel tuleb ette palju takistusi. Seda võidujooksu takistavad raskused, mis meid hommikul ärgates alati ees ootavad. Me oleme siin maa peal, et seda jooksu joosta, et kasutada oma valikuvabadust ning valida hea ja halva vahel. Selleks et võidujooks auga ja edukalt lõpetada ja meie Taevase Isa juurde tagasi pöörduda, peame näitama üles pühendumust, püsivust ja enesedistsipliini. Peame ajama end vaimselt vormi ja arendama vaimset vastupidavust. Me vajame tugevat tunnistust, mis viib tõelise pöördumiseni, me leiame sisemise rahu ja jõu pidada vastu mis tahes raskusega silmitsi seistes.
Niisiis, mis tahes raskusi te hommikul ärgates ka ei kohtaks, pidage meeles, et oma vaimse tugevuse ja Issanda abiga võite võidujooksu lõpetades tunda rõõmu kindlustundest, mida apostel Paulus väljendas sõnadega:
„Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes.
Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.
Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab.”6
Ma tunnistan teile, armastava Taevase Isa ning Tema suure ja igavese õnneplaani tõelisusest, mis on toonud meid praegusel ajal siia maa peale. Inspireerigu Issanda Vaim meid kõiki arendama endas jõudu vastu pidada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.